Читать книгу Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb - Elena Ferrante - Страница 10

Sellest ajast peale hakkas elu mind armutult ja järelejätmatult kiusama, kuud sulasid kiiresti üksteisesse, ei möödunud päevagi, ilma et oleks juhtunud midagi head või halba. Pöördusin Napolisse tagasi, mõeldes aina Ninost, meie kohtumisest, mis kuhugi ei viinud, aeg-ajalt haaras mind soov Lila juurde joosta, veensin ennast, et juba Nino nime mainimine haavab teda, ja ma loobusin. Lila oli läinud oma rada, Nino oma, mul oli pakilisi asju ajada. Näiteks teatasin oma vanematele juba samal õhtul, kui ma Milanost tagasi sain, et Pietro tuleb nendega varsti tutvuma, et arvatavasti abiellume juba sel aastal, ja et ma lähen elama Firenzesse.

Nad ei ilmutanud mingit rõõmu, isegi mitte rahulolu. Mõtlesin, et nad on ilmselt harjunud minu tulemiste ja minemistega, nagu mul pähe tuleb, et võõrdun perekonnast üha enam, ei hooli enam nende toimetulekust. Samuti tundus ootuspärane, et ainult isa läks pisut närvi, muretsedes alati olukordade pärast, milleks ta ei tundnud end valmis olevat.

„Kas ülikooliprofessor peab tingimata meie majja tulema?” küsis ta pahaselt.

„Kuhu siis veel?” läks ema vihaseks. ”Kuidas ta saab sinult Lenuccia kätt paluda, kui ta siia ei tule?”

Tavaliselt oli ema varmam kui isa, ta oli konkreetne, meelekindel, kuni ükskõiksuseni välja. Aga kui ta oli isa vaikima sundinud, kui too oli magama läinud ning Elisa ja Peppe ja Gianni olid asemed söögitoas üles teinud, pidin arvamust muutma. Ta ründas mind vaiksel, kuid kimedal toonil, silmad punetavad, sisisedes: meie ei tähenda sulle midagi, annad meile teada viimasel minutil, preili peab end kes teab kelleks, sest tema on koolis käinud, sest tema kirjutab raamatuid, sest tema läheb professorile mehele, aga mu kallis, sellest kõhust siin oled sa tulnud ja sellest materjalist tehtud, nii et ära aja ennast puhevile midagi, ja ära unusta, et kui sina oled tarkpea, olen mina, kes ma sind kandsin, sama tark, kui mitte targem, ja kui mul oleks olnud võimalust, oleksin teinud sama mis sina, saad aru? Ägedas raevuhoos heitis ta mulle alguses ette, et kuna ma läksin minema ja mõtlesin ainult iseendale, ei ole mu õel ja vendadel koolis hästi läinud, ja küsis, õigemini nõudis seejärel raha, ütles, et tahab Elisale korraliku kleidi osta ja kodu natukegi korda teha, kuna ma sunnin teda oma peigmeest siin vastu võtma.

Õe ja vendade ebaedule koolis ei pööranud ma erilist tähelepanu. Raha aga andsin kohe üle, ehkki polnud tõsi, et tal läks seda vaja maja korrastamiseks; raha küsis ta vahetpidamata, igal võimalikul ettekäändel. Ta ei suutnud ikka veel leppida sellega, ehkki ta ei olnud seda otse välja öelnud, et ma hoian raha postkontori hoiukassas, et ma ei olnud seda kõike kohe talle andnud, nagu olin alati teinud, sest ajast peale, kui ma kirjatarvete kaupluse omaniku tütred randa viisin või Mezzocannone raamatupoes töötasin. Mõtlesin, et tehes, nagu kuuluks minu raha talle, tahab ta ehk veenda mind, et ka mina ise kuulun talle, ja isegi kui ma mehele lähen, kuulun ikka igavesti talle.

Jäin rahulikuks, lubasin talle nagu hüvituseks, et lasen telefoni sisse panna, et ostan järelmaksuga televiisori. Ema silmitses mind kahtlevalt, äkilise imetlusega, mis ei sobinud üldse kokku sellega, mida ta oli just öelnud.

„Televiisor ja telefon siia majja?”

„Jah.”

„Ja sina maksad?”

„Jah.”

„Siis ka, kui sa mehele oled läinud?”

„Jah.”

„Kas professor teab, et meil pole kaasavaraks sentigi ja isegi peoks mitte?”

„Teab küll, ja mingit pidu ei tule.”

Ema tuju muutus, silmad hõõgusid jälle põletikuliselt.

„Mida see tähendab, et pidu ei tule? Las maksab ise.”

„Ei, me ei taha mingit pidu.”

Ema läks uuesti marru, provotseeris mind igal võimalikul moel, tahtis, et ma vastu hakkaksin, et ta saaks veelgi tigedamaks minna.

„Mäletad Lina pulmi, uhket pidu?”

„Jah.”

„Ja sina, kes sa oled temast nii palju parem, ei taha midagi teha?”

„Ei taha.”

Jätkasime samas vaimus, kuni ma otsustasin tema raevu mitte jupikaupa venitada, vaid kogu täie korraga kätte saada.

„Tead mis,” ütlesin ma, ”me mitte ainult ei tee mingit pidu, vaid ma lähen mehele perekonnaseisuametis, mitte kirikus.”

Korraga tundus, nagu oleks tugev tuul uksed ja aknad pärani paisanud. Ehkki ema usk oli ülimalt nõrk, kaotas ta igasuguse kontrolli ning hakkas karjuma jubedaid solvanguid, näost tulipunane, ettepoole kummargil. Ta karjus, et abielu ei loe midagi, kui preester ei ütle, et see kehtib. Ta karjus, et kui ma ei abiellu Jumala ees, ei saa minust kunagi abielunaist, vaid ma olen lihtsalt prostituut, ning haigele jalale vaatamata ta peaaegu lendas, et äratada üles isa, õde ja vennad, andmaks neile teada seda, mida ta alati oli kartnud, nimelt et üleliigne õppimine on mu aju ära rikkunud, et mul oli tohutult vedanud, kuid ometi koheldi mind nagu litsi, et suurest häbist jumalatu tütre pärast ei julge ta enam kunagi jalga majast välja tõsta.

Jahmunud isa, aluspesus, mu õde ja vennad püüdsid aru saada, missuguse uue häda ma olin neile kaela tõmmanud, ja üritasid ema maha rahustada, kuid asjata. Ema röökis, et tahab mind otsekohe majast välja visata, enne kui saab avalikuks häbi, et tal, ka temal, on konkubiinist tütar nagu Lila ja Ada. Ehkki ta mind otseselt ei löönud, tagus ta õhku, justkui oleksin ma vari ja tema oleks haaranud kinni tõelisest minust, keda ta nüüd jõhkralt peksab. Läks tükk aega, enne kui ta maha rahunes, ja seda tänu Elisale. Õde küsis ettevaatlikult:

„Aga kas sina tahad abielluda perekonnaseisuametis või on see sinu peigmees?”

Seletasin talle, ja samas nagu neile kõigile, et kirik ei ole mulle kaua aega midagi tähendanud, ja mul on täiesti ükskõik, kas ma abiellun perekonnaseisuametis või altari ees; minu peigmehele on seevastu väga oluline ilmalik tseremoonia, ta tunneb religiooni läbi ja lõhki ja usub, et religioon, iseenesest väärtuslik, mandus siis, kui hakkas oma nina riigi asjadesse toppima. Nii et kui me ei abiellu perekonnaseisuametis, ütlesin kokkuvõtteks, ei abiellu ta minuga üldse.

Isa, kes oli otsekohe ema poole asunud, lõpetas siinkohal äkitselt tema solvangute ja kurtmiste kajana kordamise.

„Ta ei abiellu sinuga?”

„Ei.”

„Ja mida ta siis teeb, jätab su maha?”

„Me läheme Firenzesse ja elame seal koos ilma abiellumata.”

Seda teadet pidas ema veel kõige talumatumaks. Ta läks täiesti pööraseks, lubas, et sel juhul võtab ta noa ja lõikab mul kõri läbi. Isa sasis närviliselt juukseid, ütles emale:

„Jää vait, ära aja mul kopsu üle maksa, arutame seda asja. Me ju teame, et keegi võib abielluda preestri ees, teha vägeva pulmapeo ja lõpetada ikkagi väga halvasti.”

Ka tema vihjas selgelt Lilale, meie vanas naabruskonnas endiselt kestvale skandaalile, ja ema sai lõpuks aru. Preester ei olnud mingi tagatis, miski ei olnud tagatis ses halastamatus maailmas, kus me elasime. Ta jättis karjumise ja tegi isale ülesandeks olukorda vaagida ja vajadusel lasta mul oma tahtmist saada. Sellegipoolest jätkas ta longates edasi-tagasi kõndimist, vangutas pead, pobisedes solvanguid minu tulevase mehe aadressil. Mis asi ta oli, see professor? Kommunist? Kommunist ja professor? Sitapea professor, kisas ta. Mis professor see on, kes nii mõtleb? Ainult värdjas mõtleb nii. Ei, kostis isa, mis värdjas, see on haritud mees ja ta teab paremini kui teised, missuguseid jõledusi preestrid teevad, ja seepärast tahabki ta perekonnaseisuametis jah öelda. Olgu, sul on õigus, et paljud kommunistid teevad nii. Olgu, sul on õigus, sel moel ei ole meie tütar justkui õieti abielus. Aga ma usaldan seda ülikooliprofessorit: ta armastab Lenucciat, ma ei usu, et ta paneb meie tütre olukorda, kus ta tundub prostituudina. Igatahes kui me ei taha teda usaldada – mina usaldan, ehkki ma teda veel ei tunne, ta on tähtis mees, siin oskavad tüdrukud sellisest partiist vaid unistada –, vähemalt saame usaldada linnavalitsust. Ma töötan linnavalitsuse majas, ja seal sõlmitav abielu, võin sulle kinnitada, on sama palju väärt kui kiriku oma, võib-olla rohkemgi.

Ta jätkas tundide viisi. Mingil hetkel kukkusid mu õde ja vennad kokku, läksid magama. Mina jäin üles, lohutasin oma vanemaid, püüdes neid lepitada millegagi, mis tähendas sel hetkel olulist märki minu astumisest Pietro maailma. Lisaks pani see mind tundma end veel julgemana kui Lila. Ja mis kõige tähtsam – kui peaksin veel Ninot kohtama, saaksin talle vihjamisi öelda: näed, kuhu arutelu usuõpetajaga on mind toonud, igal valikul on oma lugu, nii paljud hetked meie elus on nurka lükatud ja ootavad seal võimalust välja pääseda, ja lõpuks see pääs tuleb. Kuid ma oleksin liialdanud, tegelikkuses oli kõik palju lihtsam. Juba kümmekond aastat oli lapsepõlve Jumal, juba tollal üsna nõrk, kuhugi kõrvale lükatud nagu põdur vanainimene ja ma ei tundnud mingit vajadust abielu pühaduse järele. Põhiline oli Napolist minema saada.