Читать книгу Naissaatana surm - Фэй Уэлдон - Страница 11

Kuulake mind oigamas rajutuules, mis tormistel öödel Kõrge torni ümber lõõtsub, ja tundke hirmu. Tõmmake tekid üle pea. Pimedus on hirmuäratav – mida tahes võib juhtuda. Elekter läheb ära, küünal kustub, taskulambi patarei on kadunud. Õõõhh, õõõhh! Tuul ulub. Ainult teie ja pimedus ja teie süütunne perutavate pilvede vahel; vahest vilksamisi nähtud verekuu. Ja mis on see krabisev heli akendel, see kummaline kujutis kuupaistel? See olen mina, Mary Fisher, kes tuli kummitama, kes tuli meenutama teile teie patte (õõõhh, õõõhh!) ja vahest teid nende eest karistama.

Oh, miks ma üldse aega raiskan? Te ei usu sellest sõnagi, ega ju, te ei pane mind isegi tähele, te lihtsalt jätkate samamoodi nagu tavaliselt ja lülitate keskkütte sisse. Olen naljakas tegelane, kannatav hing, kes on muutunud koomiliseks, kes pole enam tõsiseltvõetav. Kunagi olin seda, enam mitte. Niimoodi mõjub surm, kui taevasse minevast laevast maha jääte. Nagu paistab minuga juhtunud olevat.

Kunagi elasin siin, Kõrges tornis, mis on nii paljude hiilgavate Bobboga veedetud keppide sündmuspaik. (Usun, et viimase kolme aastakümne jooksul ei ole siin enam ühtki aset leidnud.) Nüüd, kui olen surnud, on minust saanud osa sellesama torni kividest ja mördist. Hoone puuosades elutseb majavamm, seente väänkasvud hiilivad mööda ehitise külgi ülespoole: naissaatana elu ei ole nii turvaline, nagu ta arvab. Loomulikult väriseb maapind ta jalge all. Uhkuse ja püüdluste sajandid võivad ükskõik mis päeval lihtsalt kokku variseda: veel üks tugevam hoop tuulelt ja tõusuvetelt võib kogu ehitise rusudeks muuta. Õhutan majavammi tagant, nagu vähegi suudan, eoseid tuulates. Kuid minu võimalused maailma mõjutada on nüüd jahmatavalt piiratud.

Omal ajal tekitasin kosmilist raevu naissaatanas ja tema minus. Nimetatud naissaatanaks Bobbo, tema vaese üles ärritatud abikaasa poolt, saigi ta selleks. Ruth Patchett, mahajäetud naine ja ema, feminist, viimane ohver, hakkas maailma valitsema, istudes endaga rahulolevana moraalsel troonil kogu oma mannetu kerega (jumal hoidku, kui labane ta oli!), loopides pahameele ja hukkamõistu välgunooli kõikjal, kuhu ta läheb.

Kõik kaine mõistuse, sotsiaalse õigluse ja saatana väed olid Ruthi toetamas. Minul oli üksnes armastuse jõud, ja sellest ei piisanud. Tema on endiselt elus ja mina olen lahkunud. Tema võitis. Mina, vaene väike Mary Fisher, kaotasin. Maailma naised loobusid armastuslugudest, allaheitlikkusest ja kuulekusest, ning kord juba võimule pääsenud, andusid rängale tööle, tõele ja reaalsusele. Mis kasu on see neile toonud? Armuvalu võib mõnikord tunduda talumatu, kuid oi-oi, millise küllustunde, millised rikkused, millised naudingud on naised kaotanud! Terve sugupõlv sajandivahetusel sündinuid vajunud kalgilt paarituvasse, digitaalsesse pimedusse.