Читать книгу Lugu kadunud lapsest - Elena Ferrante - Страница 3

2

Seda sorti mõtted muutusid aastate vältel tavaliseks. Nagu oleks Lilast, kes oli Dede ja Elsa kohta poetanud vaid üheainsa salvava märkuse, saanud nende tütrevajadusi kaitsev advokaat, ja mina tundsin kohustust talle näidata, et ta eksib iga kord, kui ma nad iseendale pühendudes hooletusse jätsin. See oli siiski vaid rahulolematusest tekkinud hääl, sest mida ta tegelikult arvas minu käitumisest kui ema, seda ma ei tea. Ainult Lila oskaks öelda, kas tal on õnnestunud pugeda sellesse hiigelpikka sõnade jadasse, et minu teksti parandada, oskuslikult puuduolevaid seoseid lisada, märkamatult eemaldada teisi, rääkida minust rohkem, kui ma ise tahaksin, rohkem, kui ma ise suudaksin öelda. Ma ihkan tema sekkumist, olen sellele lootnud juba päris algusest peale, kui ma hakkasin meie lugu kirja panema, kuid nüüd pean ma minema lõpuni, enne kui kõik need leheküljed üle kontrollin. Kui ma seda praegu teen, jääksin kindla peale jänni. Olen liiga kaua kirjutanud ja olen väsinud, aina raskemaks läheb hoida jutulõnga pingul aastate, väikeste ja suurte sündmuste, meeleolude kaoses. Seetõttu ma kas libisen üle omaenda tegemistest, et tabada Lila ja kõik need segadused, mida ta endaga kaasa toob, või – mis veel hullem – lasen end kaasa haarata omaenda elu juhtumistest, ainult seepärast, et neid on lihtsam paberile paisata. Seda teelahet pean siiski vältima. Ma ei tohi minna mööda esimest rada, kus – kuna juba meie läbikäimise loomus näeb ette, et ma jõuan Lilani ainult läbi enda – ma leian ise kõrvale astudes eest üha vähem jälgi temast. Teist rada ei tohiks ma samuti valida. Sel juhul pajataksin pikalt ja laialt omaenda kogemustest, mis temale muidugi meelepärane oleks. Lase käia – ütleks ta mulle –, anna meile teada, mis käänaku sinu elu tegi, minu oma ei lähe kellelegi korda, tunnista, et see ei huvita isegi sind. Ja ta teeks järelduse: mina olen kritseldus kritseldusel, sinu raamatutele täiesti sobimatu; viska mind kõrvale, Lenù, kustutatust ju ei kirjutata.

Mida siis teha? Taas kord tõdeda, et õigus on temal? Tunnistada, et olla täiskasvanu tähendab ennast mitte enam näidata, õppida varjuma, kuni lõpliku kadumiseni? Tunnistada, et aastate kulgedes tean ma Lilast üha vähem?

Tänasel hommikul peletan väsimuse eemale ja istun uuesti laua taha. Nüüd, kus ma lähenen meie loo kõige valusamale osale, püüan paberi peal leida enda ja tema vahel tasakaalu, mida ma elus ei suutnud leida isegi minu ja iseenda vahel.

3

Montpellier’ päevadest mäletan kõike peale linna, ma nagu ei olekski seal kunagi käinud. Väljaspool hotelli, väljaspool hiigelsuurt saali, kus Nino konverents aset leidis, näen täna ainult tuulist sügist ja valgetele pilvedele toetuvat sinist taevast. Kuid ometi on see kohanimi, Montpellier, jäänud mitmel põhjusel mu mällu kui sümbol põgenemisest. Olin juba ühe korra Itaaliast eemal olnud, Francoga Pariisis, ja ma olin olnud omaenda julgusest ülimas erutuses. Tollal oli mul tunne, et minu maailmaks oli ja saab alati olema meie vana naabruskond, Napoli, ja kõik muu oli kui põgus väljasõit, mille erilises õhustikus võisin ma end ette kujutada sellisena, nagu ma tegelikkuses kunagi ei oleks võinud kujuneda. Ehkki Montpellier ei olnud kaugeltki nii põnev kui Pariis, jättis see siiski mulje, nagu oleksid minu piirid purunenud ja ma ise avaramaks muutunud. Selge ja lihtne tõsiasi, et ma selles paigas viibisin, oli mu silmis piisavaks tõendiks, et meie linnajagu, Napoli, Pisa, Firenze, Milano ja terve Itaalia moodustasid maailmast vaid väikesed killud ja et nende kildudega ei pruukinud ma enam rahul olla. Montpellier’s tajusin, kui piiratud on mu vaated, keel, milles end väljendasin ja mida olin kirjutamisel kasutanud. Montpellier’s näis olevat täiesti selge, kui piirav võis kolmekümne kahe aastasena olla abielunaine ja ema. Kõigi nende armastusest tulvil päevade ajal tundsin end esimest korda vabana aastatega kuhjunud kohustustest – nendest, mis seostusid minu päritoluga, nendest, mis kaasnesid eduka õpitööga, ja nendest, mis tulenesid tehtud eluvalikutest, eriti abielus. Seal adusin ka esmakordselt põhjusi, miks olin nii väga rõõmustanud, kui mu esimene raamat teistesse keeltesse tõlgiti, ja põhjusi, miks olin nördinud, et olin väljaspool Itaaliat leidnud vähe lugejaid. Oli vaimustav ületada piire, lasta end kanda teistesse kultuuridesse, avastada ajutisus seal, mida olin pidanud lõplikuks. Tõsiasja, et Lila ei olnud kunagi Napolist väljas käinud, oli peljanud isegi San Giovanni a Teducciot, olin ma enne pidanud tema vaieldavaks valikuks, mida ta, nagu ikka, oskas näidata kui mingit eelist –, siis nüüd näis see mulle vaid vaimse piiratusena. Ma reageerisin, nagu reageeritakse kellegi puhul, kes on sind solvanud enam-vähem samade sõnadega. Sa hindasid mind valesti? Ei, mu kallis, hoopis mina hindasin sind valesti: sina veedad oma ülejäänud elu mööda peatänavat sõitvaid veoautosid vahtides.

Päevad möödusid lennates. Konverentsi organiseerijad olid Ninole hotellis kinni pannud üheinimesetoa, ning kuna ma olin otsustanud temaga kaasa minna alles viimasel minutil, ei saanud seda enam kaheinimesetoaks ümber vahetada. Elasime seetõttu eraldi tubades, kuid igal õhtul käisin duši all, seadsin end ööks valmis ja siis läksin pisut põksuva südamega tema tuppa. Magasime koos, tihedalt teineteise kaisus, justkui kartes, et mingi kuri jõud võib meid unes lahku ajada. Hommikul lasime söögi voodisse tuua, nautisime luksust, mida olin näinud ainult filmides, naersime palju, olime õnnelikud. Päeval läksin koos Ninoga hiigelsuurde konverentsisaali, ja ehkki esinejad lugesid oma lõputuid lehekülgi ette üksluisel toonil, erutas mind temaga lihtsalt seal olla, isusin tema kõrval, kuid ei seganud teda. Nino kuulas ettekandeid tähelepanelikult, tegi märkmeid ning sosistas mulle aeg-ajalt kõrva iroonilisi kommentaare ja armusõnu. Lõuna- ja õhtusöögi ajal vestlesime teadlastega kogu maailmast, võõrad nimed, võõrad keeled. Muidugi istusid tähtsamad osalejad omaette lauas, meie jagasime suurt lauda koos nooremate teaduritega. Mind hämmastas Nino paindlikkus, nii konverentsil kui ka restoranis. Kui väga ta erines kunagisest üliõpilasest, nii nagu ka noorukist, kes oli peaaegu kümme aastat tagasi Milano raamatupoes minu kaitseks välja astunud. Ta oli loobunud poleemilisest toonist, ületas akadeemilisi barjääre taktitundeliselt, sõlmis suhteid tõsisel ja samas võluval moel. Ta vestles sujuvalt, kord inglise keeles (suurepärane), kord prantsuse keeles (hea), toetudes oma vanale kiindumusele arvudesse ja tõhususse. Olin uhke, sest temast peeti lugu. Mõne tunniga meeldis ta juba kõigile, teda kutsuti ühte ja teise kohta.

Ainult ühel korral muutus ta järsult, see oli õhtul enne päeva, kui ta pidi ettekande pidama. Ta oli tõrjuv ja ebaviisakas, ärevusest haaratud. Ta asus maha tegema teksti, mille oli valmis kirjutanud, korrutas, et kirjutamine ei lähe tal nii kergelt nagu minul, oli vihane, et tal ei olnud jätkunud aega paremat tööd teha. Tundsin end süüdlasena – kas olid meie keerulised armuasjad teda seganud? – ja püüdsin seda heaks teha, embasin teda, suudlesin, panin ta oma lehekülgi mulle ette lugema. Ta lugeski, ja tema ehmunud koolipoisi olek liigutas mind. Ettekanne tundus mulle niisama igav kui need, mida olin suures konverentsisaalis kuulnud, kuid ma kiitsin teda taevani ning ta rahunes. Järgmisel hommikul esines ta kätteõpitud soojusega, talle aplodeeriti. Õhtul kutsus üks tähtis akadeemik, ameeriklane, Nino oma lauda. Mina jäin üksi, kuid see mind ei häirinud. Kui Nino oli kohal, ei rääkinud ma kellegagi, nüüd aga olin sunnitud käiku laskma oma viletsa prantsuse keele ja sõbrunesin ühe paariga Pariisist. Nad meeldisid mulle, sest avastasin üsna pea, et nende olukord ei erinenud eriti meie omast. Mõlema arvates oli perekond kui institutsioon lämmatav, mõlemad olid jätnud valulikult maha oma kaasa ja lapsed, mõlemad näisid olevat õnnelikud. Umbes viiekümnesel Augustinil oli punetav nägu, elavad taevasinised silmad, kohevad heledad vuntsid. Colombe’il, kes oli napilt üle kolmekümne nagu mina ise, olid väga lühikeseks lõigatud süsimustad juuksed, pisikesse näkku teravalt toonitatud silmad ja huuled, vaimustav elegants. Rääkisin peamiselt Colombe’iga, kellel oli kodus seitsmeaastane laps.

„Mõne kuu pärast,” ütlesin ma, „saab minu vanem laps seitse täis, aga käib juba teises klassis, sest on nii tubli.”

„Minu poeg on väga taibukas ja suure kujutlusvõimega.”

„Kuidas ta lahkuminekut talus?”

„Hästi.”

„Ei kannatanud siis üldse?”

„Lapsed ei ole nii jäigad nagu meie, nad on paindlikud.”

Ta muudkui rääkis lapsepõlve paindlikkusest, mis näis teda kuidagi rahustavat. Ta lisas: tänapäeva maailmas on üsna tavaline, et vanemad lahutavad, ja lapsed teavad, et see on võimalik. Hakkasin just ütlema, et ma ei tunne ühtegi lahkuläinud naist, välja arvatud üks sõbranna, kui ta äkitselt tooni muutis ning asus oma poja üle kurtma: ta on tark, aga aeglane, hüüatas naine, koolis ei kuulavat sõna. Olin rabatud sellest, kuidas ta nüüd rääkis, ilma õrnuseta, kibestunult, nagu tahaks poeg talle oma käitumisega meelehärmi valmistada, ja see tegi mind murelikuks. Augustin pani seda ilmselt tähele, sest ta segas vahele, hakkas kiitlema oma poegadega, üks oli neliteist ja teine kaheksateist, ütles naljatades, kuidas poisid naistele meeldivad, nii noortele kui ka vanadele. Kui Nino minu juurde tagasi tuli, hakkasid mehed – eriti Augustin – esinejaid arvustama. Pisut tehtud lõbususega lõi Colombe kohe sekka. Õelus tekitas peagi nende vahel hea läbisaamise. Augustin rääkis ja jõi terve õhtu rohkesti, tema kaaslane naeris iga kord, kui Ninol õnnestus sõna sekka saada. Nad panid ette, et me sõidaksime nende autoga kõik koos Pariisi.

Jutt lastest ja nende pakkumine, millele me ei vastanud ei jaatavalt ega eitavalt, tõi mind maa peale tagasi. Kuni selle hetkeni olid Dede ja Elsa, nagu ka Pietro, mul pidevalt meeles mõlkunud, kuid justkui mingis paralleeluniversumis, tardunud laua ääres Firenze köögis või istumas teleka ees või voodis. Äkitselt hakkasid minu ja nende maailm uuesti suhtlema. Mulle jõudis pärale, et Montpellier’ päevad saavad varsti läbi, et Nino ja mina läheme paratamatult oma koju, et peame seisma silmitsi oma abielukriisidega, mina Firenzes, tema Napolis. Laste kehad ühinesid taas minu kehaga, tajusin puudet ägedalt. Viis päeva ei olnud ma nendest midagi teadnud, ja kui see mulle pärale jõudis, hakkas mul sees keerama, igatsesin neid meeletult. Ma ei kartnud tulevikku, mida möödapääsmatult täidab nüüd Nino, vaid tunde, mis saabuvad homme, ülehomme. Ma ei suutnud vastu panna, ja ehkki oli peaaegu südaöö – see ei loe, ütlesin endale, Pietro on alati üleval –, püüdsin helistada.

See nõudis parasjagu vaeva, kuid lõpuks läks kõne läbi. Halloo, ütlesin. Halloo, kordasin ma. Teadsin, et teises otsas on Pietro, kutsusin teda nimepidi: Pietro, siin Elena, kuidas lastel läheb. Ühendus katkes. Ootasin mõne minuti, siis palusin keskjaamal uuesti helistada. Olin täis otsustavust jätkata terve öö, kuid seekord Pietro vastas.

„Mida sa tahad?”

„Räägi mulle lastest.”

„Nad magavad.”

„Muidugi, aga kuidas nendega on?”

„Mis see sulle korda läheb?”

„Nad on minu tütred.”

„Sa jätsid nad maha, nad ei taha enam sinu tütred olla.”

„Kas nad ütlesid seda sulle?”

„Nad ütlesid minu emale.”

„Sa kutsusid Adele sinna?”

„Jah.”

„Ütle lastele, et ma tulen paari päeva pärast.”

„Ei, ära parem tule. Mina, lapsed ega ka minu ema ei taha sind enam näha.”