Читать книгу Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb - Elena Ferrante - Страница 6

Lahkusime raamatupoest. Adele kõndis peenetundeliselt koos Tarratanoga ees, mina ja Nino nende järel. Tajusin otsekohe, et ma ei tea, mida talle öelda, kartsin, et iga sõna oleks vale. Õnneks hoolitses Nino selle eest, et ei oleks vaikust. Kiitis uuesti minu raamatut, rääkis suure lugupidamisega Airotadest (ta nimetas neid „kõige kultuursemaks perekonnaks, kes praegu Itaalias kaalu omavad”), ta tundvat ka Mariarosat („ta on alati eesliinil: kahe nädala eest oli meil äge sõnasõda”), õnnitles mind, sest oli Adele käest kuulnud, et ma olen kihlatud Pietroga, kelle raamatut Bacchuse riitustest näis ta minu hämminguks tundvat; kuid eelkõige rääkis ta lugupidavalt perekonnapeast professor Guido Airotast, kes on „tõeliselt harukordne inimene”. Olin pisut pahane, et ta kihlusest juba teadis, ühtlasi nördinud, et minu raamatu kiitmine oli olnud sissejuhatuseks terve Pietro perekonna ja Pietro raamatu oluliselt entusiastlikumale ülistamisele. Katkestasin teda, küsisin tema enda kohta, ta oli põiklev, kõigest mõned vihjed ilmuvale õhukesele raamatule, mida ta nimetas igavaks, aga kohustuslikuks. Käisin peale, uurisin, kas tal oli alguses Milanos raske olnud. Ta vastas üksiku üldistava lausega probleemidest, kui tuled lõunast, taskud tühjad. Siis küsis ta nagu välk selgest taevast:

„Kas elad uuesti Napolis?”

„Praegu jah.”

„Meie vanas naabruskonnas?”

„Jah.”

„Mina katkestasin kõik suhted isaga ja ei kohtu enam ühegi perekonnaliikmega.”

„Kahju küll.”

„Nii on parem. Mul on ainult kahju, et Linast mingeid teateid ei ole.”

Hetkeks mõtlesin, et olin eksinud, et Lila ei olnud tema elust kunagi kadunud, et ta ei tulnud raamatupoodi mitte minu pärast, vaid et Lilast uudiseid kuulda. Siis ütlesin endale: kui ta oleks tõepoolest tahtnud Lilast midagi teada, oleks ta selleks nende aastate jooksul mooduse leidnud, ja ma reageerisin järsult, teraval toonil nagu inimene, kes soovib teemat vahetada:

„Ta jättis mehe maha ja elab kellegi teisega.”

„Kas ta sai poja või tütre?”

„Poja.”

Nino mühatas rahulolematult, ütles:

„Lina on vapper, liigagi vapper. Aga ta ei oska arvestada tegelikkusega, ta ei suuda leppida ei teiste ega iseendaga. Teda armastada oli väga raske.”

„Mis mõttes?”

„Ta ei tea, mida tähendab pühendumus.”

„Sa võib-olla liialdad.”

„Ei, ta on tõesti kehvasti tehtud, peast ja igalt poolt, isegi seksiks.”

Viimased sõnad – isegi seksiks – rabasid mind rohkem kui kõik muu. Nii et Nino hinnang oma suhtele Lilaga oli negatiivne? Nii et ta ütles mulle just praegu, tekitades minus ebamugavust, et hinnang hõlmas ka nende seksuaalelu? Põrnitsesin mõne hetke meie ees kõndiva Adele ja tema kaaslase tumedaid piirjooni. Häiriv tunne läks üle ängistuseks, tajusin, et isegi seksiks oli sissejuhatuseks, et ta tahtis rääkida veelgi üksikasjalikumalt. Aastaid varem oli Stefano pärast abiellumist mulle südant puistanud, kõnelnud oma raskustest Lilaga, kuid seksi ei olnud ta kunagi maininud, mitte keegi meie naabruskonnast ei oleks seda armastatud naisest rääkides teinud. Ei olnud mõeldav, et näiteks Pasquale oleks mulle rääkinud Ada seksuaalsusest, või mis veel hullem, et Antonio oleks Carmenile või Gigliolale rääkinud minu seksuaalsusest. Seda tehti poiste vahel – ja vulgaarsel moel, kui nad meist, tüdrukutest, ei hoolinud või enam ei hoolinud –, aga mitte kunagi poiste ja tüdrukute vahel. Aimasin, et Nino, uus Nino, pidas täiesti loomulikuks arutada minuga oma tollaseid seksuaalseid suhteid mu sõbrannaga. Mul oli piinlik, tõmbusin tagasi. Ka sellest, mõtlesin ma, ei tohi ma Lilale kunagi rääkida, ning laususin teeseldud ükskõiksusega: läinud lumi, mis sest enam taga nutta, tuleme sinu juurde tagasi, mille kallal sa töötad, mis väljavaated sul ülikooli juures on, kus sa elad, kas üksi? Igal juhul pingutasin ma üle, ta arvas kindlasti, et ma põiklen kiiruga kõrvale. Ta naeratas irooniliselt, tahtis vastata, kuid olime jõudnud restorani, astusime sisse.