Читать книгу Lugu kadunud lapsest - Elena Ferrante - Страница 10

10

Оглавление

Pooltunni jooksul, kui ma selles kohas viibisin, põrkasid korratult kokku minevik ja olevik: Lila kavandatud kingad, foto temast pruutkleidis, avamispidu ja nurisünnitus, Lila ise, kes oli omal eesmärgil teinud poest salongi ja armupesa; ja tänapäevased juhtumused, kui oleme üle kolmekümne, meie väga erinevad lood, avalikud ja salajased kuulujutud.

Teesklesin lahedat olemist, kasutasin kerget tooni. Vahetasin suudlusi, kallistusi ja mõne sõna Gennaroga, kellest oli saanud kaheteistkümneaastane ülekaaluline noorsand, ülahuult kaunistamas tume udemetriip ja näojooned nii sarnased noore Stefano omadega, et tema eostamisel näis Lila olevat iseenda täielikult alla surunud. Tundsin, et pean olema niisama sõbralik Marisa laste ja Marisa endaga, kes oli minu tähelepanust meelitatud ning asus pillama vihjeid nagu keegi, kes teab, missuguse pöörde minu elu nüüd võtma hakkab. Ta ütles: nüüd kus sa sagedamini Napolis käid, anna ennast ikka näole; teil kahel on muidugi palju tegemist, te olete meil ju õpetlased ja meie ei ole, aga natuke aega võiksite ikka leida.

Marisa seisis abikaasa kõrval ja püüdis taltsutada lapsi, kes kibelesid õue jooksma. Asjatult otsisin tema näost jälgi veresidemetest Ninoga, kuid tal ei olnud midagi ühist ei venna ega isegi oma emaga. Nüüd kus ta oli pisut tüsedamaks läinud, sarnanes ta eelkõige Donatoga, kellelt oli pärinud ka võltsi jutuvada, mille abil üritas mulle näidata, kui tore perekond ja kui ilus elu tal on. Tema sõnade kinnituseks noogutas Alfonso pead, ja oma säravvalgeid hambaid paljastades naeratas mulle vaikides. Tema välimus ajas mind aga segadusse. Ta oli elegantselt riides, hobusesabasse seatud süsimustad pikad juuksed rõhutasid tema peeni näojooni, samas oli tema liigutustes ja näos midagi, millest ma aru ei saanud, midagi ootamatut, mis mind rahutuks tegi. Nino ja minu kõrval oli ta seltskonnas ainus, kes oli saanud korraliku hariduse, mis – minu arvates – ei olnud aastatega kuhtunud, vaid pigem süüvinud tema nõtkesse kehasse, tema näo peentesse joontesse. Kui ilus, kui viisakas ta oli. Marisa oli teda tahtnud iga hinna eest, ehkki mees oli püüdnud pageda, ja nüüd olid nad mõlemad siin, naine omandas vananedes maskuliinseid jooni, mees läks mehelikkusele vastu pannes üha naiselikumaks, ja nende kaks poega, kes olid kuulu järgi Michele Solara lapsed. Jah, pomises Alfonso naise kutsega kaasa minnes, oleksime väga õnnelikud, kui te meie juurde õhtusöögile tulete. Ja Marisa: ja millal sa uue raamatu kirjutad, Lenù, me juba ootame; sa pead ajaga kaasas käima, su raamat oli parasjagu rõve, aga mitte piisavalt, oled näinud, missuguseid pornograafilisi asju tänapäeval kirjutatakse?

Ehkki mitte keegi kohalolijaist Nino vastu mingit sõbralikkust üles ei näidanud, ei kritiseeritud mind kordagi minu tundemuutuse pärast, ei ühegi kõõrdpilgu ega kõvera naeratusega. Otse vastupidi – kui ma emmates ja lobisedes ringi kõndisin, püüdsid nad mulle väljendada oma kiindumust ja austust. Enzo embas mind, pannes pigistusse kogu oma tõsise jõu, ja olgugi, et ta vaid naeratas ega lausunud ühtegi sõna, andis ta minu meelest teada: ükskõik, mida sa otsustad teha, armastan ma sind ikka. Seevastu Carmen tiris mind otsekohe nurka – ta oli üsna närvis, vahtis muudkui kella – ja rääkis kiirustades oma vennast, nagu räägitakse kõiketeadva ja -oskava autoriteediga, kelle aupaistet ei kahanda ükski eksisamm. Ta ei maininud kordagi lapsi, meest, omaenda või minu isiklikku elu. Taipasin, et ta on võtnud enda kanda Pasquale kui terroristi maine kogu raskuse, kuid ainult selleks, et seda ümber lükata. Meie jutuajamise väheste minutite jooksul ei piirdunud ta väitega, et tema venda räägitakse alusetult taga: ta tahtis taastada tema vapruse ja headuse. Carmeni silmad põlesid otsustavusest olla igal juhul ja alati venna poolel. Ta ütles, et tal on vaja teada, kuidas mind kätte saada, küsis telefoninumbrit ja aadressi. Sa oled tähtis inimene, Lenù – sosistas ta –, sa tunned inimesi, kes võivad Pasqualet aidata, kui teda just maha ei lööda. Seejärel andis ta märku Antoniole, kes seisis pisut eemal Enzo kõrval. Tule siia – kutsus ta vaikselt –, ütle sina ka talle. Ja Antonio astus ligi, pea maas, rääkis ujedate lausetega, mille mõte oli: ma tean, et Pasquale usaldab sind, ta käis sul külas, enne kui oma valiku tegi; nii et kui sa teda jälle näed, hoiata teda: ta peab kaduma, Itaaliasse ärgu oma nägu enam näidaku; sest nagu ma Carmenile ütlesin, probleem ei ole karabinjeerid, vaid Solarad. Nad on veendunud, et tema tappis sinjoora Manuela, ja kui nad ta üles leiavad – praegu, homme, aastate pärast –, ei saa mina teda aidata. Kui Antonio tõsisel moel oma juttu esitas, segas Carmen alailma vahele, et minult küsida: saad aru, Lenù?, ja jälgis mind äreval pilgul. Lõpuks embas ta mind, suudles, sosistas: sina ja Lina olete minu õed, seejärel läks koos Enzoga minema, neil oli tegemist.

Jäin Antonioga kahekesi. Minu ees näis ühes ja samas kehas olevat kaks inimest, kes olid ometi väga erinevad. Üks oli poiss, kes ammu aega tagasi oli mind tiikide juures kõvasti enda vastu surunud, kes oli mind jumaldanud, ja kelle tugev lõhn oli mulle mällu sööbinud nagu mitte kunagi päriselt rahuldatud kirg. Ja teine oli praegune mees, ei grammigi rasva kehal, puha suured kondid ja pingul nahk, mis ulatus karmist ilmetust näost kuni kobakates kingades jalgadeni. Ütlesin kohmetult, et ma ei tunne kedagi, kes võiks Pasqualet aidata, ja et Carmen hindab mind üle. Samas jõudis mulle kohe pärale, et kui Pasquale õel on minu mõjukusest liialdatud ettekujutus, siis Antonio ettekujutus on veelgi rohkem liialdatud. Ta pomises, et ma olen tagasihoidlik nagu alati, et ta luges minu raamatut, koguni saksa keeles, et mind tuntakse kogu maailmas. Ehkki ta oli kaua aega välismaal elanud ja kindlasti näinud ja Solarade heaks ka hirmsaid asju teinud, oli ta ikka inimene meie linnajaost ning uskus jätkuvalt – või teeskles minu meeleheaks, kes teab –, et mul on võim, lugupeetud inimeste võim, sest mul oli ülikoolidiplom, ma rääkisin itaalia keelt, kirjutasin raamatuid. Ma ütlesin naerdes: sa oled ainus inimene Saksamaal, kes minu raamatu ostis. Küsisin hoopis tema naise, laste kohta. Ta vastas ühesilbiliselt, kuid tõmbas mu samas õue, väljakule. Seal lausus ta lahkelt:

„Nüüd pead tunnistama, et mul oli õigus.”

„Mis asjas?”

„Tahtsid teda, mulle aga valetasid.”

„Ma olin siis nii noor.”

„Ei, sa olid täiskasvanu. Ja intelligentsem kui mina. Sa ei tea, missugust halba sa mulle tegid, kui lasid mul uskuda, et ma olen hull.”

„Jäta järele.”

Antonio jäi vait, ma taganesin poe poole. Ta järgnes mulle, pidas mu ukselävel kinni. Mõne sekundi vältel põrnitses ta Ninot, kes oli nurgas istet võtnud, siis ütles:

„Kui ta sulle ka halba teeb, anna mulle teada.”

Ma naersin:

„Muidugi.”

„Ära naera, ma rääkisin Linaga. Ta tunneb Ninot hästi, sa ei tohtiks teda usaldada. Meie peame sinust lugu, tema ei pea.”

Lila. Nii ta siis kasutas Antoniot, tegi temast võimalike õnnetuste käskjala. Kus ta üldse on kadunud? Märkasin teda nurgas Marisa lastega mängimas, ehkki tegelikult jälgis ta meid, silmad vidukil. Ja oma tavalisel kombel valitses ta meie kõigi üle: Carmen, Alfonso, Marisa, Enzo, Antonio, tema enda poeg ja teiste lapsed, võib-olla isegi kaupluse praegused omanikud. Ütlesin taas endale, et Lilal ei ole minu üle enam mingit autoriteeti, et see pikk periood on läbi. Jätsin hüvasti, ta embas mind jälle tugevasti, nagu tahaks mind enda sisse tõmmata. Kõigile ükshaaval head aega öeldes panin taas tähele Alfonsot, ja seekord taipasin, mis mind enne oli häirinud. Tema näost oli kadunud see vähene, mis oli talle omane kui don Achille ja Maria pojale, kui Stefano ja Pinuccia vennale. Pikad juuksed hobusesabas, sarnanes ta nüüd salapärasel kombel Lilaga.

Lugu kadunud lapsest

Подняться наверх