Читать книгу Konrad Mägi - Eero Epner - Страница 28

Tartus pole kunagi olnud suurtööstuseid: tehaseid, manufaktuure ja muud säärast. See on ülikoolilinn Baltimaade vanima ülikooliga ning just see on tähendanud Tartut. Kuid Konrad Mägi läks juba 13-aastaselt Tartus tööle. Vaevalt et teda kihutas tagant igavus, pigem oli see majanduslik häda, isa ja õemehe toest ei piisa, et tulla ots otsaga kokku − nii kõlab esimene loogiline põhjendus, ja umbes sääraste kaudsete oletuste soos me peamegi sobrama, sest järgmisest viiest aastast ei tea me Konrad Mägi elu kohta mitte midagi. Aeg, mil inimene on kõige vahetum välismõjudele, impulssidele, inspiratsioonile − ehk tema teismeliseiga −, on Mägi puhul pimeduses. Järgmised viis aastat näevad Mägit ilmselt rutiinselt varahommikuti tööle minemas ja õhtuti sealt tulemas. Mitte miski ei luba meil isegi oletada, mida ta mõtles, kellega rääkis, mida luges. See oli tavaline töölisnoore elu ühes väikeses ülikoolilinnas. Ainsa märkusena on meieni säilinud neist tundlikest aastatest kolleegide tähelepanek, et too maapoiss vahetas sageli särke. Mägi oli proletaarlane 13. eluaastast kuni 18. eluaastani, jätmata endast maha ühtegi olulist märki ja olles ajaloo jaoks neil aastail olematu, sest tema elus ei olnud lihtsalt piisavalt sarmi, et ajaloo tähelepanu äratada (kuid see ühendab vist kõiki proletaarlasi, kellele ajalugu vaikides selja keerab). Me teame vaid üht-teist tema töö kohta − ainus, mis defineerib ajaloo silmis proletaarlast.

Kuna Mägi õemees töötas tislerina, asus ka tema tööle tislerina. Esmalt väiksemates puutöökodades, siis natuke suuremas, valmistades mööblikaunistusi. Biograafid on pidanud seda loogiliseks eelmänguks Mägi kujunemisel kunstnikuks, kuna samamoodi oli siin tegemist käelise tööga, mis nõudis täpsust ja ilumeelt. Jah, võib-olla oligi see loogiline, kuid kindlasti mitte piisav. Kunstnikuks ei saada ainult ilumeelega, vähemalt mitte heaks kunstnikuks. Mööblinikerdaja muutumine neoimpressionistiks eeldas midagi veel. Kusagilt pidi see töölisnooruk saama mingi impulsi veel, midagi, mis oleks kujundanud tema mõttelaadi piisavalt tugevalt, et ta oleks võinud seada endale pretensioonikamaid eesmärke kui pähklipuust voodivoluudi meisterdamine.

Kui lugeda teiste 19. sajandi lõpul esilekerkinud Eesti kunstnike elulugusid, siis tuleb välja, et sageli said nad impulsi kunstnikuks saamiseks koolist. Neil olid piisavalt head käed, oskasid näiteks hästi joonistada, ja õpetajad (mitte perekonnaliikmed) panid seda tähele ja soovitasid seejärel mõelda, kas ei võiks nad oma oskuseid vastavas suunas edasi arendada. Keegi ütles neile, et nad võiksid olla kui mitte just kunstnikud, siis vähemalt kunstiliselt andekad. Piisavat vaimset pagasit ei pidanud neist keegi ette näitama. See pidi kujunema töö käigus, iseeneselikult. Esmalt hea käsi, seejärel laiem pilt.

Mägi puhul oli kunsti juurde jõudmine teistsugune. Talle ei öelnud keegi, et ta peaks hakkama kunstnikuks, vähemalt mitte tema murdeeas. Seega: mööblinikerdaja Mägi elus pidi olema midagi veel. Midagi, mis oleks teda täitnud piisava pagasi ja piisava enesekindlusega, et sellest oleks hakanud aja jooksul välja kasvama otsus hakata kunstnikuks. Mis see oli?