Читать книгу Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb - Elena Ferrante - Страница 9

Tänasin Adelet ja tema sõpra kogu vaeva eest, mida nad olid minu ja minu raamatu pärast näinud. Mõlemad kiitsid Ninot pikalt, siiralt, nagu oleksin mina ta nii meeldivaks, nii targaks kasvatanud. Pietro ei lausunud midagi, noogutas pisut närviliselt, kui ema soovitas varsti tagasi tulla, nad olid mõlemad Mariarosa külalised. Ma ütlesin otsekohe: sa ei pea mind üldse saatma, mine kohe emaga. Kellelegi ei tulnud pähe, et ma mõtlesin seda tõsiselt, et ma olin õnnetu ja tahtsin omaette olla.

Terve tee olin ma talumatu. Väitsin, et Firenze mulle ei meeldi, mis ei olnud tõsi. Väitsin, et ma ei taha enam kirjutada, tahan õpetada, mis ei olnud tõsi. Väitsin, et olen väsinud, väga unine, mis ei olnud tõsi. Ja mitte ainult seda. Kui Pietro ilma igasuguse sissejuhatuseta kuulutas, et tahab minu vanematega kokku saada, pistsin ma kisama: sa oled peast põrunud, jäta mu vanemad rahule, sa ei ole neile sobiv ja nemad ei ole sobivad sulle. Selle peale küsis ta ehmunult:

„Kas sa ei taha enam minuga abielluda?”

Olin valmis ütlema: jah, ma ei taha, aga sain sõnasabast kinni, sest teadsin, et ka see ei ole tõsi. Ütlesin hädiselt: anna andeks, olen pahas tujus, muidugi tahan ma sinuga abielluda, ja ma võtsin tal käest kinni, põimisin sõrmed tema omade vahele. Pietro oli intelligentne inimene, erakordselt hea hariduse ja käitumise ja lahke loomuga. Ma armastasin teda, ei tahtnud teda kannatama panna. Kuid isegi tema kätt hoides, isegi kui ma kinnitasin, et tahan temaga abielluda, teadsin täie selgusega, et kui ta ei oleks sel õhtul restorani ilmunud, oleksin üritanud öö Ninoga veeta.

Seda ei olnud just lihtne endale tunnistada. Muidugi oli see vastik tegu, mida Pietro ei olnud ära teeninud, ometi oleksin ma seda teinud heal meelel ja võib-olla ka ilma pärastise kahetsuseta. Oleksin leidnud mooduse, kuidas Nino enda juurde saada, kasutades kõiki möödunud aastaid, algkoolist keskkoolini, kuni ajani Ischial ja Piazza dei Martiril. Ma oleksin ta võtnud, ehkki märkus Lila kohta ei olnud mulle meeldinud, valmistas mulle meelehärmi. Ma oleksin ta võtnud ega oleks Pietrole midagi öelnud. Lilale oleksin võib-olla öelnud, aga kes teab millal, võibolla vanas eas, kui – kujutasin ette – ei talle ega mulle ei lähe arvatavasti enam mitte midagi korda. Nagu muudeski asjades, oli otsustavaks aeg. Nino oleks olnud vaid üheks ööks, hommikul oleks ta läinud. Ehkki ma olin teda igavesti tundnud, oli ta tehtud unistustest, teda endale hoida olnuks võimatu, ta pärines lapsepõlvest, ta oli kokku pandud lapselikest ihadest, tal puudus konkreetsus, polnud tulevikku. Pietro seevastu pärines olevikust, oli toekas, ta oli piirikivi. Ta märkis mulle maha täiesti uue maa, heale toetuva maa, mida valitsevad reeglid tulenesid tema perekonnast ja andsid mõtte igale asjale. Õilmitsesid kõrged ideaalid, hea nime kultus, põhimõtted. Airotade juures ei olnud miski lihtsalt niisama. Näiteks abielu andis panuse ilmalikku võitlusse. Pietro vanemad olid sõlminud vaid tsiviilabielu, ja ehkki minu teada olid Pietrol religioonidest tohutud teadmised, võib-olla nimelt just sel põhjusel, ei hakkaks ta iialgi kirikus abielluma, pigem oleks ta loobunud minust. Sama käis ristimise kohta. Pietro ei olnud ristitud, Mariarosa samuti mitte, nii et kui me peaksime lapsed saama, jäävad nemadki ristimata. Nii oli tema juures kõigel teatud kalduvus, teda näis alati juhtivat mingi ülem kord, ja ehkki see ei olnud mitte jumalik, vaid perekondlik, andis see talle ometi teadmise, et ta seisab alati tõe ja õigluse poolel. Mis puutub seksi, siis oli ta kuidagi ebalev. Minu suhtest Franco Mariga teadis ta piisavalt, järeldamaks, et ma ei ole neitsi, kuid seda teemat ei olnud ta iialgi jutuks võtnud, ei ühtegi süüdistavat lauset, nilbet vihjet, naeru. Minu arvates ei olnud tal enne tüdrukut olnud, oli raske teda ette kujutada prostituudiga, kindlasti ei olnud ta kogu elu jooksul kulutanud ühtegi minutit teiste meestega naistest rääkides. Ta vihkas roppusi. Ta vihkas keelepeksu, valju häält, pidusid, igat sorti raiskamist. Ehkki ta elas vägagi mugavates oludes, eelistas ta – erinedes sedapuhku oma vanematest ja õest – teatud askeetlust külluses. Lisaks oli tal tugev kohusetunne, ta ei veaks mind kunagi alt, ei reedaks mind iialgi.

Muidugi ei tahtnud ma temast ilma jääda. Ehkki minu loomus, mis oli kõikidele õpingutele vaatamata ikkagi tahumatu, erines tema rangusest, ma tõepoolest ei teadnud, kuidas ma kogu selle geomeetriaga hakkama saan. Ta andis mulle kindlustunde, et pääsen oma isa omakasupüüdlikest sahkerdamistest ja ema rämedusest. Niisiis surusin maha mõtted Ninost, võtsin Pietrol käe alt kinni, sosistasin: jah, abiellume nii kiiresti kui saab, tahan kodust ära tulla, tahan autojuhiluba, tahan reisida, tahan endale telefoni, televiisorit, mul ei ole kunagi midagi olnud. Sel hetkel läks ta rõõmsaks, naeris, ütles jah iga asja peale, mida ma olin huupi küsinud. Mõni samm enne hotelli jäi ta seisma, sosistas kähedalt: kas ma võin sinuga magada? See oli õhtu viimane üllatus. Vaatasin talle hämmeldunult otsa: mina olin palju kordi olnud valmis voodisse minema, tema aga oli alati sellest hoidunud; kuid magada temaga siin, Milano hotellis, pärast masendavat diskussiooni raamatupoes, pärast Ninot, oli mulle vastuvõetamatu. Vastasin: oleme nii kaua oodanud, võime veel natuke oodata. Suudlesin teda pimedas nurgas, jälgisin teda hotellitrepilt, kui ta mööda Corso Garibaldit eemale kõndis, iga natukese aja tagant ringi keerates ja arglikult lehvitades. Tema kohmakas kõnnak, lampjalad, vägev juuksepahmakas liigutasid mind.