Читать книгу Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb - Elena Ferrante - Страница 11

Minu perekonna õudus ilmaliku abielu mõtte ees ei kadunud tol ööl täielikult, kuid siiski kahanes. Järgmisel päeval kohtles ema mind nii, nagu oleksid kõik esemed, mida ta puudutas – kohvikann, piimatass, suhkrutoos, värske leivapäts –, seal ainult selleks, et viia ta kiusatusse need mulle näkku visata. Karjuma ta aga enam ei pistnud. Mina omakorda ei teinud temast välja, lahkusin varahommikul, et hakata ajama asju telefoni paigaldamiseks. Kui ma sellega ühele poole sain, läksin Port’Albasse, astusin sisse raamatupoodidesse. Olin täis otsustavust viia end vähese ajaga kurssi, nii et suudaksin end julgelt väljendada iga kord, kui peaksin sattuma samasugusesse olukorda nagu Milanos. Valisin ajakirju ja raamatuid hea õnne peale ja kulutasin kenakese summa. Mõjutatuna Nino märkusest, mis mulle tihti pähe turgatas, võtsin pärast mitmeid kõhklusi „Kolm esseed seksuaalsuse teooriast” – Freudist ei teadnud ma peaaegu midagi ja see vähene, mida ma teadsin, häiris mind –, lisaks paar õhemat seksile pühendatud raamatut. Kavatsesin teha nii, nagu olin varemalt teinud koolitöö, eksamite, lõputööga, nagu olin teinud ajalehtedega, mida õpetajanna Galiani mulle lugeda andis, või mõned aastad varem Franco käest saadud marksistlike tekstidega. Tahtsin kaasaegsest maailmast kõike teada saada. Raske öelda, millest mul tollal üldse aimu oli. Olid toimunud arutelud Pasqualega, samuti Ninoga. Mõnevõrra oli pööratud tähelepanu Kuubale ja Ladina-Ameerikale. Oli parandamatu vaesus meie vanas naabruskonnas, oli Lila kaotatud võitlus. Oli kool, kus mu õde ja vendi ei saatnud edu ainult sellepärast, et neil oli vähem visadust, vähem valmidust ohverdusteks kui minul. Olid pikad vestlused Francoga ja juhuslikud Mariarosaga, mis olid nüüd üheksainsaks suitsuvineks kokku keerdunud (maailm on sügavalt ebaõiglane ja seda peab muutma, aga nii rahumeelne kooseksisteerimine Ameerika imperialismi ja stalinliku bürokraatia vahel kui ka Euroopa, eriti Itaalia töölisparteide reformistlik poliitika on suunatud sellele, et hoida proletariaati alluvuslikus ooteseisundis, mis viskab vett revolutsiooni leekidele,ja tulemuseks on see, et kui pealejääb globaalne ummikseis, kuijääb peale sotsiaaldemokraatia, siis võidab sajanditeks kapitalja töölisklass langeb pealesunnitud konsumerismi ohvriks). Need ajendid olid toiminud, igatahes olid nad minu sees pikemat aega tegutsenud, ajuti olid nad mind erutanudki. Minu otsust end asjadega kurssi viia tõukas ilmselt tagant, vähemalt alguses, vana tung edu saavutada. Juba ammu aega tagasi olin jõudnud veendumusele, et kõike on võimalik selgeks õppida, ka poliitilist kirge.

Maksmise ajal märkasin riiulil oma romaani ja keerasin pilgu kohe kõrvale. Iga kord, kui nägin poeaknal oma raamatut teiste äsja ilmunud raamatute seas, valdas mind tunne, milles segunes uhkus ja hirm, mind läbis rõõmusööst, mis lõppes ängistusega. Muidugi oli jutustus sündinud juhuslikult, kahekümne päeva jooksul, vähimagi vaevata, peaaegu nagu depressioonivastase rahustina. Loomulikult ma teadsin, mis on suur kirjandus, olin teinud klassikutega kõvasti tööd, ja mulle ei olnud kirjutades kordagi pähe tulnud, et ma loon midagi väärtuslikku. Õige vormi leidmise pingutus oli mind aga täielikult haaranud. Ja sellest haaratusest sündis see raamat, asi, mis sisaldas mind. Nüüd olin mina seal, riiulile välja pandud, ning ennast nähes hakkas mu süda metsikult taguma. Tundsin, et mitte ainult minu enda raamatus, vaid romaanides üldse oli midagi, mis mind tõeliselt erutas, alasti, pekslev süda, sama, mis mu rinnust välja kargas sel ammusel hetkel, kui Lila oli ette pannud, et me kirjutaksime koos ühe loo. Minu osaks jäi see ellu viia. Aga kas ma seda tahtsingi? Kirjutada, kirjutada mitte enam juhuslikult, kirjutada paremini, kui olin seda teinud enne? Ja uurida lugusid minevikust ja olevikust, et mõista, kuidas need töötavad, ja õppida, õppida kõike maailmast ainsa eesmärgiga luua elavaid südameid, mida keegi ei teeks paremini kui mina, isegi mitte Lila, kui tal selleks võimalus oleks olnud?

Lahkusin raamatupoest, peatusin Piazza Cavouril. Ilm oli ilus, Via Floria näis ebaharilikult puhas ja korras, ehkki Galleria ümber olid tellingud püsti pandud. Ma kehtestasin endale tavapärase distsipliini. Võtsin välja hiljuti ostetud märkmiku, tahtsin teha nagu päris kirjanikud, panna kirja mõtteid, tähelepanekuid, kasulikku teavet. Lugesin otsast otsani läbi L’Unità ja märkisin välja asju, mida ma ei teadnud. Pontest leidsin üles Pietro isa artikli ja libistasin uudishimuliku pilgu sellest üle, kuid see ei tundunud nii tähtis, nagu Nino oli väitnud; otse vastupidi, see ei meeldinud mulle vähemalt kahel põhjusel: esiteks kasutas Guido Airota veelgi jäigemat professorlikku keelt kui too paksude prilliklaasidega mees; teiseks, naisüliõpilastest rääkivas lõigus („see on uus rahvas,” kirjutas ta, „ja on näha, et nad ei tule jõukatest perekondadest, noored daamid tagasihoidlikes kleitides ja tagasihoidliku haridusega, kes õigustatult eeldavad, et nende meeletu pingutus õpingutes tagab neile tulevikus midagi enamat kui kodused rituaalid”) näis ta kas meelega või tahtmatul vihjavat minule. Panin ka selle oma märkmikku kirja (mis olen mina Airotadele, lill nööpaugus nende sallivates vaadetes?), ja mitte just eriti heatujulisena, lausa tusasena, asusin lehitsema Corriere della Serat.

Mäletan, et õhk oli soe, ja mulle on jäänud – kujutletav või tõene – lõhnamälestus, milles segunes trükipaberi ja pitsapiruka hõng. Leht lehe järel uurisin pealkirju, kuni mul äkitselt hing kinni jäi. Nelja tihedas kirjas veeru vahel oli minu foto. Tagaplaanil paistis meie vana naabruskond koos tunneliga. Pealkiri teatas: „Auahne tüdruku nilbed mälestused: Elena Greco debüütromaan.” Autoriks oli paksude prilliklaasidega mees.