Читать книгу Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb - Elena Ferrante - Страница 3

Nägin Lilat viimati viis aastat tagasi, 2005. aasta talvel. Jalutasime varasel hommikutunnil mööda peatänavat, ja nagu oli olnud juba aastaid, ei tundnud me end teineteise seltsis vabalt. Mul on meeles, et rääkisin ainult mina: Lila ümises, tervitas inimesi, kes talle ei vastanud, katkestas mind harvadel kordadel ainult hüüatustega, millel ei olnud otsest seost sellega, mida ma parajasti ütlesin. Aastate jooksul oli juhtunud liiga palju halbu, ka kohutavaid asju, ja endise usalduse taastamiseks oleksime pidanud rääkima välja oma salajased mõtted, minul aga ei olnud sõnade leidmiseks jõudu ja temal, kellel jõudu võib-olla jagus, puudus tahe, ta ei näinud sellel mõtet.

Ja ometi armastasin ma teda ning Napolisse tulles püüdsin ta alati üles otsida, ehkki ausalt öelda kartsin teda natuke. Ta oli palju muutunud. Vanadus oli meile mõlemale oma jälje jätnud, ent kui mina võitlesin pidevalt, et kaalus mitte juurde võtta, oli Lila vaid luu ja nahk. Oma lühikesi juukseid lõikas ta ise, need olid üleni valged, mitte et ta oleks seda eelistanud, vaid hoolimatusest. Sügavalt kortsuline nägu meenutas üha enam tema isa. Lila naer oli närviline, peaaegu kriise, ja ta rääkis liiga kõva häälega. Ta vehkis pidevalt kätega, tehes iga liigutust nii raevuka otsustavusega, nagu tahaks pooleks raiuda majad, tänava, möödujad, minu.

Olime jõudnud algkooli lähedale, kui mulle tundmatu noor mees meile hingeldades järele jõudis ja Lilale hüüdis, et kiriku juurest lillepeenrast on leitud naise surnukeha. Kiirustasime pargi poole ja Lila tiris mind ebaviisakalt endale teed rajades uudistajate summa. Naine lebas külili, ta oli erakordselt kogukas, seljas moest läinud tumeroheline vihmamantel. Lila tundis ta kohe ära, mina mitte: see oli meie lapsepõlvesõbranna Gigliola Spagnuolo, Michele Solara endine naine.

Ma ei olnud teda mitu aastakümmet näinud. Ilus nägu oli laastatud, pahkluud tohutu suured. Kunagised pruunid juuksed olid nüüd tulipunased, pikad nagu neiueas, kuid õhukesed ja pehmel mullapinnal laiali. Ühes jalas oli madala kontsaga lääpas king, teine oli topitud halli villasesse sukka, mille suure varba juures ilutses auk, king ise oli umbes meetri jagu eemal, nagu oleks ta selle mingit valu või hirmu jalaga tagudes kaotanud. Ma puhkesin nutma, Lila heitis mulle ärritunud pilgu.

Istusime sealsamas lähedal pingil ja ootasime vaikuses, millal Gigliola minema viiakse. Mis temaga juhtunud oli, kuidas ta surnud oli, ei olnud hetkel teada. Läksime Lila koju, tema vanemate vanasse väiksesse korterisse, kus ta nüüd koos poja Rinoga elas. Rääkisime oma sõbrannast, Lila kirus teda, tema elu, tema uhkeldamisi, tema reetlikkust. Nüüd olin aga mina see, kes ei suutnud kuulata, mõtlesin profiilis näole mullapinnal, hõredatele pikkadele juustele, valkjatele laikudele kolbal. Nii paljusid meie lapsepõlvekaaslastest ei olnud enam elavate kirjas, kas oli haigus nad maamunalt pühkinud, või ei olnud nende närvisüsteem vastu pidanud kannatuste liivapaberile, või oli valatud nende verd. Istusime mõnda aega tuimalt köögis, ilma et kumbki meist viitsinuks lauda koristada, siis läksime uuesti välja.

Ilusa talvepäeva päike andis kõigele helge ilme. Erinevalt meist oli meie vana linnaosa täpselt samasugune nagu alati. Madalad hallid majad püsisid endisena, nagu ka meie mängude hoovipealsed, peatänav, tunneli mustavad avaused, vägivald. See-eest oli muutunud ümbritsev maastik. Tiikidega roheala oli kadunud, vana konservivabrik läinud. Nende asemel kiiskasid klaasist pilvelõhkujad, kunagi olid need kuulutanud säravat tulevikku, millesse keegi polnud iialgi uskunud. Aastate jooksul olin kõiki neid muutusi tähele pannud, mõnikord huviga, enamasti hoolimatult. Lapsena olin ette kujutanud, et väljaspool meie vana naabruskonda on Napoli täis imesid. Näiteks raudteejaama lähedusse ehitatud pilvelõhkuja oli mind aastakümnete eest sügavalt vapustanud, kui see korrus korruse haaval kerkis, hooneskelett, mis tundus meile imposantse jaamahoone kõrval ülimalt kõrge. Kuidas ma üle Piazza Garibaldi kõndides imestasin: vaata, kui kõrge see on, ütlesin ma Lilale, Carmenile, Pasqualele, Adale, Antoniole, kõikidele tolle aja kaaslastele, kelle seltsis sai mindud mere äärde, jõukate linnaosade servale. Seal üleval, mõtlesin ma, elavad inglid, kes kindlasti naudivad kogu linna. Kuidas oleks mulle meeldinud üles minna, tippu ronida. See oli meie pilvelõhkuja, mis sest et väljaspool meie naabruskonda, nägime seda päev-päevalt kerkimas. Töö jäi aga toppama. Kui ma Pisast tagasi tulin, ei tundunud raudteejaama pilvelõhkuja mulle enam uueneva linnaosa sümbolina, vaid pigemini näitena ülimast saamatusest.

Tol perioodil olin ma veendunud, et meie linnaosa ja Napoli suurt ei erinegi, häda ja viletsus kandus katkematult ühest teise. Iga kord, kui siia tulin, leidsin eest üha mõttetuma linna, mis ei saanud hakkama aastaaegade vaheldumise, kuumuse, külma, eriti tormidega. Piazza Garibaldi oli vee all, Galleria muuseumi vastas lagunes, pärast maalihet ei tulnud elekter tagasi. Mu mällu olid sööbinud ohtudest tulvil pimedad tänavad, aina korratum liiklus, katkised kõnniteed, hiiglaslikud veelombid. Umbes solgitorud ajasid üle, tilkusid. Mägedest, mis olid täis ehitatud uusi kergeid hooneid, voogas laavana merre vett ja heitvett ja rämpsu ja baktereid, või uuristasid need maailma altpoolt. Inimesed surid hoolimatuse, korruptsiooni, võimu kuritarvituste tõttu, kuid iga kord andsid nad valimistel innukalt oma hääle poliitikutele, kes nende elu põrguks tegid. Rongist maha astudes liikusin ma ettevaatlikult paikades, kus olin üles kasvanud, rääkides alati murdes, justkui andmaks märku, et ma olen üks teie seast, ärge tehke mulle haiget.

Pärast ülikooli lõpetamist, kui ma kirjutasin ühe hooga valmis jutustuse, mis mõni kuu hiljem täiesti ettearvamatult ka avaldati, näisid kõik asjad maailmas, kust ma pärit olin, muutuvat üha hullemaks. Pisas ja Milanos tundsin end hästi, mõnikord olin lausa õnnelik, kuid kodulinna tulles olin iga kord hirmul, et mingi ootamatu sündmus võib takistada mul tagasi põgeneda, et kõik, mis ma olin saavutanud, võidaks minult ära võtta. Ma ei pääseks enam Pietro juurde, kellega pidin varsti abielluma; kirjastuse puhtad ruumid oleksid mulle suletud; ma ei saaks enam nautida tulevase ämma Adele peenusi, mida minu emal olemas ei olnud. Juba minevikus oli linn tundunud mulle ülerahvastatud, massid valgumas Piazza Garibaldilt Forcella, Duchesa, Lavinaio, Rettifilo poole. Kuuekümnendate aastate lõpul näis tunglemine ägenevat, ja sallimatus, agressiivsus levisid ilma igasuguse piiranguta. Ühel hommikul söandasin minna Via Mezzocannonele, kus ma olin mõned aastad tagasi raamatupoes tööl käinud. Läksin uudishimust aetuna, et näha kohta, kus ma olin rüganud, ja sellekski, et heita pilk ülikoolile, kus ma ei olnud kunagi käinud. Tahtsin seda võrrelda Normalega Pisas, lootsin koguni trehvata õpetajanna Galiani lapsi – Armandot, Nadiat – ja kiidelda oma saavutustega. Kuid tänav, ülikoolihooned ja ümbrus masendasid mind, kõik kihas Napoli linnast ja provintsist ja kogu Lõuna-Itaaliast pärit tudengeist, kes olid hästi riides, lärmakad, enesekindlad, ja teistest, kes olid tahumatud, alamat sorti. Nad tunglesid sissepääsude juures, klassiruumides, kantseleiuste taga pikkades, sageli riiakates järjekordades. Paar-kolm sammu minust eemal kukkusid mõned üksteist ootamatult klobima, nagu oleks pelgalt üksteise nägemine esile kutsunud solvangute ja hoopide valangu, raevu, mida need mehepojad röökisid välja murdekeeles, millest isegi minul oli raske aru saada. Lahkusin kiiruga, nagu oleks mind tabanud midagi ohtlikku siin selles paigas, mida olin pidanud turvaliseks, kus olin arvanud valitsevat vaid häid kavatsusi.

Niisiis läks kõik minu meelest iga aastaga aina hullemaks. Tol vihmahooajal oli linn taas lagunemas, terve hoone oli ühele küljele vajunud justkui oleks vanas tugitoolis istuv inimene toetunud koidest puretud käsitoele ja see küljest kukkunud. Surnud, vigastatud. Ja karjed, hoobid, paugutamised. Linn näis varjavat oma sisikonnas raevu, mis ei pääsenud välja ja näris teda seestpoolt, või lõhkes pealispinnal mädaste villidena, täis mürki kõikide, laste, täiskasvanute, vanade, teistest linnadest tulnud külastajate, NATO ameeriklaste, igast rahvusest turistide, napollaste eneste vastu. Kuidas oli võimalik vastu pidada ses korralagedas ja ohtlikus paigas, äärealadel, kesklinnas, mägedes, Vesuuvi jalamil? Kui jubeda mulje oli mulle jätnud San Giovanni a Teduccio, ja teekond sinna samuti. Kui jubeda mulje oli mulle jätnud vabrik, kus Lila töötas, ja Lila ise, Lila väikese pojaga, Lila, kes elas rääbakas majas koos Enzoga, ehkki nad koos ei maganud. Ta oli öelnud, et Enzo tahab õppida arvutiteadust ja et tema püüab Enzot aidata. Mulle oli mällu jäänud tema hääl, mis üritas olematuks teha San Giovannit, vorste, vabriku haisu, oma olukorda, kui ta näiliku pädevusega loendas lühendeid, nagu näiteks Milano riikliku ülikooli küberneetikakeskus, Nõukogude Liidu riiklik arvutiteaduse sotsiaalteadustesse rakendamise keskus. Ta tahtis mind veenda, et niisugune keskus rajatakse varsti isegi Napolis. Mõtlesin tookord: Milanos võib-olla tõesti, Nõukogude Liidus kindlasti, aga siin mitte, siin on tegemist sinu kontrollimatu aju luuludega, millesse sa vead ka vaese ustava Enzo. Mine parem minema. Kao siit igaveseks, kaugele elust, mida olime sündimisest peale kogenud. Sea end sisse kusagil hästi korraldatud kohas, kus kõik on tõepoolest võimalik. Mina olin seda igatahes teinud. Kuid vaid selleks, et järgnevate aastakümnete jooksul avastada, et olin eksinud, et see oli üks aina suuremate silmustega kett: meie vana linnaosa oli ühendatud Napoliga, Napoli Itaaliaga, Itaalia Euroopaga, Euroopa kogu planeediga. Täna näen ma seda nii: mitte meie naabruskond ei ole haige, mitte ka Napoli, vaid terve maakera, universum või universumid. Nipp on selles, kuidas asjade tegelikku sisu varjata, ka iseenda eest.

Rääkisin sellest Lilaga tol pärastlõunal 2005. aasta talvel, ülepingutatult ja nagu tahtes midagi heaks teha. Tahtsin talle tunnistada, et ta oli juba lapseeast saadik kõigest aru saanud, ilma et oleks kordagi Napolist lahkunud. Kuid peaaegu otsekohe tundsin piinlikkust, tajusin oma sõnades vananeva inimese ärritunud pessimismi, tooni, mida Lila jälestas. Oma vanu hambaid paljastava kõvera naeratuse saatel ütles ta:

„Mängid siin kõiketeadjat, pillud lauseid? Mis plaanid sul on? Tahad meist kirjutada? Tahad minust kirjutada?”

„Ei.”

„Räägi tõtt.”

„See oleks liiga keeruline.”

„Sa oled selle peale igatahes mõelnud, mõtled praegugi.”

„Natuke jah.”

„Jäta mind rahule, Lenù. Jäta meid kõiki rahule. Me peaksime kaduma, me pole midagi väärt, ei Gigliola ega mina, mitte keegi.”

„See pole tõsi.”

Lila näkku ilmus tige rahulolematus, ta puuris mind pilguga, pupillid vaevu näha, huuled poolenisti kinni.

„Olgu,” ütles ta, „kirjuta, kui väga tahad, kirjuta Gigliolast, kellest tahad. Aga mitte minust, ära seda mõtlegi, luba mulle.”

„Ma ei kirjuta kellestki, isegi mitte sinust.”

„Ole ettevaatlik, ma hoian sul silma peal.”

„Tõesti või?”

„Ma tulen ja sobran sinu arvutis. Loen su faile, kustutan ära.”

„Mis sa ajad.”

„Arvad, et ma ei saa sellega hakkama?”

„Ma tean, et sa saad. Aga ma oskan ennast kaitsta.”

Lila naeris oma tuttaval vastikul häälel.

„Minu eest mitte.”