Читать книгу Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb - Elena Ferrante - Страница 7

Adele määras meie kohad lauas: mina Nino kõrval ja Tarratano vastas, tema ise Tarratano kõrval ja Nino vastas. Andsime tellimused, ja jutt veeres paksude prilliklaasidega mehele, itaalia keele professorile – nagu ma aru sain –, Corriere della Sera innukale kaastöötajale, kristlikule demokraadile. Ei Adele ega tema sõber hoidnud ennast sedapuhku tagasi. Raamatupoe rituaalidest väljaspool rääkisid nad temast kõikmõeldavat halba ja kiitsid Ninot, kes oli mehele vastu hakanud ja ta minema kihutanud. Eriti meeldisid neile Nino sõnad, millega ta meest oli kostitanud, kui too minekule sättis, laused, mida nemad olid kuulnud, mina aga mitte. Nad küsisid, mida ta oli täpselt öelnud, Nino puikles, ütles, et ei mäleta. Seejärel aga ilmusid sõnad välja, võib-olla antud puhuks välja mõeldud, midagi niisugust: et kaitsta võimu igas selle väljenduses, olete valmis ohverdama demokraatia. Sestpeale rääkisid nad üha kasvava tuhinaga kolmekesi edasi, salateenistusest, Kreekast, piinamisest selle maa vanglates, Vietnamist, ootamatutest üliõpilasrahutustest mitte ainult Itaalias, vaid kogu Euroopas ja maailmas üldiselt, professor Airota ajakirjas Il Ponte avaldatud artiklist, kus Nino võis alla kirjutada igale sõnale ja mis rääkis uurimistöö ja õpetamise probleemidest ülikoolides.

„Ma ütlen oma tütrele, et teile meeldis,” kostis Adele, „Mariarosa arvates oli see kohutav.”

„Mariarosa võtab tuld ainult sellest, mida maailm anda ei saa.”

„Suurepärane, just nii see ongi.”

Mina ei teadnud oma tulevase äia artiklist midagi. Kogu asi ajas mu turri, kuulasin vaikides. Algul eksamid, siis lõputöö, siis raamat ja selle avaldamine olid hõivanud suure osa mu ajast. Maailma asjadest teadsin vaid pealiskaudselt ja olin kuulnud vähe või üldse mitte midagi üliõpilastest, meeleavaldustest, kokkupõrgetest, haavatutest, arreteerimistest, verest. Kuna olin nüüd ülikoolist väljas, siis kogu sellest segadusest olin kuulnud ainult Pietro nurinat, tema kurtmist selle üle, mida ta nimetas ”Pisa lolluseks”. Seega tajusin enda ümber vaid segaste joontega olukorda. Neid jooni aga näisid minu kaaslased suutvat dešifreerida ülima täpsusega, Nino rohkemgi kui teised. Istusin tema kõrval, kuulasin, riivasin käsivarrega tema käsivart, puude oli vaid riie riide vastu, kuid erutas mind sellegipoolest. Nino armastas endiselt numbreid: ta teadis, kui paljud olid astunud ülikooli, nüüdseks juba massid, kui palju suudavad hooned tegelikult mahutada, kui palju tunde eluaegsed professorid õigupoolest töötavad ja kui paljud neist istuvad uurimistöö ja õpetamise asemel parlamendis või mõnes haldusnõukogus või pühenduvad tulusale konsultanditööle või erapraksisele. Adele oli nõus, tema sõber samuti, aeg-ajalt mainisid nad nimesid, kellest ma ei olnud midagi kuulnud. Tundsin end kõrvalejäetuna. Minu raamatu tähistamine ei olnud neil enam meeles, ämm näis olevat unustanud ka toreda üllatuse, mille ta oli enne välja kuulutanud. Pomisesin, et tahan korraks jalgu sirutada, Adele noogutas hajameelselt, Nino rääkis tuliselt edasi. Tarratanole ilmselt tundus, et mul on igav hakanud, ja ta ütles lahkelt, peaaegu sosinal:

„Tulge ruttu tagasi, tahaksin teie arvamust kuulda.”

„Mul ei ole arvamusi,” kostsin pooliku naeratusega.

Mees naeratas vastu:

„Kirjanik mõtleb alati midagi välja.”

„Võib-olla ma ei ole kirjanik.”

„Igatahes olete.”

Läksin tualettruumi. Ninol oli alati olnud võime, niipea kui ta suu lahti tegi, näidata mulle minu mahajäämust. Pean hakkama õppima, mõtlesin ma, kuidas ma küll võisin ennast niimoodi käest lasta? Hea tahtmise korral oskan ma muidugi sõnadega mõningast asjatundlikkust ja õhinat teeselda. Kuid ma ei saa niimoodi jätkata, olen õppinud liiga palju asju, millest pole kasu, ja väga vähe neid, millest on. Kui suhe Francoga läbi sai, kaotasin selle vähese uudishimu maailma vastu, mida ta oli mulle sisendanud. Kihlus Pietroga ei olnud aidanud, mis teda ei huvitanud, ei huvitanud ka mind. Kuidas erines Pietro oma isast, õest, emast. Ja kui väga erines ta Ninost. Kui oleks olnud tema teha, ei oleks ma isegi oma romaani kirjutanud. Ta oli sellega leppinud üsna vastumeelselt, nagu oleks see rikkunud akadeemilist etiketti. Aga võib-olla ma liialdan, probleem on vaid minus. Olen piiratud inimene, suudan keskenduda vaid ühele asjale korraga, kõik muu jääb välja. Nüüd ma aga muutun. Kohe pärast seda tüütut õhtusööki vean Nino endaga kaasa, sunnin teda terve öö ringi jalutama, küsin, mis raamatuid ma peaksin lugema, mis filme peaksin vaatama, mis muusikat peaksin kuulama. Ja ma võtan tal käe alt kinni, ütlen: mul on külm. Segased kavatsused, poolikud ettepanekud. Ma surusin ärevuse alla, ütlesin vaid endale: see võib olla meie ainus võimalus, sõidan homme ära, enam ma teda ei näe.

Vahtisin vihaselt peeglisse. Mu nägu oli kurnatud, väikesed vistrikud lõual ja sinised silmaalused andsid märku, et kätte on jõudnud pahad päevad. Ma olen kole, lühike, rinnad liiga suured. Oleksin juba ammu pidanud aru saama, et ma ei ole talle kunagi meeldinud, mitte juhuslikult ei olnud ta eelistanud Lilat. Aga mis sest kõigest välja tuli? Ta on kehvasti tehtud, isegi seksiks, oli ta öelnud. Tegin rumalasti, et teemast hoidusin. Oleksin pidanud näitama üles uudishimu, laskma tal jätkata. Kui ta seda uuesti mainib, olen eelarvamustest vabam, ütlen: mida see tähendab, et üks tüdruk on seksiks kehvasti tehtud? Küsin sinu käest, seletan ma naerdes, et saaksin ennast vajadusel parandada. Eeldusel, et ennast parandada on võimalik. Meenutasin tülgastusega, mis oli toimunud tema isaga Maronti rannas. Mõtlesin armatsemisele Francoga tema Pisa toa väikeses voodis. Kas olin neil kordadel midagi valesti teinud, mida ta oli tähele pannud, kuid taktitundeliselt mitte välja öelnud? Ja kui ma näiteks selsamal õhtul läheksin voodisse Ninoga, kas teeksin jälle vigu, nii et ta mõtleks: ta on kehvasti tehtud, nii nagu Lila, ja räägib sellest oma tüdrukutele ülikoolis, võib-olla koguni Mariarosale?

Mulle jõudis pärale, kui solvavad need sõnad olid olnud, oleksin pidanud teda noomima. Sellest viletsast seksist, oleksin pidanud talle ütlema, kogemusest, mida sa nüüd negatiivselt hindad, tuli laps, väike Gennaro, kes on väga tark: sinust ei ole ilus niimoodi rääkida, küsimust ei saa taandada sellele, et kes on kehvasti või hästi tehtud. Lila hävitas end sinu pärast. Ja ma otsustasin: kui ma Adelest ja tema sõbrast lahti saan, kui Nino mind hotellini saadab, võtan teema üles ja ütlen talle.

Lahkusin tualettruumist. Läksin söögisaali tagasi ning avastasin, et minu äraolekul oli olukord muutunud. Niipea kui ämm mind nägi, viipas ta käega ja ütles rõõmsalt, põsed lõkendamas: üllatus on lõpuks pärale jõudnud. Üllatus oli Pietro, kes istus tema kõrval.