Читать книгу Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb - Elena Ferrante - Страница 8

Minu kihlatu kargas püsti, embas mind. Ma ei olnud talle Ninost kunagi midagi rääkinud. Olin mõne sõnaga maininud Antoniot ja rääkinud midagi oma suhtest Francoga, mis oli Pisa tudengite seas ju niikuinii teada. Ninost ei olnud ma aga mitte iitsatanudki. See lugu tegi haiget, sisaldas valulikke hetki, mida ma häbenesin. Sellest Pietrole rääkida oleks olnud sama hea kui tunnistada, et olen alati armastanud kedagi nii, nagu ma teda kunagi armastama ei hakka. Et loos mingitki korda, mingitki mõtet oleks, peaksin rääkima Lilast, Ischiast, võib-olla koguni selgitama, et minu raamatus kirjeldatud seksuaalne vahejuhtum vanema mehega põhines tõestisündinud kogemusel Maronti rannas, ahastuses tüdruku otsusel, mis praegu, kui möödas on nii palju aega, tundub mulle tülgastav. Niisiis, see oli mu oma asi, olen oma saladusi hoidnud. Oleks Pietro teadnud, oleks ta kergesti taibanud, miks ma teda üsna vastumeelselt tervitasin.

Ta võttis uuesti istet laua otsas, ema ja Nino vahel. Ta sõi praadi, jõi veini, kuid silmitses mind ehmunult, tajudes mu tusameelt. Muidugi tundis ta end süüdlasena, sest ta polnud õigeks ajaks kohale tulnud ega minu elu tähtsast sündmusest osa võtnud, sest tema tähelepanematust võis tõlgendada kui märki sellest, et ta ei armasta mind, sest ta oli jätnud mind võõraste sekka ilma oma kiindumuse trööstita. Oleks olnud raske talle selgitada, et minu pilves nägu, minu sõnatus tulenesid just nimelt tõsiasjast, et ta ei olnud päriselt tulemata jätnud, et ta oli minu ja Nino vahele trüginud.

Nino tegi mind veelgi õnnetumaks. Ta istus minu kõrval, kuid ei pöördunud minu poole ainsagi sõnaga. Pietro saabumine näis teda rõõmustavat. Ta valas talle veini, pakkus oma sigarette, süütas ühe, ja nüüd tossutasid mõlemad, huuled kokku pigistatud, rääkisid, kui raske on autoga Pisast Milanosse sõita, ja autojuhtimise naudingust. Mind rabas, kui erinevad nad olid: Nino – kõhn, kiitsakas, hääl kõrge ja südamlik; Pietro – jässakas, sassis juuksepahmak hiigelsuurel laubal, laiad põsed habemeajamis masinast kriibitud, hääl alati vaikne. Neil tundus olevat hea meel tuttavaks saada, mis oli kinnise loomuga Pietro puhul küllaltki ebatavaline. Nino käis peale, näitas üles tõsist huvi teise tegemiste vastu (lugesin kusagil artiklit, kus sa vastandad piima ja mett veinile ja igasugusele joobesolekule), õhutas teda kõigest rääkima, nii et minu kihlatu, kes tavaliselt nendest teemadest sõnagi ei lausunud, andis järele, parandas heatahtlikult, avanes. Aga just siis, kui Pietro oli enesekindlust saavutamas, segas Adele vahele.

„Aitab lobisemisest,” ütles ta pojale. ”Kus on üllatus Elenale?”

Vaatasin talle ebalevalt otsa. Veel üllatusi? Kas ei olnud küllalt, et Pietro oli peatumata tundide kaupa autoroolis istunud, et jõuda vähemalt minu auks peetavale õhtusöögile? Mõtlesin oma kihlatu peale uudishimuga, tal oli näol tõre ilme, mida ma hästi tundsin ja mille ta omandas siis, kui asjaolud sundisid teda avalikkuse ees iseendast rääkima. Ta teatas mulle, peaaegu sosinal, et temast on saanud alaline professor, väga noor alaline professor, õppetooliga Firenzes. Just nii, nagu võluväel, temale omaselt. Oma hiilgava andega ei kiidelnud ta kunagi, ta oli vaevu teadlik sellest, kui väga temast kui õpetlasest lugu peeti, ta ei olnud mulle rääkinud mingitest raskustest, mida oli pidanud ületama. Ja nüüd mainib ta uudist justkui möödaminnes, nagu oleks ema teda tagant sundinud, nagu ei läheks see talle endale eriti korda. Tegelikkuses tähendas see tohutut saavutust nii noores eas, see tähendas majanduslikku kindlustatust, see tähendas Pisast lahkumist, see tähendas pääsemist poliitilisest ja kultuurilisest õhustikust, mis oli teda juba kuid mulle teadmata põhjustel vaevanud. Eelkõige tähendas see seda, et sügisel või äärmisel juhul järgmise aasta alguses me abiellume ja ma lahkun Napolist. Viimast ei maininud keegi, selle asemel õnnitlesid kõik nii Pietrot kui ka mind. Kaasa arvatud Nino, kes kohe pärast seda heitis pilgu oma kellale, tegi paar salvavat märkust ülikoolikarjääridest ning hüüatas, et tal on väga kahju, kuid ta peab minema.

Tõusime kõik püsti. Ma ei teadnud, mida teha, püüdsin tulutult tema pilku tabada, mu hinge täitis sügav masendus. Õhtu lõpp, kaotatud võimalus, nurjunud ihad. Tänaval lootsin, et ta annab mulle oma telefoninumbri, aadressi. Ta piirdus sellega, et surus mul kätt ja soovis kõike head. Sellest hetkest tundus mulle, et iga tema liigutus lükkab mind sihilikult eemale. Hüvastijätuks naeratasin talle nõrgalt, lehvitasin käega, nagu hoiaksin sulepead. See oli palve: sa tead, kus ma elan, palun kirjuta mulle. Kuid ta oli mulle juba selja keeranud.