Читать книгу Lugu kadunud lapsest - Elena Ferrante - Страница 8

Järgmisel hommikul tõusin varakult ja läksin vannituppa. Olin pikalt duši all, kuivatasin hoolikalt juukseid, kartsin, et hotelli liiga ägedalt puhuv föön teeb mulle sobimatu soengu. Natuke enne kella kümmet ajasin üles Nino, kes veel unesegasena kiitis mu kleiti. Ta püüdis mind enda kõrvale tõmmata, ma ajasin vastu. Ma küll püüdsin teeselda, et kõik on hästi, kuid ei suutnud talle siiski andestada. Ta oli muutnud meie uue armastusepäeva Lila päevaks ning nüüd oli eesootav kohtumine varjutanud kogu aja.

Tirisin ta endaga kaasa hommikusöögile, ta järgnes alandlikult. Ta ei naernud, ei aasinud mu kallal, lausus näpuotstega mu juukseid silitades: sa näed oivaline välja. Ilmselt aimas ta, et olen ärevil. Ja ma olingi, ma kartsin, et Lila ilmub kokkusaamisele oma parima väljanägemisega. Mina olin, nagu ma olin, tema oli loomupäraselt elegantne. Pealegi oli tal jälle raha, nii et tahtmise korral võis ta enda eest hoolitseda, nagu ta oli kunagi teinud Stefano rahaga. Ma ei tahtnud, et ta Ninot jälle pimestab.

Hakkasime minema umbes pool üksteist, puhus külm tuul. Kõndisime kiirustamata Piazza Amedeo poole; ma värisesin, ehkki mul oli seljas paks mantel ja Nino hoidis mul õlgade ümbert kinni. Ta rääkis pisut tehtud moel, kuidas Napoli oli kommunistist linnapea all edenenud, ning asus uuesti peale käima, et ma koliksin lastega tema juurde nii ruttu kui võimalik. Ta surus mind enda vastu terve tee ja ma lootsin, et ta hoiab mind, kuni me metroojaamani jõuame. Lootsin, et Lila on juba kohal ja näeb meid eemalt, peab meid ilusaks, ja on sunnitud mõtlema: see on üks täiuslik paar. Mõned meetrid enne kohtumispaika tõmbas Nino aga oma käe ära ning pani suitsu põlema. Haarasin tal instinktiivselt käest, pigistasin seda tugevasti, ja nii me väljakule ilmusimegi.

Ma ei näinud Lilat kohe ja hetkeks lootsin, et ta ei tulegi. Siis aga hõikas ta mind – hõikas talle omasel käskival moel, nagu ei tuleks talle üldse pähe, et ma teda ei kuule, et ma ringi ei keera, tema häälele ei kuuletu. Ta seisis metroo sissepääsu vastas oleva kohviku lävel, käed surutud inetu kastanpruuni mantli taskusse; ta oli veel kõhnem kui tavaliselt, pisut köökus, säravad mustad juuksed, kus võis näha hõbedasi niite, olid seotud hobusesabasse. Ta näis olevat tavaline Lila, täiskasvanud Lila, kellele vabrikutöö oli oma jälje jätnud: ta ei olnud enda kaunistamiseks teinud mitte midagi. Ta embas mind kõvasti, tugev pigistus, millele ma jõuetult vastasin, siis suudles mind põsele, kahe matsuva musi ja rahuloleva naeruga. Ninole ulatas ta hajameelselt käe.

Istusime kohvikus, rääkis peamiselt Lila ja nii, nagu oleksime kahekesi. Ta võttis kohe jutuks minu vaenulikkuse, mida ta ilmselt mu näos märkas, ja ütles südamlikul toonil, naerdes: olgu, ma eksisin, sa oled pahane, aga nüüd aitab, mis ajast sa nii pirtsakas oled, sa ju tead, et mulle meeldib sinu juures kõik, lepime ära.

Ma olin põiklev, naeratasin hädiselt, ei öelnud ei ega jah. Lila istus Nino vastas, aga ei vaadanud talle kordagi otsa ega lausunud talle poolt sõnagi. Ta oli siin minu pärast, kord võttis ta mul käest kinni, kuid ma tõmbasin selle vaikselt ära. Ta tahtis lepitust, tahtis endale minu elus uuesti kohta leida, olgugi et ta ei kiitnud heaks suunda, mille ma olin valinud. Taipasin seda viisist, kuidas ta esitas ühe küsimuse teise järel, vastustele tähelepanu pööramata. Ta soovis nii innukalt oma nina igale poole toppida, et vaevu riivas mõnd teemat, kui juba siirdus järgmise juurde.

„Kuidas Pietroga on?”

„Halvasti.”

„Ja tütred?”

„Neil läheb hästi.”

„Lähed lahku?”

„Jah.”

„Ja teie kaks hakkate koos elama?”

„Jah.”

„Kus, mis linnas?”

„Ma ei tea.”

„Tule siia tagasi.”

„See pole nii lihtne.”

„Ma otsin sulle ise korteri.”

„Kui seda vaja on, annan sulle teada.”

„Kirjutad midagi?”

„Mul ilmus raamat.”

„Teine raamat?”

„Jah.”

„Keegi pole sellest midagi rääkinud.”

„Praegu on see ilmunud ainult Prantsusmaal.”

„Prantsuse keeles?”

„Muidugi.”

„Romaan?”

„Jutustus, aga seal on arutlusi sees.”

„Millest see räägib?”

Ajasin ebamäärast juttu, katkestasin teda. Eelistasin küsida Enzo, Gennaro, meie naabruskonna, tema töö kohta. Poja nimetamisel hakkas ta muhelema, teatas, et ma näen poissi varsti ise, praegu on ta veel koolis, aga tuleb koos Enzoga siia, ja lisaks on ka tore üllatus. Naabruskonna osas oli ta ükskõikne. Viidates Manuela Solara hirmsale surmale ja kaosele, mis see endaga kaasa tõi, ütles ta: see pole midagi, inimesi lüüakse samamoodi maha üle terve Itaalia. Seejärel mainis ta üllatuseks minu ema, kiitis tema energiat ja ettevõtlikkust, ehkki meie keerukad suhted olid talle hästi teada. Niisama üllatav oli tema hooliv suhtumine oma vanematesse; ta panevat raha kõrvale, et osta ära nende korter, kus nad alati on elanud, et neile meelerahu anda. Mul on hea meel – seletas ta, justkui peaks ta oma suuremeelsust kuidagi õigustama –, sest ma sündisin seal, olen sellesse kiindunud, ja kui Enzo ja mina kõvasti tööd teeme, saame selle välja osta. Ta töötab nüüd kaksteist tundi päevas, mitte ainult Michele Solarale, vaid ka teistele klientidele. Ma õpin – ütles ta – uut masinat, System 32, mis on palju parem kui see, mida ma teile Acerras näitasin: see on väike valge kast, millel on küljes pisike kuuetolline ekraan, klahvistik ja printer. Ta muudkui pajatas tulevastest täiustatud süsteemidest. Ta oli väga informeeritud, uutest asjadest tuhinas, nagu ikka, ehkki mõne päeva pärast võis ta neist juba tüdinenud olla. Tema väitel on uus masin eriliselt ilus. On kahju, ütles ta, et kõik masinast väljapoole jääv pole muud kui pask.

Nüüd segas Nino vahele ja tegi täpselt vastupidi sellele, mida siiani olin teinud mina: ta hakkas Lilale kõigest üksikasjalikult rääkima. Rääkis tuliselt minu raamatust, teatas, et see tuleb iga hetk välja ka Itaalias, mainis prantsuse retsensioonide üksmeelset hinnangut, rõhutas, kui palju probleeme mul on abikaasa ja lastega, rääkis omaenda lahkuminekust, kordas, et ainus lahendus on elada Napolis, koguni julgustas Lilat meile elamist otsima, esitas tema ja Enzo töö kohta asjatundlikke küsimusi.

Ma kuulasin teda pisut murelikult. Nino väljendas end äraoleval moel, näitamaks mulle, et esiteks ei olnud ta Lilaga tõepoolest enne kokku saanud; teiseks, et Lilal ei olnud tema üle enam mingit võimu. Mitte hetkekski ei kasutanud ta meelitavat tooni, nagu ta oli teinud Colombe’iga ja mis talle naiste puhul tavapärane oli. Ta ei leiutanud imalaid väljendeid, ei vaadanud Lilale otse silma, ei puudutanud teda: tema hääl muutus soojemaks ainult siis, kui ta kiitis mind.

Sellele vaatamata meenus mulle Citara rand, kuidas tema ja Lila olid ette võtnud kõige erinevamaid teemasid, et ühele meelele jõuda ja mind kõrvale heita. Nüüd aga näis, et praegu on juhtumas vastupidine. Teineteise käest küsimusi küsides ja neile vastust andes ignoreerisid nad teineteist ja pöördusid minu poole, justkui oleksin ma nende ainus vestluskaaslane.

Nad rääkisid vähemalt pool tundi, ilma et oleksid üheski asjas üksmeelele jõudnud. Üle kõige imestasin selle üle, kuidas nad rõhutasid oma erinevaid arvamusi Napolist. Minu poliitilised teadmised olid üsna viletsad: hoolitsemine laste eest, vajalik uurimistöö raamatu ettevalmistamisel, kirjutamine ise, ja muidugi maavärin minu isiklikus elus ei olnud lasknud mul isegi ajalehti lugeda. Need kaks aga teadsid kõigest kõike. Nino loendas Napoli kommuniste ja sotsialiste, keda ta hästi tundis ja usaldas. Ta kiitis kohalikku valitsust, mis lõpuks ometi tundus olevat aus ja mida juhtis linnapea, kes oli tema arvates lugupeetud, meeldiv, eemal tavapärasest korruptsioonist. Ta ütles kokkuvõtvalt: nüüd on meil lõpuks hea põhjus jälle siin elada ja töötada, on avanenud suur võimalus, me peaksime sellest osa saama. Lila omakorda ironiseeris kõige üle. Napoli, ütles ta, ajab iiveldama täpselt samamoodi nagu enne, ja kui sa ei anna monarhistidele, fašistidele ja kristlikele demokraatidele parajat õppetundi kõigi jäleduste eest, mida nad korda saatsid, kui see lihtsalt peast heita, nagu seda teevad praegu vasakpoolsed, võtavad linna varsti üle poodnikud – selle sõna peale naeris ta pisut kibestunult –, samuti kohalik bürokraatia, advokaadid, raamatupidajad, pangad ja mafioosod. Panin peagi tähele, et ka selle vestluse keskpunkti olid nad pannud minu. Mõlemad soovisid, et ma Napolisse tagasi tuleksin, ehkki samal ajal püüdsid nad mind varjamatult teise mõjuväljast eemale tõmmata, käies peale, et ma koliksin aega kaotamata linna, mida nad kumbki ette kujutasid: Nino linn oli rahujalal ja heades kätes; Lila linn ihkas kättemaksu kõikidele rüüstajatele, ei hoolinud ei kommunistidest ega sotsialistidest, hakkas nullist peale.

Ma vaatasin neid kogu aeg tähelepanelikult. Mind rabas, et mida keerulisemaks läksid teemad, seda enam tõi Lila lagedale oma varjatud itaalia keele. Ma muidugi teadsin, et ta seda oskab, aga antud juhul üllatas see mind tublisti, sest iga lause näitas selgelt, et ta on palju haritum, kui ta näida tahtis. Samas tavaliselt hiilgav ja iseteadev Nino valis hoolikalt sõnu, ajuti tundus ta olevat heitunud. Mõlemad tunnevad end ebakindlalt, mõtlesin ma. Minevikus olid nad end teineteise ees paljaks võtnud ja häbenesid nüüd seda. Mis õieti juhtumas oli? Kas nad petavad mind? Kas nad tõepoolest võitlevad minu pärast või üritavad oma vana kiindumust vaos hoida? Andsin vaikselt märku, et hakkan ära tüdinema. Lila pani seda tähele, tõusis püsti ja kadus, nagu oleks tal vaja kempsu minna. Ma ei lausunud sõnagi, pelgasin Nino suhtes agressiivsust üles näidata, ja temagi oli vait. Tagasi tulles hüüatas Lila rõõmsalt:

„On aeg, lähme Gennaro juurde.”

„Me ei saa,” ütlesin ma, „meil on tegemist.”

„Minu poeg on sinusse väga kiindunud, ta oleks pettunud.”

„Tervita teda, ütle, et ka mina armastan teda.”

„Pidime Piazza dei Martiril kokku saama, ainult kümme minutit, ütleme Alfonsole tere ja siis võite minna.”

Ma vaatasin talle otsa, Lila tõmbas silmad otsekohe vidukile, nagu tahaks neid varjata. Kas see oligi tema plaan? Kas ta kavatses vedada Nino Solarade vanasse kingapoodi, kavatses viia ta paika, kus nad peaaegu terve aasta olid teineteist armastanud?

Vastasin kõvera naeratusega: ei, mul on kahju, aga me peame tõesti minema. Heitsin pilgu Ninole, kes viipas kohe ettekandjale, et arvet maksta. Lila ütles: see on juba tehtud, ja sellal kui Nino protestis, hakkas Lila uuesti mind keelitama:

„Gennaro ei tule ise, Enzo toob ta sinna. Ja tuleb veel keegi, kes tahab sind väga näha, ja oleks tõepoolest tobe, kui sa praegu ära lähed.”

Too isik oli Antonio Cappuccio, minu plikapõlve poiss, kelle Solarad olid pärast nende ema tapmist kiiruga Saksamaalt tagasi kutsunud.