Читать книгу Konrad Mägi - Eero Epner - Страница 27

Konrad Mägi istub voodil ja hõõrub silmi. Kell on varajane, väljas on veel hämar, kuid tagasi magama minna ei saa. Mägi mässib natuke tihedamalt õhukest tekki enda kõhetu keha ümber, kuid sellest pole liiga palju kasu. Maja asub jõe lähedal madalal soisel alal ning rõskus surub ennast läbi vundamendi ja sarikate korteritesse. Terve selle linna süda on ehitatud soo peale. Külma mutta olid taotud vaiad, vaiade peale olid ehitatud majad, kuid soo ei kadunud kuhugi. Isegi selle tänava nimi, kus ta praegu elas, oli Soo. Millises teises maailma linnas asub südalinna kõrval tänav nimega “Soo”? Jah, mis üldse toimub mõnes teises maailma linnas?

Konrad Mägi paotab silmi. Ta on tukkuma jäänud, kuid tukkuda ei tohi. Ta tõuseb ja läheb akna juurde. Linnake veel magab. Vahel tundus Mägile, et see linn ei ärganudki kunagi. Kuhu minna? Mida teha? Nii vähe oli alles elatud, veel mitte 15 aastatki, ja nii palju tuleks veel teha, aga kus? Kellega? Mida? Kusagil kaugel lõi kirikukell. Oli aeg tööle minna.