Читать книгу Konrad Mägi - Eero Epner - Страница 9

Leena Mägi istub majauksel ja vaatab kaugusesse. Seal, puulatvade taga, hakkab nagu ikka päike loojuma. On õhtu. Ta on väsinud. Ta on õhtuti alati väsinud, kuid viimastel kuudel eriti. Ta vaatab oma käsi, need on juba veidi kortsulised. Nendega tõmbab ta tugevamalt kinni oma pearäti, mille alla topib mõned väljakippuvad juuksed. Mõned neist on hallid, Leena Mägi teab seda vaatamatagi. Elu on läinud kiirelt, peaaegu märkamatult.

Päike juba loojubki. Ikka sama päike, ikka samad puuladvad. Leena Mägi paneb silmad kinni. Ta oleks võinud ka nõnda kõiki puulatvasid ükshaaval kirjeldada. Kõik siinkandis oli talle tuttav. Ta oli sündinud siit mitte kaugel, abiellunud siit mitte kaugele ning elanud kogu elu siit mitte kaugel. See oli Leena Mägi kodukant ja ta ei tahtnud, ei osanudki tahta minna kuhugi mujale. Milleks? Mis seal mujal on? Soe tuuleõhk liigub üle Leena Mägi näo. On augusti lõpp, kuid ilmad püsivad ikka veel soojad. See on peaaegu ime, kuid imesid sündis sel aastal palju. Miski liigutab end Leena Mägi kõhus. Leena Mägi avab silmad.