Читать книгу Lugu kadunud lapsest - Elena Ferrante - Страница 5

Teekond oli pikk, puhus tugev tuul, ajuti sadas. Maastik oli kui roostekarva koorik, kuid aeg-ajalt taevas rebenes ja kõik lõi särama, hakkas sadama. Hoidsin ennast Nino ligi ja jäin aeg-ajalt tema õla najal tukkuma, hakkasin taas mõnuga tajuma, et olen oma piire ületanud. Mulle meeldis võõras keel, mis autos kajas, mulle meeldis, et olin teel raamatu poole, mille olin kirjutanud itaalia keeles ning mis nüüd tänu Mariarosale ühes teises keeles ilmavalgust näeb. Missugune ainulaadne tõsiasi, mis vapustavaid asju minuga juhtus. Too raamatuke oli kui kivi, mille olin ettearvamatus suunas lendu paisanud kiirusel, mida ei saanud võrrelda hooga, millega Lila ja mina olime lapsepõlves lennutanud kive poistekampade pihta.

Teekond aga ei sujunud alati hästi, vahetevahel jäin kurvaks. Pealegi märkasin üsna pea, et Nino kasutab Colombe’iga rääkides teistsugust tooni kui Augustini puhul, lisaks puudutas ta liiga tihti sõrmeotstega naise õlga. Tasapisi mu pahameel kasvas, sest need kaks said läbi üha paremini. Pariisi jõudes olid nende suhted ülihead, nad aina lobisesid, Colombe naeris tihti ja kohendas hooletu liigutusega juukseid.

Augustin elas ilusas korteris Saint-Martini kanali ääres ja Colombe oli sinna hiljuti sisse kolinud. Nad näitasid meile meie toa kätte, kuid ei lasknud meil ikka veel magama minna. Mulle jäi mulje, et nad kartsid omavahele jääda, nende jutt ei lõppenud otsa. Olin väsinud ja pahur; see olin olnud mina, kes tahtis Pariisi sõita, nüüd aga tundus tobe viibida selles majas, võõraste seas, koos Ninoga, kes ei pööranud mulle mingit tähelepanu, kaugel oma lastest. Oma toas olles küsisin temalt:

„Sulle meeldib Colombe?”

„Ta on tore.”

„Ma küsisin, kas ta meeldib sulle.”

„Tahad tüli kiskuda?”

„Ei.”

„Mõtle siis ise: kuidas saaks Colombe mulle meeldida, kui ma armastan sind?”

Ma ehmusin, kui ta kasutas kas või natukegi teravamat tooni, sest siis oli karta, et meie vahel ei ole kõik korras. Ta on lihtsalt kena igaühe vastu, kes on olnud kena meie vastu, ütlesin endale, ning vajusin unne. Magasin halvasti. Mingil hetkel tekkis mul tunne, et olen voodis üksinda, püüdsin ärgata, kuid mind kisti tagasi unne. Virgusin uuesti mõni aeg hiljem. Nino seisis pimedas, või nii see vähemalt mulle tundus. Maga, ütles ta. Uinusin uuesti.

Järgmisel päeval viisid meie võõrustajad meid Nanterre’i. Nino viskas terve tee Colombe’iga nalja, rääkis vihjelisel moel. Kuidas ma saan Ninoga elada, kui pean tal kogu aeg silma peal hoidma? Kui me pärale jõudsime, oli ta võluv ja võrgutav nii Mariarosa sõbranna, kirjastuse omaniku, kui ka tolle töökaaslasega – üks oli umbes neljakümnene ja teine kuuekümnene, mõlemad kaugel Augustini elukaaslase sarmist –, ja ma tõmbasin kergendunult hinge. See pole petmine, järeldasin ma, ta on kõikide naistega ühesugune. Lõpuks tundsin end taas hästi.

Kaks naist võtsid mind südamlikult vastu, küsisid Mariarosa järele. Ma kuulsin, et minu töö on äsja raamatupoodidesse jõudnud, kuid juba pälvinud paar arvustust. Vanem naine näitas neid mulle, olles ise ka üllatunud, kui hästi minust kirjutati, ning muudkui korrutas seda Colombe’ile, Augustinile ja Ninole. Ta luges artikleid ette, paar rida siit, paar teisest kohast. Retsensendid olid naised – mina ei olnud neist midagi kuulnud, aga Colombe ja kaks naist olid –, kes kiitsid raamatut taevani. Oleksin pidanud rõõmustama; eelmisel päeval olin olnud sunnitud ise ennast ülistama, nüüd ei olnud seda enam vaja teha. Sellegipoolest tundsin, et ma ei võta tuld. Sest ajast alates, kui ma armastasin Ninot ja tema armastas mind, näis see armastus muutvat kõik hea, mis minuga praegu ja edaspidi juhtub, ei millekski enamaks kui meeldivaks teisejärguliseks kogemuseks. Väljendasin rahulolu vaoshoitult ja andsin loiu nõusoleku kirjastajate plaanile asuda raamatut esitlema. Te peate varsti tagasi tulema, hüüatas vanem naine, me soovime seda väga. Noorem lisas: Mariarosa rääkis meile teie abielukriisist, loodetavasti saate sellest liigse valuta üle.

Nii leidsingi, et uudis minu ja Pietro lahkuminekust ei olnud teada mitte üksnes Adelele, vaid oli jõudnud ka Milanosse ja koguni Prantsusmaale. Ongi parem, mõtlesin ma, nii on lihtsam lahusolek jäädavaks teha. Ütlesin endale: võtan selle, mis kuulub mulle, ma ei tohi elada Nino kaotamise hirmus, ma ei tohi muretseda Dede ja Elsa pärast. Mul veab, ta armastab mind igavesti, minu tütred on minu tütred, küll kõik laabub.