Читать книгу Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb - Elena Ferrante - Страница 5

Tõusin laua tagant nagu uimas, suutmata päriselt uskuda, et Nino oli tõepoolest siin Milanos, selles ruumis. Ja ometi ta oli, juba liikuski ta naeratades minu poole, ehkki mõõdetud sammul, kiirustamata. Surusime kätt, tema oma oli tuline, minul jääkülm, ja ütlesime teineteisele, et küll on tore üle hulga aja jälle näha. Teadmine, et hullem osa õhtust on lõpuks möödas ja et nüüd seisis ta, lihast ja luust, minu ees, leevendas mu kehva tuju, kuid mitte ärevust. Tutvustasin teda kriitikule, kes oli lahkelt minu raamatut kiitnud, ütlesin, et see on mu sõber Napolist, et käisime koos koolis. Ehkki ka professor oli Ninolt salvavaid märkusi saanud, oli ta viisakas, kiitis viisi, kuidas Nino tolle mehega hakkama oli saanud, rääkis sümpaatiaga Napolist, pöördus Nino poole, nagu oleks ta hiilgav üliõpilane, keda tuleks igati julgustada. Nino seletas, et ta elab juba aastaid Milanos, tegeleb majandusgeograafiaga, ta kuulub – siinkohal ta naeratas – akadeemilise püramiidi kõige armetumasse kategooriasse, see tähendab lektorite hulka. Ta rääkis meeldival moel, ilma pahura alatoonita, nagu tal noores eas kombeks oli, ja mulle tundus, et ta kannab kergemat soomusrüüd kui see, mis mind kooliajal nii väga lummanud oli, näis, nagu oleks ta liigse kaalu maha raputanud, et suuta kiiremini ja elegantselt võitlusi pidada. Märkasin kergendusega, et ta ei kandnud abielusõrmust.

Vahepeal olid mõned Adele sõbrad ligi astunud, et ma nende raamatusse autogrammi annaksin, ja see ajas mind pabinasse – oli see ju mul esimene kord. Jäin kõhklema, sest ma ei raatsinud Ninot hetkekski silmist lasta, samas tahtsin parandada muljet endast kui kohmakast tüdrukust, mille olin kindlasti jätnud. Jätsin Nino vana professori seltsi – tema nimi oli Tarratano – ja tervitasin viisakalt oma lugejaid. Kavatsesin asjaga kähku ühele poole saada, kuid raamatud olid uued, lõhnasid trükivärvi järele, erinedes täielikult neist haisvatest kapsastest, mida me Lilaga oma vana linnaosa raamatukogust laenutasime, ning ma ei tahtnud neid hooletult sulepeaga ära rikkuda. Kasutasin oma kauneimat käekirja, mille olin omandanud õpetajanna Oliviero päevil, leiutasin keerukaid pühendusi, mis ootavad naised pisut kärsituks tegi. Mu süda tagus meeletult, kui ma seal kirjutasin ja Ninot piidlesin. Värisesin mõttest, et ta võib ära minna.

Ta ei läinud. Nüüd oli tema ja Tarratano juurde astunud Adele, ja Nino pöördus tema poole aupaklikult, ent samas vabalt. Mulle meenus, kuidas ta oli koridorides rääkinud õpetajanna Galianiga, ja ilma vähimagi vaevata viisin oma peas kokku kunagise hiilgava õpilase ja tänase noore mehe. See-eest peletasin otsustavalt, justkui mõttetu kõrvalekalde, mälestuse sellest, kuidas ta meid kõiki kannatama pani, tema, üliõpilane Ischial, minu abielus oleva sõbranna armuke, omadega puntras nooruk, kes end Piazza dei Martiri poe tualettruumis varjas, Gennaro, selle lapse isa, keda ta kunagi ei olnud näinud. Vahejuhtum Lilaga oli ta muidugi rööbastelt löönud, kuid – praegu tundus see täiesti selge – tegemist oli vaid kõrvalepõikega. Kui tugev see kogemus ka ei olnud, kui sügavaid jälgi see ka ei jätnud, oli see igatahes läbi. Nino oli end taas leidnud, ja mul oli hea meel. Mõtlesin: pean Lilale ütlema, et kohtasin teda, et tal läheb hästi. Seejärel muutsin meelt: ei, ma ei ütle talle midagi.

Kui ma pühendustega ühele poole sain, oli tuba juba tühi. Adele võttis õrnalt mu käe, kiitis, et olin nii hästi oma raamatust rääkinud ja vastanud paksude prilliklaasidega mehe vastikule sekkumisele – nii ta seda nimetas. Kuna ma polnud nõus, et oleksin hästi toime tulnud (teadsin väga hästi, et see ei olnud tõsi), küsis ta Nino ja Tarratano arvamust, kes mind muidugi kiidusõnadega üle valasid. Nino ütles koguni, ise mind tõsiselt silmitsedes: te ei tea, missugune oli see tüdruk juba kooliajal, ülimalt intelligentne, haritud, väga vapper, väga ilus. Tundsin, kuidas mu nägu lõkendama lõi, ja samal ajal asus Nino leebe irooniaga pajatama lugu minu aastatetagusest kokkupõrkest usuõpetajaga. Adele kuulas, naeris tihti. Meie pere, lausus ta, märkas Elena väärtusi kohe, ning seejärel mainis ta, et oli pannud õhtusöögiks kinni laua siinsamas lähedal. Läksin pabinasse, pobisesin kohmetult, et olen väsinud ja isu ka ei ole, et kuna me pole nii ammu kohtunud, teeksin enne magamaminekut Ninoga väikese jalutuskäigu. Teadsin, et olin ebaviisakas, õhtusöök oli minu auks ja tänutäheks Tarratanole, et too oli minu raamatut toetanud, kuid ma ei suutnud end pidada. Adele heitis mulle iroonilise pilgu, vastas, et loomulikult on minu sõber ka kutsutud, ning lisas salapäraselt, nagu tahaks minu ohverdust korvata: mul on sinu jaoks tore üllatus. Silmitsesin ärevalt Ninot – kas ta võtab kutse vastu? Ta ütles, et ei taha tüli teha, vaatas kella, jäi nõusse.