Читать книгу Lugu kadunud lapsest - Elena Ferrante - Страница 11

11

Läksin jälle Firenzesse, rääkisin Pietroga lahutusest. Me tülitsesime ägedalt, Adele püüdis säästa lapsi, võib-olla ka iseennast, viis nad oma tuppa. Mingil hetkel andsime endale aru, et me mitte ei liialda, vaid et meie tütarde kohalolek ei lase meil liialdada, nii nagu me oleksime ihanud. Seega läksime välja, jagelesime tänaval edasi. Kui Pietro kes teab kuhu minema kõndis – ma olin maruvihane, ma ei tahtnud teda enam näha ega kuulda –, läksin koju tagasi. Lapsed magasid, Adele istus köögis ja luges. Ma ütlesin:

„Näed, kuidas ta mind kohtleb?”

„Ja sina?”

„Mina?”

„Jah, sina: kas sa annad endale aru, mismoodi sa teda kohtled, kuidas sa teda oled kohelnud?”

Ma keerasin kannal ringi ja läksin ust paugutades oma tuppa. Põlgus, mida Adele oli nendesse sõnadesse pannud, üllatas ja haavas mind. See oli esimene kord, kui ta nii otseselt minu vastu oli pööranud.

Sõitsin järgmisel päeval Prantsusmaale, koormatuna süütundest laste nutu pärast ja tarides kaasa hulga raamatuid, mida pidin reisi ajal lugema. Kuid mida enam ma lugemisele keskendusin, seda enam segunesid leheküljed Nino, Pietro, minu tütarde, Pasquale õe peetud kaitsekõne, Antonio sõnade, Alfonso muutumisega. Jõudsin pärast kurnavat rongisõitu Pariisi veelgi suuremas segaduses kui enne. Tundes jaamaplatvormil ära noorema kirjastusedaami, läks mul tuju siiski rõõmsaks, tajusin taas naudingut end avardada, nii nagu olin seda saanud maitsta koos Ninoga Montpellier’s. Sedapuhku ei olnud tegemist võõrastemajade ega hiiglaslike loengusaalidega, kõik oli oluliselt tagasihoidlikum. Kaks naist tutvustasid mulle suuri ja väikesi linnu, sõitsime iga päev ringi, igal õhtul toimus arutlus mõnes raamatupoes või koguni erakorteris. Sööki ja und pakkus koduköök, välivoodi, mõnikord diivan.

Ma väsisin väga ära, pöörasin üha vähem tähelepanu oma välimusele, võtsin kaalust alla. Sellegipoolest meeldisin ma kirjastajatele ja kuulajaskonnale, keda kohtasin õhtu õhtu järel. Sinna-tänna ringi liikudes ja erinevate inimestega vesteldes, pealegi veel võõras keeles, mida ma siiski õppisin kiiresti valitsema, avastasin uuesti kalduvuse, mida olin üles näidanud juba aastaid varem oma esimese raamatu puhul: mul oli loomulik anne muuta väikesed isiklikud sündmused avalikuks mõtiskluseks. Omaenda kogemuste põhjal improviseerisin igal õhtul edukalt. Rääkisin maailmast, kust ma pärit olen, viletsusest ja allakäigust, nii meeste kui ka naiste raevutsemistest, Carmenist, tema sidemest vennaga, tema õigustavast suhtumisest vägivallategudesse, mida ta ise iialgi ei oleks sooritanud. Rääkisin, kuidas olin juba lapsena näinud oma ema ja teiste naiste puhul kõige alandavamaid külgi igapäevaelus, emaksolemises, meestele allumises. Rääkisin sellest, kuidas armastus mehe vastu võib su tõugata kõikvõimalikesse alatutesse tegudesse teiste naiste ja laste vastu. Ma rääkisin oma keerukatest suhetest feministlike gruppidega Firenzes ja Milanos, ning kogemus, mida ma olin alahinnanud, sai korraga tähtsaks, ma avastasin avalikul esinemisel, mida ma olin selle valuliku pingutuse käigus õppinud. Ma rääkisin, kuidas olin alati püüdnud olla mõistuselt mehelik, et ennast kehtestada – iga õhtu alustuseks ütlesin, et ma tundsin alati, nagu oleksid mehed mu välja mõelnud, nagu alistaks mind nende kujutlusvõime –, ja ma jutustasin, kuidas olin hiljuti kohtunud ühe lapsepõlveaegse meessoost sõbraga, kes püüdis ennast näidata halvas valguses ning nägi nüüd välja nagu naine.

Tihti kasutasin ära seda pooltundi Solarade kaupluses, ehkki ma taipasin seda alles hiljem, võib-olla seetõttu, et Lila ei tulnud mul kordagi pähe. Ma ei tea õieti, miks ma kunagi ei maininud meie sõprust. Ilmselt tundus mulle, et ehkki ta oli kiskunud mind omaenda ja meie lapsepõlvesõprade ihade tormisele merele, ei suutnud ta siiski täielikult aru saada sellest, mida ta mu silme ette oli mananud. Kas ta pani näiteks tähele seda, mida ma hetkega olin näinud Alfonsos? Kas ta mõtles selle peale? Kindlasti mitte. Ta oli takerdunud meie linnaosa kõntsa, oli sellega leppinud. Neil Prantsusmaal veedetud päevadel tundsin mina aga end keset kaost, kuid ometi olid mul vahendid, et selle seadusi ära tunda. Minu raamatukese väikesel edul põhinev veendumus aitas mul tuleviku pärast natuke vähem muretseda, justkui oleks kõigel, mida ma suudan kirjutatud ja räägitud sõnadega rajada, määratud saada tõeks ka tegelikkuses. Näed, ütlesin endale, variseb abielupaar, variseb perekond, variseb iga kultuuriline puur, varisevad kõikvõimalikud sotsiaaldemokraatlikud kokkulepped, ning samal ajal püüab iga asi vägivaldselt leida uut kuju, mis siiani oleks olnud mõeldamatu: mina ja Nino, minu ja tema laste summa, töölisklassi hegemoonia, sotsialism ja kommunism, ennekõike ettenägematu teema, naine, mina. Õhtu õhtu järel tundsin ära iseennast idees, mis õhutas üleüldist lagunemist ning samas uut kooslust.

Alati pisut hingeldavana helistasin Adelele, rääkisin lastega, kes vastasid mulle napisõnaliselt või korrutasid järjekindlalt: millal sa tagasi tuled? Jõulueelsel ajal üritasin oma kirjastajatest lahti saada, kuid selle aja peale olid nad minu saatuse endale südameasjaks võtnud ega tahtnud mind minema lasta. Nad lugesid mu esimest raamatut, tahtsid selle uuesti välja anda, ning sel eesmärgil vedasid nad mu Prantsuse kirjastusse, kes oli aastate eest minu raamatu ilma erilise eduta välja andnud. Lasin end arglikult tõmmata aruteludesse ja läbirääkimistesse, mida edendasid kaks naist, kes olid erinevalt minust väga võitluslikud, nad oskasid suurepäraselt meelitada ja ähvardada. Osalt tänu Milano kirjastuse sekkumisele jõuti lõpuks kokkuleppele: minu tekst näeb päevavalgust järgmisel aastal minu kirjastajate andmetega.

Teatasin sellest Ninole telefonis, ta näis rõõmustavat. Siis aga ilmnes lause-lauselt tema rahulolematus.

„Sul ei ole mind võib-olla enam tarvis,” ütles ta.

„Nalja teed? Ma ei jõua ära oodata, millal ma sind emmata saan.”

„Sa oled oma asjadest nii hõivatud, et minu jaoks pole enam nurgakestki jäänud.”

„Eksid. Tänu sinule ma selle raamatu kirjutasin, ja tänu sinule on mul pea nüüd selge.”

„Saame siis kokku Napolis või Roomas, kohe praegu, enne jõule.”

Kokkusaamine osutus aga võimatuks, kirjastuseasjad olid aega võtnud ja ma pidin koju laste juurde sõitma. Ometi ei suutnud ma vastu panna ja me otsustasime kohtuda Roomas, kas või mõneks tunniks. Sõitsin magamisvagunis, jõudsin 23. detsembri hommikul väsinuna pealinna. Veetsin mitu mõttetut tundi raudteejaamas, Ninot polnud kuskil, olin mures, meeleheitel. Hakkasin just Firenze rongi peale minema, kui ta äkki välja ilmus, külmale vaatamata üleni higine. Tal oli olnud tuhandeid takistusi, tuli lõpuks autoga, sest rongiga ei oleks ta õigeks ajaks pärale jõudnud. Võtsime kiiruga einet, läksime ühte hotelli raudteejaama lähedal Via Nazionalel, läksime oma tuppa. Ma tahtsin pärastlõunal ära sõita, kuid mul ei olnud jõudu temast lahkuda, lükkasin sõidu järgmisele päevale. Ärkasime õnnelikena, et olime öö koos veetnud: ah, kui hea oli jalg välja sirutada ning pärast unenägudeta und avastada, et Nino on samas voodis, minu kõrval. Oli jõuluõhtu, läksime teineteisele kingitusi ostma. Minu rongi väljumine lükati tund-tunnilt edasi, nii nagu ka tema oma. Alles hilisel pärastlõunal tarisin oma kohvri Nino auto juurde, ma ei suutnud temast lahkuda. Viimaks pani ta mootori käima, võttis paigalt, auto kadus liiklusse. Kõmpisin suure vaevaga Piazza della Repubblicalt jaama, kuid ma olin hiljaks jäänud, rong oli mõne minuti eest välja sõitnud. Olin ahastuses, nüüd jõuan Firenzesse alles öösel. Nii oli see aga läinud, polnud muud teha kui koju helistada. Vastas Pietro.

„Kus sa oled?”

„Roomas, rong istub jaamas ja pole teada, millal see liikuma hakkab.”

„Oh neid ronge. Ma ütlen siis lastele, et sa jõulusöögile ei tule?”

„Jah, vaevalt ma õigeks ajaks tagasi saan.”

Ta puhkes naerma, pani toru ära.

Ma sõitsin täiesti tühjas jääkülmas rongis, isegi piletikontrolli ei tulnud. Ma tundsin, nagu oleksin kõik kaotanud ja suundun nüüd eimillegi poole, süütunnet suurendava troostituse vang. Jõudsin Firenzesse öösel, ei leidnud taksot. Tassisin külmas oma kotte mööda tühje tänavaid, isegi jõulukellade helin oli öösse sumbunud. Tegin võtmega ukse lahti. Korter oli pime, valitses ängistav vaikus. Käisin toad läbi, lastest ega Adelest ei olnud jälgegi. Väsinud, hirmunud, samas meeleheitele viidud, otsisin kirjakest, mis ütleks mulle, kuhu nad on läinud. Ei midagi.

Korter oli täiuslikus korras.

12

Mu mõtted olid hirmsad. Võib-olla oli Dede või Elsa või mõlemad haigeks jäänud ja Pietro ja tema ema olid nad haiglasse viinud. Või oli haiglasse sattunud minu mees, kes oli teinud midagi hullu, ning Adele oli nüüd koos lastega tema juures.

Kondasin hirmust segasena mööda korterit ringi ega teadnud, mida teha. Mingil hetkel turgatas mulle pähe, et mis iganes ka on juhtunud, andis minu ämm sellest teada Mariarosale, ja ehkki kell oli kolm öösel, otsustasin talle helistada. Mu meheõde vastas natukese aja pärast, mul oli tegemist, et ta unest üles raputada. Lõpuks sain aga teada, et Adele oli otsustanud lapsed Genovasse viia – nad olid lahkunud kahe päeva eest –, et mina ja Pietro saaksime vabalt omi asju arutada ja et Dede ja Elsa võiksid jõulupühi veeta rahulikus õhkkonnas.

See teade ühelt poolt rahustas mind, teisalt ajas marru. Pietro oli valetanud: kui ma talle helistasin, oli talle ju teada, et mingit jõulusöömaaega ei tule, et lapsed ei oota mind, et nad on vanaemaga ära sõitnud. Ja Adele? Kuidas tohtis ta mu tütred minema viia? Ma valasin oma viha telefonis välja, Mariarosa kuulas vaikides. Ma küsisin: kas ma eksin kõiges, olen ära teeninud selle, mis minuga toimub? Mariarosa vastas tõsisel toonil, kuid oli julgustav. Ta ütles, et mul on õigus oma elule ja kohustus jätkata õppimist ja kirjutamist. Ta pakkus, et ma võin koos lastega tema juures peatuda alati, kui mul raskusi ette tuleb.

Tema sõnad rahustasid mind, aga magada ma siiski ei suutnud. Rinnus keerles äng, viha, iha Nino järele, kibedus, sest tema saab pühad veeta perekonnaga, Albertinoga, mina aga olen üksik naine, ilma armastuseta, tühjas korteris. Kell üheksa hommikul kuulsin, et uks läheb lahti, see oli Pietro. Astusin talle kohe vastu, karjusin: miks sa lapsed ilma minu nõusolekute oma emale andsid? Pietro nägi korratu välja, habe ajamata, ta haises veini järele, kuid ei tundunud olevat purjus. Ta lasi mul röökida, ei reageerinud, muudkui korrutas ühte ja sama, masendunud toonil: mul on tegemist, ma ei saa nende eest hoolitseda, ja sinul on su armuke, sul pole nende jaoks aega.

Sundisin ta köögis istet võtma, püüdsin rahuneda, ütlesin:

„Me peame kokkuleppele jõudma.”

„Seleta, missugusele kokkuleppele.”

„Lapsed elavad minu juures ja sina näed neid nädalavahetusel.”

„Nädalavahetusel kus?”

„Minu kodus.”

„Ja kus sinu kodu on?”

„Ma ei tea, otsustan hiljem: siin, Milanos, Napolis.”

Piisas sellest sõnast: Napoli. Vaevalt oli ta seda kuulnud, kui ta kargas püsti, ajas silmad pärani, tegi suu lahti, nagu tahaks mind hammustada, tõstis rusika, näol nii raevukas ilme, et ma lõin kartma. See hetk kestis terve igaviku. Kraan tilkus, külmkapp undas, keegi naeris õues. Pietro oli kogukas, tal olid suured valged sõrmenukid. Ühe korra oli ta mind juba löönud, teadsin, et nüüd lajatab ta säärase jõuga, mis mu tapab, ja ma tõstsin käsivarred kiiresti kaitseks üles. Tema aga muutis äkitselt meelt, keeras ringi ja virutas korra, kaks, kolm vastu metallist kappi, kus ma põrandaharju hoidsin. Ta oleks jätkanud, kui ma poleks tema käsivarre külge klammerdunud ja karjunud: jäta järele, aitab, sa teed endale viga.

Pietro raevuhoo tulemus oligi see, mida ma olin kartnud, lõpetasime haiglas. Tema käsi pandi lahasesse, tagasiteel näis ta olevat heas tujus. Mulle meenus, et on jõulud, ja tegin midagi süüa. Istusime laua taha ja ta ütles ilma sissejuhatuseta:

„Helistasin eile su emale.”

Ma võpatasin.

„Kuidas see sul pähe tuli?”

„Keegi pidi talle ju teatama. Rääkisin talle, mida sa mulle oled teinud.”

„Minu asi oleks olnud temaga rääkida.”

„Miks? Et talle valetada, nagu valetasid mulle?”

Läksin uuesti närvi, püüdsin ennast vaos hoida, kartsin, et ta võib hakata taas oma konte purustama, et hoiduda purustamast minu omi. Selle asemel naeratas ta rahulikult, vaatas oma kipsis kätt.

„Ma ei saa nii autot juhtida,” pomises ta.

„Kuhu sa pidid minema?”

„Rongijaama.”

Sain teada, et mu ema oli asunud teele esimesel jõulupühal – päeval, kui kogu majapidamise eest vastutamine oli talle ülimalt tähtis – ning oli iga hetk kohale jõudmas.