Читать книгу Lugu kadunud lapsest - Elena Ferrante - Страница 6

Jõudsime tagasi Rooma. Tõotasime teineteisele kõike, muudkui tõotasime. Seejärel sõitis Nino Napolisse ja mina Firenzesse.

Astusin koju sisse peaaegu kikivarvul, kindlas veendumuses, et mind ootab ees mu elu üks raskemaid katsumusi. Lapsed aga tervitasid mind pisut kõhkleva rõõmuga ning käisid mul igal pool sabas – mitte ainult Elsa, vaid ka Dede –, nagu kardaksid nad, et kui nad mu silmist lasevad, võin uuesti ära kaduda; Adele oli viisakas ega maininud kordagi olukorda, mis ta meie juurde oli toonud; näost lubivalge Pietro andis vaid üle paberilehe, kuhu olid märgitud mulle saabunud telefonikõned (torkas silma Lila nimi, kes oli helistanud vähemalt neli korda), pomises, et peab tööle minema, ja kaks tundi hiljem oli ta läinud, ilma et oleks isegi ema või lastega hüvasti jätnud.

Kulus mitu päeva, enne kui Adele oma arvamuse selgelt välja ütles: ta tahab, et ma iseenda ja oma mehe juurde tagasi tuleksin. Kulus aga mitu nädalat tema veenmiseks, et ma ei taha teha ei ühte ega teist. Kogu selle aja jooksul ei tõstnud ta kordagi häält, ei kaotanud kordagi enesevalitsust, ei ironiseerinud kordagi minu sagedaste pikkade telefonivestluste üle Ninoga. Teda huvitasid rohkem kahe Nanterre’i sinjoora telefonikõned, mis andsid aru raamatu edenemisest ja kohtumiste kavast, mis viiks mind turneele mööda Prantsusmaad. Adelet ei üllatanud Prantsuse lehtedes ilmunud positiivsed arvustused, tema meelest pälvib raamat samasugust tähelepanu ka Itaalias, et meie päevalehtedes saaks minna veelgi paremini. Üldiselt kiitis ta pidevalt minu intelligentsust, minu haritust, minu julgust ega üritanud vähimalgi määral kaitsta oma poega, keda polnud peaaegu kunagi kodus.

Ma ei uskunud, et Pietrol on mingeid töökohustusi väljaspool Firenzet. Arvasin kohe, vihaselt ja pisut põlglikult, et ta on meie kriisile lahenduse leidmise veeretanud oma ema kaela ning redutab ise kuskil oma lõputut raamatut kirjutades. Ükskord ei suutnud ma end pidada ja ütlesin Adelele:

„Sinu pojaga koos elada ei olnud just kerge.”

„Pole olemast meest, kellega see ei oleks raske.”

„Usu mind, temaga on olnud eriti raske.”

„Arvad, et Ninoga läheb paremini?”

„Jah.”

„Minu andmete järgi liiguvad tema kohta Milanos väga vastikud jutud.”

„Mind ei huvita Milano kuulujutud. Olen teda armastanud kaks aastakümmet, nii et mingi klatš mulle korda ei lähe. Ma tunnen teda paremini kui keegi teine.”

„Sulle nii meeldib öelda, et sa armastad teda.”

„Miks ei peaks see mulle meeldima?”

„Sul on õigus, ja miks? Mina eksisin: armastus on pime.”

Sellest ajast peale me Ninot enam ei maininud. Ja kui ma tüdrukud ämma hooleks jätsin, et Napolisse kiirustada, et kergitanud ta kulmugi. Ta ei kergitanud kulmu ka siis, kui ma seletasin, et Napolist tagasi tulles pean kohe nädalaks ajaks Prantsusmaale sõitma. Ta lihtsalt küsis, hääles kerge iroonia:

„Kas sa jõulude ajal oled siin? Koos lastega?”

Küsimus peaaegu solvas mind, ma vastasin:

„Muidugi olen.”

Täitsin kohvri peamiselt peenemat sorti aluspesu ja rõivastega. Dede ja Elsa, kes ei pärinud kordagi oma isa järele, ehkki nad ei olnud teda tükk aega näinud, läksid minu järjekordsest lahkumisest kuuldes täiesti endast välja. Dede karjus mulle sõnu, mis ei olnud kindlasti mitte tema sõnad: mine, kao siit, sa oled kole ja vastik. Vaatasin Adele poole lootuses, et ta kutsub Dede mängima ja juhib tüdruku tähelepanu kõrvale, kuid ta ei teinud midagi. Kui lapsed nägid mind ukse poole minemas, puhkesid nad nutma. Elsa alustas, karjus: ma tahan sinuga kaasa tulla. Dede pidas vastu, tahtis mulle näidata oma ükskõiksust, võib-olla koguni põlgust, aga siis andis alla ja ahastas rohkemgi kui õde. Ma pidin end nende haardest lahti rebima, nad klammerdusid mu mantli külge, tahtsid, et ma kohvri maha paneksin. Nende nutt kostis veel tänavalegi.

Reis Napolisse tundus mulle tohutult pikk. Linna lähenedes vaatasin aknast välja. Mida enam rong hoogu maha võttis ja linnakeskkonda sisenes, seda rohkem haaras mind närviline rahutus. Nägin rööbaste lähedal koledat äärelinna väikeste hallide kortermajadega, elektriposte, signalisatsioonitulesid, kivipiirdeid. Kui rong jaama jõudis, tundus mulle, et Napoli, millega ma olin seotud, Napoli, kuhu ma olin tagasi pöördumas, väljendub nüüd vaid Ninos. Ma teadsin, et tema olukord on kehvem kui minul. Eleonora oli ta majast välja visanud, ka tema jaoks oli kõik muutunud ajutiseks. Ta oli mõned nädalad peatunud ühe ülikooli kolleegi juures, kes elas paari sammu kaugusel Duomost. Kuhu ta mu viib, mida me teeme? Ja mis otsuseid me üldse vastu võtame, seda enam et meil ei olnud õrna aimugi, kuidas oma olukorda lahendada? Ainus kindel asi oli see, et ma põlesin ihast, ma ei jõudnud ära oodata, millal teda näen. Astusin rongist välja hirmuga, et miski on takistanud tal mulle vastu tulemast. Aga ta oli seal: pikka kasvu, tõusis ta reisijatesummas kergesti esile.

See rahustas mind, ja veelgi enam rahustas mind see, et Nino oli võtnud ühes Mergellina väikeses hotellis toa, seega ei olnud tal mingit kavatsust mind oma sõbra majas varjata. Olime armastusest sõgedad, aeg lendas. Õhtuti jalutasime tihedalt teineteise külge liibunult mererannas, Nino pani mulle käe ümber õlgade, iga natukese aja tagant kummardus ja suudles mind. Püüdsin teda igati veenda, et ta minuga koos Prantsusmaale tuleks. Ta kõhkles, siis taandus, tuues ettekäändeks töö ülikoolis. Ta ei rääkinud midagi Eleonorast ega Albertinost, justkui võiks nende mainiminegi rikkuda meie koosolemise rõõmu. Mina seevastu jutustasin tüdrukute meeleheitest ja soovisin, et me leiaksime võimalikult kiiresti mingi lahenduse. Tajusin tema närvilisust, olin tundlik väikseimagi pinge osas, kartsin, et ta võib mulle iga hetk öelda: ma ei suuda seda teha, lähen koju tagasi. Aga ma eksisin. Kui me läksime õhtust sööma, rääkis ta ära, milles probleem seisneb. Korraga tõsiseks minnes andis ta teada, et tal on ebameeldiv uudis.

„Eks lase kuulda,” ütlesin ma.

„Täna hommikul helistas Lina.”

„Ah nii.”

„Ta tahab meid näha.”