Читать книгу Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb - Elena Ferrante - Страница 12

Lugedes kattusin külma higiga, mul oli tunne, et nüüd kohe ma minestan. Minu raamat pidi olema näide sellest, et viimase kümnendi jooksul oli igas tootvas, sotsiaalses ja kultuurilises valdkonnas, tehastest kuni ametiasutusteni, ülikoolide, kirjastuste, kinoni, rikutud, väärtusteta noorte surve all kokku varisenud terve maailm. Aeg-ajalt tsiteeris ta mõnd minu lauset, jutumärkides, näitamaks, et olen oma kasvatamatu põlvkonna igati tüüpiline esindaja. Lõpetuseks nimetas ta mind „tüdrukuks, kes varjab oma andepuudust nilbete, tasemelt keskpäraste lehekülgedega”.

Puhkesin nutma. See oli kõige karmim kriitika, mida ma raamatu ilmumisest peale olin lugenud, ja pealegi mitte väikese tiraažiga päevalehes, vaid Itaalia kõige loetumas ajalehes. Kõige talumatum tundus mulle pilt minu naeratavast näost keset nii solvavat teksti. Kõndisin koju, aga mitte enne, kui olin Corriere minema visanud. Kartsin, et ema loeb arvustust ja kasutab seda minu vastu ära. Kujutasin ette, kuidas ta paneks ka selle oma albumisse ja hõõruks mulle nina alla iga kord, kui ma teda vihale ajan.

Laud oli kaetud ainult minule. Isa oli tööl, ema oli läinud naabri juurde ei tea mida laenama, mu õde ja vennad olid juba söönud. Pastat ja kartuleid süües lugesin siit-sealt mõne lause oma raamatust. Mõtlesin ahastuses: võib-olla ongi see väärtusetu, võib-olla avaldati see ainult Adele meeleheaks. Kuidas olin ma küll valmis nikerdanud nii jumetud laused, nii banaalsed tähelepanekud? Ja milline lohakus, kõik need tarbetud komad, rohkem ei kirjuta ma midagi. Tülgastuses nii toidu kui ka raamatu vastu vajusin masendusse, kui saabus Elisa mingi sedelikesega. Talle andis selle sinjoora Spagnuolo, kes oli lahkelt lubanud kasutada oma telefoninumbrit, kui kellelgi on vaja minuga kiiresti ühendust saada. Paberil oli kirjas, et mulle oli tulnud kolm telefonikõnet, üks Gina Medottilt, kirjastuse pressiosakonna juhatajalt, üks Adelelt ja üks Pietrolt.

Sinjoora Spagnuolo püüdliku käekirjaga üles tähendatud nimed tegid käegakatsutavaks mõtte, mis veel hetk tagasi oli olnud tagaplaanil. Paksude prilliklaasidega mehe vastikud sõnad levivad kiiresti, ja päevaga on need jõudnud igale poole. Neid on juba lugenud Pietro, tema perekond, kirjastuse juhtkond. Võib-olla on need jõudnud Ninoni. Võib-olla on need minu Pisa professorite silme ees. Kindlasti on neid tähele pannud õpetajanna Galiani ja tema lapsed. Ja mine tea, äkki on neid lugenud isegi Lila. Puhkesin Elisa ehmatuseks uuesti nutma.

„Mis sul on, Lenù?”

„Ma ei tunne ennast hästi.”

„Kas teen sulle kummeliteed?”

„Tee jah.”

Aega selleks aga ei jäänud. Keegi prõmmis uksele, see oli Rosa Spagnuolo. Lõbus, treppidest üles jooksmisest pisut hingetu, teatas ta, et minu peigmees otsib mind jälle, ootab telefonis, kui ilus hääl, kui ilus Põhja-Itaalia aktsent. Jooksin vastama, vahetpidamata segamise pärast vabandades. Pietro püüdis mind lohutada, tema ema laseb edasi öelda, et ma ei ärrituks, peamine on see, et raamatust räägitakse. Sinjoora Spagnuolo ehmatuseks, kes tundis mind kui malbet tütarlast, pistsin ma peaaegu karjuma: mis mul sest, kui raamatust räägitakse, kui räägitakse nii jubedalt. Pietro soovitas mul maha rahuneda ja lisas: homme ilmub L’Unitàs artikkel. Lõpetasin külmalt kõne, ütlesin: oleks parem, kui keegi minu pärast enam ei muretseks.

Öösel ei saanud ma silma kinni. Hommikul ei suutnud ma end pidada ja tormasin välja L’Unitàd ostma. Lappasin seda kiiruga, otse ajalehekioski ees, paari sammu kaugusel algkoolist. Leidsin eest sama foto mis Corrieres, sedapuhku mitte artikli sees, vaid kõrgemal, pealkirja kõrval: „Noored mässajad ja vanad reaktsionäärid. Elena Greco raamatu põhjal”. Artiklile allakirjutanust ei olnud ma kunagi kuulnud, kuid igal juhul oli tegemist kellegagi, kes kirjutas hästi, ja tema sõnad mõjusid kui palsam. Ta kiitis mu romaani taevani ja solvas paksude prilliklaasidega lugupeetud professorit. Läksin koju rahunenult, võib-olla koguni ülevas meeleolus. Lehitsesin oma raamatut ning sedapuhku tundus mulle, et see on kokku pandud hästi, kirjutatud meisterlikult. Ema ütles mõrult: kas sa võitsid loteriil? Jätsin ajalehe köögilauale ega kostnud talle midagi.