Читать книгу Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb - Elena Ferrante - Страница 4

Neid kolme sõna ei ole ma iial unustanud, see oli viimane asi, mis ta mulle ütles: minu eest mitte. Juba nädalaid kirjutan ma jõudsalt ega raiska aega ülelugemisele. Kui Lila on veel elus – mõtisklen ma kohvi rüübates ja vaadates aknast Po jõge, mis printsess Isabella sillatugede vastu peksleb –, ei suuda ta vastu panna, ta tuleb ja hakkab mu arvutis tuhlama, loeb kõike ja, ogar vanaeit, nagu ta on, vihastab mu sõnakuulmatuse peale, tahab vahele segada, parandada, lisada, ta unustab oma iha haihtuda. Seejärel loputan tassi, lähen kirjutuslaua juurde tagasi, hakkan uuesti kirjutama, alustades tollest külmast kevadõhtust Milanos üle neljakümne aasta tagasi, raamatupoes, kus paksude prilliklaasidega mees halvustas kõikide ees mind ja minu raamatut, ja mina vastasin segaselt, värisedes. Kuni korraga tõusis püsti Nino Sarratore, musta sassis habeme tõttu peaaegu äratundmatu, ning ründas meest, kes oli rünnanud mind. Otsekohe asus kogu mu olemus vaikselt tema nime hüüdma – kui kaua ei olnud ma teda näinud, neli-viis aastat – ja ehkki olin pingest jääkülm, tundsin, kuidas ma punastan.

Niipea kui Nino oli oma sõnavõtu lõpetanud, palus mees käeviipega luba vastata. Ta oli selgelt solvunud, mina aga olin nii ägedate tundmuste haardes, et ei saanud kohe aru, miks. Olin muidugi tähele pannud, et Nino sekkumine oli lükanud arutelu kirjanduselt poliitikasse, ja seda agressiivsel, peaaegu jõhkral moel. Sel hetkel ei pidanud ma seda eriliselt oluliseks, ma ei suutnud endale andestada, et ei olnud olukorra kõrgusel seisnud, olin peene ja haritud kuulajaskonna ees hätta jäänud. Ometi olin ma igati nutikas. Koolis olin oma vajakajäämistest ülesaamiseks püüdnud matkida õpetajanna Galianit, võtta üle tema maneerid ja keele. Pisas ei olnud niisugusest naisemudelist piisanud, seal pidin suhtlema vilunud inimestega. Franco, Pietro, kõik hiilgavad üliõpilased ja loomulikult Normale tunnustatud õppejõud väljendasid end osavalt, kirjutasid taotlusliku keerukusega, neil oli oskus liigitada, loogiline selgus, mida Galiani ei vallanud. Mina olin end treeninud nende järgi. Sageli läks see mul ka korda: tundsin, et suudan oma sõnu valitseda, et suudan isegi üle olla maailmas olemise vastuoludest, tundepuhangutest ja närviajavatest vestlustest. Seega olin ma nüüd omandanud oskuse rääkida ja kirjutada viisil, mis tänu valitud sõnavarale, avarale ja kaalutletud esitusele, väidete loogilisele järjestamisele ja vormilisele korrapärale, mis ei saanud kunagi alt vedada, püüdis vestluskaaslast maatasa teha, kuni tol kadus igasugune isu vastu vaielda. Sel õhtul aga ei läinud asjad nii, nagu oleksid pidanud. Esiteks hirmutasid mind Adele ja tema sõbrad, keda pidasin ülimalt haritud lugejateks, ja siis too paksude prilliklaasidega mees. Olin taas muutunud vaesest linnajaost pärit hädavareseks, lõunapiirkonna murdekeeles rääkivaks uksehoidja tütreks, kes on ka ise jahmunud, et on jõudnud antud paika mängima noore andeka kirjaniku rolli. Nii olingi kaotanud enesekindluse ja väljendasin end kõhklevalt, segaselt. Ja siis veel Nino. Tema ilmumine oli mult igasuguse kontrolli oma sõnade üle röövinud ja tema arukas jutt minu kaitseks kinnitas, et olin ühtäkki oma oskused kaotanud. Meie taust ei olnud kuigi erinev, olime mõlemad näinud vaeva, et niisugune keel omandada. Ometi ei olnud Nino seda kasutanud mitte ainult täiesti loomulikult, pöörates selle hõlpsasti eelkõneleja vastu, vaid aeg-ajalt, kui see talle vajalik näis, söandas ta enesekindla hooletusega poetada lihvitud itaalia keele sekka korrapäratust, mis suutis paksude prilliklaasidega mehe professorliku tooni kiirelt vananenuks ja ka pisut naeruväärseks muuta. Seega, kui panin tähele, et too tahab uuesti rääkima hakata, mõtlesin: ta on tõeliselt vihane, ja kui ta enne minu raamatu kohta halvasti ütles, ütleb ta nüüd midagi veel halvemat, et alandada Ninot, kes seda kaitses.

Meest aga näis huvitavat miski muu: ta ei pöördunud minu raamatu juurde tagasi, ei võtnud mind enam üldse mängu. Selle asemel keskendus ta mõnedele väljenditele, mida Nino oli nagu möödaminnes kasutanud, ehkki mitu korda korranud: parunlik ülbus, antiautoritaarne kirjandus. Sain alles siis aru, et meest oli ärritanud vestluse poliitiline pööre. Niisugune sõnavara ei olnud talle meeldinud, ja ta rõhutas seda äkilise sarkastilise falseti lisamisega oma madalasse häälde (nii et uhkust teadmiste üle nimetatakse tänapäeval ülbuseks, nii et ka kirjandus on muutunud antiautoritaarseks?). Seejärel asus ta peenelt mängima sõnaga autoriteet, tänu Jumalale – ütles ta – on olemas barjäär harimatute noorukite eest, kes võtavad, nagu pähe tuleb, kõige kohta sõna, toetudes riigiülikoolide suvalistele kursustele. Ja ta rääkis sel teemal tükk aega, pöördudes kuulajaskonna, ja mitte kordagi otseselt Nino ega minu poole. Lõpetuseks keskendus ta minu kõrval istuvale vanaldasele kriitikule ja siis Adelele, kelle vastu võib-olla oligi algusest peale tema poleemika tegelikult suunatud. Mul ei ole mingit kana kitkuda noortega, ütles ta kokkuvõtvalt, vaid nende haritud täiskasvanutega, kes omakasu huvides on alati valmis kaasa minema lolluse viimase narrusega. Siinkohal jäi ta lõpuks vait ning valmistus lahkuma, pobisedes vaiksel, kuid energilisel moel vabandage, lubage, tänan.

Kohalolijad, vaenulikud, ent siiski aupaklikud, tõusid püsti, et teda läbi lasta. Mulle oli nüüd selge, et tegemist on tähtsa inimesega, et isegi Adele vastas tema süngevõitu noogutusele sõbralikult: tänan, nägemiseni. Võib-olla sel põhjusel üllataski Nino kõiki, kui ta käskival ja samas naljatleval toonil, mis tõestas, et ta teadis väga hästi, kellega tal tegemist on, pöördus tema poole professori tiitliga – professor, kuhu te lähete, ärge põgenege – ja siis lõikas tal oma väledate pikkade jalgadega tee ära, astus talle vastu, rääkis temaga oma uues keeles, kõike ma hästi ei kuulnud, kõigest ei saanud ka aru, aga tema sõnad pidid olema nagu teraskaablid kõrvetava päikese käes. Mees kuulas liikumatult, oli kannatlik, seejärel rehmas käega, et astu eest ära, ning suundus ukse poole.