Читать книгу Lugu kadunud lapsest - Elena Ferrante - Страница 9

Lila rääkis, et Antonio oli Manuela matusteks kohale sõitnud, nii kõhn, et teda oli peaaegu võimatu ära tunda. Mõne päeva jooksul oli ta rentinud korteri Melina lähedal, kes elas koos Stefano ja Adaga, ning kutsus sinna ka oma sakslannast naise ja kolm last. Niisiis oli tõsi, et ta oli abiellunud ja et tal olid lapsed. Mu peas koondusid kauged seigad minu elus. Antonio oli tähtis osa maailmast, kust ma pärit olin, Lila sõnad leevendasid hommiku raskust, ma tundsin end palju kergemini. Sosistasin Ninole: ainult mõneks minutiks, sobib? Ta kehitas õlgu ning me suundusime Piazza dei Martiri poole.

Terve tee mööda Via dei Millet ja Via Filangierit pööras Lila tähelepanu ainult minule, ja sellal kui Nino meie kannul kõndis, käed taskus, pea maas, kindlasti halvas tujus, rääkis Lila minuga tavapärasel enesekindlal moel. Ta ütles, et ma peaksin esimesel võimalusel tutvuma Antonio perekonnaga. Ta kirjeldas elavalt naist ja lapsi. Naine on imeilus, veel heledamate juustega kui sina, ja kolm last on samuti heledad, mitte ükski neist ei ole isa moodi, kes on tõmmu nagu saratseen; kui nad viiekesi mööda peatänavat kõnnivad, näevad kahvatu jumega naine ja väiksekesed oma helevalgete peadega välja nagu sõjavangid, keda Antonio meie vanasse naabruskonda jalutama on toonud. Lila naeris, siis esitas mulle nimekirja kõikidest nendest, kes mind tervitada tahaksid: Carmen – kes on küll tööl, nii et tuleb paariks minutiks ja tormab siis koos Enzoga tagasi –, muidugi Alfonso, kes endiselt Solarade poodi juhatab, Marisa lastega. Pühenda neile vaid paar minutit, ütles Lila, ja nad on õnnelikud, nad on sinusse väga kiindunud.

Kui Lila rääkis, mõtlesin sellele, et kõik need inimesed, kellega ma kohe kokku saan, levitavad pärast meie linnajaos uudist, et minu abielu on läbi, ja et ka minu vanemad kuulevad sellest, et mu ema saab teada, et ma olen nüüd Sarratore poja armuke. Siiski tajusin, et see mind ei ärrita, pigem tundsin heameelt, et minu sõbrad näevad mind koos Ninoga, räägivad mu seljataga: Elena on inimene, kes teeb, mida ise tahab, ta jättis maha mehe ja lapsed, elab kokku kellegi teisega. Avastasin üllatusega, et tahangi Ninoga avalikult seotud olla, tahan end temaga koos näidata, tahan tühistada paari Elena-Pietro ning asendada see paariga Nino-Elena. Ma tundsin end äkitselt väga rahulikuna, peaaegu rõõmus võrgu üle, millesse Lila kavatses mind püüda.

Lila muudkui rääkis, ja ühel hetkel võttis ta mul vana harjumuse kohaselt käe alt kinni. See liigutus jättis mind ükskõikseks. Ta tahab kinnitada, et me oleme ikka endised, mõtlesin ma, kuid tegelikult on aeg tunnistada, et me oleme teineteist ammendanud, tema käsivars oli nagu puust jäse või kunagise erutava puute võlts jäänuk. Vastandina meenus mulle hetk aastaid varem, kui ma olin soovinud, et Lila jääks haigeks ja sureks. Tollal – mõtlesin ma – oli meie sõprus kõigele vaatamata elus, vankumatu, seega valus. Nüüd olid asjad teisiti. Kogu kirg, milleks ma olin võimeline – ka see, mis innustas seda jubedat soovi –, oli keskendunud mehele, keda olin kogu elu armastanud. Lila arvates oli tal alles tema endine vägi tirida mind sinna, kuhu ta tahtis. Aga mida ta lõpuks oli siis korraldanud: taaskohtumise kibedate armude ja nooreea kirgedega? See, mis veel mõne minuti eest oli mulle tundunud ebameeldivana, näis äkitselt süütu nagu muuseum. Mulle läks korda midagi muud, meeldigu see talle või mitte. Mulle läks korda mina ja Nino, Nino ja mina, ja kui meie väikeses vanas naabruskonnas tulebki sellest skandaal, tundus see nagu meeldiv tunnistus meist kui paarist. Lilat ma enam ei tajunud, tema käsivarres polnud verd, oli vaid riie riide vastas.

Jõudsime Piazza dei Martirile. Hoiatasin Ninot, et poes on ka tema õde oma lastega. Ta ühmas midagi ärritunult. Nägime silti – SOLARA –, astusime sisse, ning olgugi et kõik pilgud olid Nino küljes, tervitati mind, nagu oleksin ma üksi. Ainult Marisa pöördus venna poole, ehkki kumbki ei näinud kohtumise üle rõõmustavat. Marisa asus Ninole kohe ette heitma, et too ei anna endast kunagi teada ega näita nägu, ta hüüatas: ema on haige, isa on talumatu, sina aga ei hooli keda kuraditki. Nino ei vastanud midagi, suudles hajameelselt õelapsi, ning kuna Marisa ei jätnud järele, pomises ta lõpuks: mul on oma probleemid, Marì, jäta mind rahule. Mind sikutati sõbralikult sinna ja tänna, kuid ma hoidsin Ninol silma peal, nüüd juba ilma armukadedust tundmata, kartsin lihtsalt, et ta võib ärrituda. Ma ei teadnud, kas ta mäletab Antoniot, tunneb ta ära, ainult mina teadsin keretäiest, mille mu endine peigmees Ninole oli andnud. Nägin, et nad vahetasid üsna vaoshoitud tervituse – peanoogutus, kerge naeratus –, samasuguse nagu hetk hiljem tema ja Enzo, tema ja Alfonso, tema ja Carmeni puhul. Ninole olid nad kõik võõrad, see oli minu ja Lila maailm, millega temal ei olnud õieti mingit pistmist. Pärastpoole kõndis ta suitsetades poes ringi, ja mitte keegi, tema õde kaasa arvatud, ei lausunud talle enam sõnagi. Nino oli siin, oli kohal, tema pärast olin maha jätnud oma abikaasa. Ka Lila – eelkõige Lila – pidi selle tõsiasja lõpuks teadmiseks võtma. Nüüd, kui kõik olid teda piisavalt vahtinud, ei tahtnud ma muud kui ta siit võimalikult kiirest välja tirida ja minema viia.