Читать книгу Lugu kadunud lapsest - Elena Ferrante - Страница 4

Ma nutsin, siis rahunesin maha ja läksin Nino juurde. Ma tahtsin jutustada talle telefonikõnest, tahtsin, et ta mind lohutaks. Olin just uksele koputamas, kui kuulsin teda kellegagi rääkimas. Lõin kõhklema. Tal oli telefonikõne pooleli, ma ei saanud aru, mida ta ütleb, ega sedagi, mis keeles ta räägib, kuid arvasin kohe, et toru otsas on tema naine. Kas see juhtus igal õhtul? Kui mina läksin oma tuppa, et ennast ööks valmis panna, kas helistas ta siis Eleonorale? Kas nad otsisid moodust, kuidas ilma tülideta lahku minna? Või mõtlesid ära leppida, ja kui Montpellier’ vahejuhtum läbi saab, võtab naine Nino tagasi?

Otsustasin siiski koputada. Nino vakatas, sugenes vaikus, seejärel asus uuesti rääkima, kuid vaiksemalt. Ma läksin närvi, koputasin veel kord, midagi ei juhtunud. Pidin koputama kolmandat korda, kõvasti, enne kui ta ukse avas. Kui ta oli ukse lahti teinud, kargasin talle kohe turja, süüdistasin teda, et ta varjab mind oma naise eest, karjusin, et helistasin Pietrole, et minu mees ei taha mind enam laste juurde lasta, et mul on terve elu kaalul, tema aga kudrutab telefonis Eleonoraga. Tülitsesime terve hirmsa öö, püüdsime kuidagi ära leppida. Nino üritas mind igal moel maha rahustada: naeris närviliselt, kurjustas Pietroga, kes oli minuga nii käitunud, suudles mind, ma tõukasin ta eemale, ta pomises, et ma olen hull. Kui palju ma ka peale ei käinud, keeldus ta tunnistamast, et oli rääkinud oma naisega, vandus koguni oma poja nimel, et pole pärast Napolist lahkumist naisest midagi kuulnud.

„Kellele sa siis helistasid?”

„Ühele kolleegile meie hotellis.”

„Südaöösel?”

„Südaöösel.”

„Valetad.”

„Ei valeta.”

Keeldusin tükk aega temaga armatsemast, ma ei suutnud, kartsin, et ta ei armasta mind enam. Lõpuks andsin järele, et mitte arvata, nagu oleks meie vahel kõik juba läbi.

Esimest korda meie viis päeva kestnud kooselu jooksul ärkasin järgmisel hommikul halvas tujus. Pidime lahkuma, konverents oli kohe läbi saamas. Kuid ma ei tahtnud, et Montpellier jääks vaid väikeseks vahepausiks, ma kartsin koju minna, kartsin Nino kojuminekut, kartsin lapsi igaveseks kaotada. Kui Augustin ja Colombe panid taas ette koos nendega Pariisi sõita ja lubasid meile koguni öömaja anda, pöördusin Nino poole lootuses, et temagi ei taha muud kui võimalust meie aega pikendada, ärasõitu edasi lükata. Tema aga raputas tusaselt pead, ütles: see on võimatu, me peame Itaaliasse tagasi minema, ja ta rääkis lennukitest, piletitest, rongidest, rahast. Ma olin ülitundlikus seisundis, tundsin pettumust ja kibestumust. Ma olin õigesti aru saanud, mõtlesin ma, ta valetas mulle, tema suhted naisega ei olnud jäädavalt purunenud. Nino oli temaga rääkinud igal õhtul, oli tõotanud pärast konverentsi koju tagasi minna, ei tahtnud seda isegi paari päeva võrra edasi lükata. Ja mina?

Meenus kirjastaja Nanterre’is ja mu lühike uurimuslugu meeste poolt välja mõeldud naistest. Selle hetkeni ei olnud ma iseendast rääkinud kellegagi, ka mitte Ninoga. Olin olnud naeratav, kuid enamasti tumm naine, kes magab hiilgava Napoli professoriga, alailma tolle külge kleepuv naine, pühendunud tema vajadustele, tema mõtetele. Nüüd laususin tehtud lõbususega: see on Nino, kes peab tagasi pöörduma, mul on kokkusaamine Nanterre’is; kohe on ilmumas üks minu kirjutis – võib-olla ongi juba ilmunud –, poolenisti uurimustöö, poolenisti jutustus; tulen vist teiega kaasa, hüppan ainult kirjastusest läbi. Nad vahtisid mind, nagu näeksid mind alles esimest korda, ja küsisid minu töö kohta. Ütlesin neile ja tuli välja, et Colombe tunneb hästi naist, kes juhib seda väikest, ent nagu selgus, lugupeetud kirjastust. Lasin keelepaelad valla, rääkisin võib-olla liigse õhinaga ja liialdasin oma kirjandusliku karjääriga. Ma ei teinud seda aga mitte nende kahe prantslase, vaid Nino pärast. Tahtsin talle meelde tuletada, et mul on oma rahuldust pakkuv elu, et kui ma suutsin maha jätta oma lapsed ja Pietro, saan hakkama ka ilma temata, ja mitte nädala, mitte kümne päeva pärast, vaid otsekohe.

Nino kuulas tõsiselt ja pöördus siis Augustini ja Colombe’i poole: olgu, kui teile tõesti tüli ei tee, tuleksime teiega kaasa. Aga kui me omavahele jäime, pidas ta mulle maha toonilt närveldava ja sisult tulise kõne, mille mõte oli see, et ma peaksin teda usaldama, et ehkki meie olukord oli keeruline, suudame selle kindlasti ära lahendada, selleks aga peame koju tagasi minema, me ei tohiks põgeneda Montpellier’st Pariisi ja sealt kes teab millisesse linna edasi, on vaja oma kaasade ette ilmuda ning siis koos elama asuda. Korraga tajusin, et ta pole mitte ainult mõistlik, vaid ka siiras. Sattusin segadusse, embasin teda, andsin talle vaikselt õiguse. Sellegipoolest sõitsime Pariisi, sest ma ihkasin veel vaid paari päeva.