Читать книгу Konrad Mägi - Eero Epner - Страница 33

Fortuuna tänav tundus mulle lapsena alati naeruväärse nimena. Ma läksin sealt mööda, kui igal hommikul kooli läksin. Ma ei saanud aru, kuidas seda õnnetut kanti võis nimetada Fortuuna järgi. Väikesed puumajad vajusid seal alatasa viltu ja lagunesid siis hääletult pilbasteks. Suured aiad viljapuudega, mis asusid kvartali keskel, olid kasvanud heina sisse. Vana miljöö keskele pigistatud modernistlik L-kujuline passaaž-kaubamaja oli nagu kõik kauplused pidevas defitsiidis ning lammutati siis täielikult. Kusagil siin elasid mustlased, keda me kartsime, ning ühel hommikul tuli ühest majauksest välja karjuv naine, tema järel verise rusikaga mees. See kant tundus mahajäetud ja troostitu. Ma ei teadnud, et kunagi oli seesama tänav olnud Tartu majandusliku õitsengu üks olulisemaid tuiksooni.

Siis oli selle nimi Kalda tänav, kuna asus kiviviske kaugusel aeg-ajalt üle kallaste ajavast Emajõest. 1870ndatel aastatel asus Ida-Preisimaalt saabunud noor mööblitööstur Ludvig Bandelier siinkandis mitmeid krunte ostma, rajades ajapikku suurejoonelise tööstuskompleksi, mille hulka kuulusid ka tööliste elumajad. Bandelier ei lõpetanud arendustöid. 1896. aastal avas ta siin uued vabrikuhooned, mis tähendas ühtlasi mööblitootmise mehhaniseerimist. Ta oli edukas mööblitegija. Üks tema endisi töölisi on meenutanud, et Bandelieri tehas oli “hästi organiseeritud”, näiteks olid kõikide toolitüüpide kohta olemas täpsed tööjoonised ja üks ühele suuruses šabloonid. Bandelier ei teinud lihtsaid saunapinke ja taburette, vaid luksusmööblit, mida müüdi Peterburis ja Riias. Sajandivahetuseks oli vabrik tõusnud Tartu suurimaks ettevõtteks, kus töötas umbkaudu sada töölist. Võib öelda, et Bandelieri juures töötamine oli prestiižne.

1897. aastal saabus siia 18-aastane Konrad Mägi, kes töötas uuel kohal järgmised viis aastat (küll ühe vaheaastaga). Tema vana töökoht oli likvideeritud, kuid õnneks töötas õemees samuti Bandelieri juures ning soovitas noort ja ilmselt head tislerikätt näidanud sugulast tehase juhtkonnale. Mägi õigustas ootuseid. Tema hooleks usaldati peagi keeruliste voluutide ja rosettide nikerdamine, kuid ta ei teinud seda ainult töö juures, vaid jätkas meisterdamist koduse kruuspingi ääres. Ta oli usin tööline, hea rutiinitaluvusega ja nagu tänapäeval öeldaks, kõrgelt motiveeritud.

Üldiselt on vaadeldud Mägi Bandelieri tehases töötamise ajajärku õnneliku ajana. Ennekõike loetakse Bandelieri teeneks Mägi jõudmist kunsti juurde. Tänu tehaseomanike soovile parandada toodangu kvaliteeti suunati Mägi koos paljude teiste kolleegidega kohalikele joonistuskursustele, kus ta õppis tehnilist joonestamist, projektsiooni, perspektiivi ja muud säärast, kuid puutus esmakordselt kokku ka maalikunstiga. Mägil oli kindel sissetulek, ta sai oma tööga hästi hakkama, elas õe juures sealsamas Kalda tänaval mitmekorruselises puumajas − võib-olla oli tegemist tema elu kõige stabiilsema perioodiga, mis ei olnud määratud korduma.

Kuid teiselt poolt oli sellesse olukorda kootud ka mitu pinget. Esiteks oli see sotsiaalne pinge. Mägi suunamist joonistuskursustele on tõlgendatud tehaseomanike poolse heatahtliku sammuna, kuna Mägi õpperaha maksti kinni nende poolt, kuid summa oli vabrikandi jaoks tegelikult tühine. Üleüldse olevat need joonistuskursused, mida viis läbi kohalik Saksa Käsitööliste Selts, olnud “samm lähenemist esteetilisele kultuurile eesti ühiskonnas”, kuid seda kõike võib vaadata ka kohustusliku täiendkoolitusena. Bandelier ei teinud suunamist altruistlikult, lihtsalt niisama heast peast tööliste esteetiliseks kasvatamiseks. Ta tahtis, et töölised teeksid paremini tööd. Ta tahtis, et nad joonestaksid paremini, mõtleksid välja ilusamaid kaunistusi ja tõstaksid niimoodi toodangu kvaliteeti. Kursustel osalemine ei olnud vabatahtlik, see oli kohustuslik. Ja need ei toimunud tööajal, vaid hilisõhtuti kella 21st kuni 23ni ning pühapäeva hommikuti. Paremate tulemuste nimel õhutas Bandelier konkurentsi osavõtjate vahel ning jagas motivatsioonipaketina edukamatele preemiaid. Mägi suunamine joonistuskursustele ei kandnud endas eesmärki viia ta lähemale esteetikale. Selle eesmärgiks oli teha temast parem tööline.

Teiseks oli Bandelieri tehasesse sisse kirjutatud ka poliitiline pinge, mis võrsus muidugi − nagu suurem osa toonastest poliitilistest pingetest − rahvuslikult pinnalt. Bandelierid olid jäänud sakslasteks (kuigi oma nime hääldasid nad peenutsevalt prantsuspäraselt), nende töölised olid aga eestlased. See oli kogu Tartus nii. Kuigi eestlasi oli linnaelanikest üle kahe kolmandiku (ja see number tõusis pidevalt), polevat Eesti kaupmehi eriti olnud, vaid mõni väike pagariäri või õllepood oli eestlaste pidada. Kohalikeks suurärimeesteks olid hoopis näiteks Popov, Kazarinov, Beznossov, Holsting või Frederking. Võimalik, et kusagilt sealt 1890ndate töölis-Tartust saab ka alguse või vähemalt õhutuse Mägi poliitiline aktiivsus. Temast ei kujune kunagi rahvuslast (elu lõpul ohkab ta ühel Itaaliast saadetud postkaardil: “Küll tahaks hää meelega mitte mingisuguse rahvuse liige olla”), tema protest on pigem etteheide mõttelaiskusele, vimm rumalate, labaste ja tuimade vastu. Töö juures ta aga seda välja ei näita. Ta on kuulekas tööline, kes viib tööd isegi koju kaasa, et see paremini tehtud saaks. Enamgi veel. Mägi toonane korterinaaber (hilisem kirjanik Mait Metsanurk) on meenutanud, kuidas Mägi ja tema õemees olid kutsunud Metsanurka kui head viiulimängijat oma tööandjale hommikul vara viiulit mängima, et “selle soosingut ära teenida”. Metsanurk tõesti seisiski vabrikandi akna all ja mängis mõned rahustava natuuriga viiulipalad, varahommikune päike peegeldumas viiulikeeltelt.