Читать книгу Lugu kadunud lapsest - Elena Ferrante - Страница 7

Õhtu oli untsus. Nino väitel oli see minu ämm, kes oli Lilale teada andnud, et ma olen Napolis. Nino rääkis kohmetult, hoolega sõnu valides, rõhutas tähtsamaid punkte: Lilal ei olnud minu aadressi; ta küsis minu õelt minu kolleegi kodust numbrit; ta helistas natuke aega enne, kui hakkasin sulle rongi peale vastu tulema; ma ei öelnud sulle kohe, sest ei tahtnud sind vihale ajada ja päeva ära rikkuda. Nino lõpetas masendunult:

„Sa ju tead, missugune ta on, ma ei saanud talle ära öelda. Saame temaga kokku homme hommikul kell üksteist, ta ootab meid Piazza Amedeo metroojaama juures.”

Ma ei suutnud ennast vaos hoida:

„Mis ajast te jälle suhtlete? Olete juba kokku saanud?”

„Mis sa ajad? Muidugi mitte.”

„Ma ei usu sind.”

„Elena, ma vannun, et ei ole pärast 1963. aastat Linast midagi kuulnud ega teda näinud.”

„Sa tead, et laps ei ole sinu oma?”

„Ta ütles mulle täna hommikul.”

„Järelikult rääkisite kaua ja intiimsetel teemadel.”

„Lina oli see, kas lapsest juttu tegi.”

„Ja kas sinul ei ole kogu selle aja jooksul kordagi tahtmist tulnud poisi kohta midagi teada saada?”

„See on minu probleem, pole mõtet seda praegu arutada.”

„Sinu probleemid on nüüd ka minu omad. Meil on väga palju rääkida, aega on vähe ja ma ei jätnud oma lapsi maha, et seda Lina peale raisata. Mis sul arus oli selle kohtumisega nõus olla?”

„Arvasin, et see meeldib sulle. Siin on muide telefon – eks helista oma sõbrannale ja ütle, et meil on tegemist, sul pole kohtumiseks aega.”

Korraga kaotas Nino kannatuse, mina vaikisin. Jah, ma teadsin, missugune Lila on. Kui ma Firenzesse tagasi tulin, helistas ta tihti, mul oli aga muulegi mõelda ja ma mitte ainult ei visanud toru hargile, vaid palusin Adelel öelda – kui tema juhtus kõnet vastu võtma –, et mind pole kodus. Lila aga ei jätnud järele. Ilmselt sai ta Adele käest teada, et ma olen Napolis, ilmselt arvas ta ära, et meie linnaossa ma ei lähe, ilmselt oli talle selge, et minuga kohtumiseks tuleb tal üles otsida Nino. Mis halba siin on? Ja mida ma õieti ootasin? Ma ju teadsin, et Nino oli armastanud Lilat ja Lila teda. Mis siis sellest? Kõik see juhtus ammu aega tagasi ja armukadedust tunda oleks kohatu. Silitasin tasakesi Nino kätt, pomisesin: olgu, homme läheme Piazza Amedeole.

Me sõime, ja Nino rääkis pikalt meie tulevikust. Ta pani mind lubama, et kohe pärast Prantsusmaalt naasmist nõuaksin ma lahkuminekut. Ta ise olevat juba ühendust võtnud ühe tuttava advokaadiga, ning ehkki kõik on väga keeruline ja Eleonora ja tema vanemad teevad elu põrguks, on ta otsustanud asjaga lõpuni minna. Sa tead ju, ütles ta, et Napolis on need asjad palju raskemad: tagurliku mõtteviisi ja matslike kommete poolest ei jää minu naise vanemad maha ei sinu ega minu omadest, olgugi et neil on raha ja tähtsad töökohad. Nagu tahaks ta veel paremini selgitada, asus ta kiitma minu mehe sugulasi. Kahjuks, hüüatas ta, ei ole mul tegemist lugupeetud inimestega, nagu on Airotad, kellel olevat suured kultuuritraditsioonid, imetlusväärne viisakus.

Ma kuulasin teda, kuid nüüd oli meie vahel Lila, meie lauas, ning ma ei suutnud teda minema peletada. Kui Nino rääkis, meenus mulle, missugusesse ohtu Lila oli ennast seadnud lihtsalt selleks, et olla koos Ninoga, ei olnud hoolinud sellest, mida võib talle teha Stefano või vend või Michele Solara. Viide vanematele kandis mind hetkeks tagasi Ischiale, õhtusse Maronti rannas – Lila Ninoga Forios, mina niiskel liival Dona-toga –, ning ma tundsin õudu. See on saladus, mõtlesin ma, mida ma ei saa Ninole mitte kunagi avaldada. Kui palju sõnu jääb välja ütlemata ka kahe inimese vahel, kes teineteist armastavad, ja kuidas kasvab oht, et keegi teine need välja ütleb ja armastuse hävitab. Nino isa ja mina, Nino ja Lila. Ma surusin vastikustunde maha, mainisin Pietrot, kuidas ta kannatab. Nino ägestus, nüüd oli tema kord armukadedust tunda, püüdsin teda rahustada.

Ta tahtis kindlaid lahkuminekuid ja otsustavat lõppu, mida tahtsin minagi, need näisid uue elu alustamiseks hädavajalikud. Arutasime, millal ja kus. Töö sidus Nino paratamatult Napoliga, lapsed sidusid mind Firenzega.

„Tule siia elama,” ütles Nino äkitselt, „koli nii ruttu, kui saad.”

„Võimatu, Pietro peab saama lapsi näha.”

„Tehke kordamööda: kord viid sina nad tema juurde, järgmine kord tuleb ta ise siia.”

„Ta ei jää nõusse.”

„Küll ta jääb.”

Õhtu jätkus samas vaimus. Mida rohkem me küsimusega tegelesime, seda keerulisemaks see läks; mida rohkem me oma kooselu ette kujutasime – iga päev, iga öö –, seda rohkem me seda ihkasime ja raskused haihtusid. Tühjas restoranis ajasid kelnerid omavahel vaikselt juttu, haigutasid. Nino maksis, ning me jalutasime tagasi mööda ikka veel rahvarohket mereäärt. Tumedat vett vaadates ja selle lõhna tundes näis mulle hetkeks, et meie vana naabruskond on hoopis kaugemal kui siis, kui olin Pisas või Firenzes. Isegi Napoli tundus korraga olevat väga kaugel Napolist. Ja Lila Lilast, tundsin enda kõrval mitte teda, vaid omaenda änge. Lähedal, väga lähedal olime ainult mina ja Nino. Sosistasin talle kõrva: lähme magama.