Читать книгу Naissaatana surm - Фэй Уэлдон - Страница 8

Kindlasti on naistel üldises plaanis palju, mille eest naissaatanale tänulik olla: võrdne palk ja kõik see värk, ja ühiskonnas tegutseva jõuna on ta imetlusväärne inimene ning kuningannal oli igati alust anda talle aadlitiitel. Aga ta oli halb-halb ema, kes jättis oma lapsed unarusse, määrides nad kõigist inimestest just oma mehe armukese Mary Fisheri kaela.

Pole üllatav, et naissaatana lapsed temaga ei suhtle. Millele ta siis lootis? Nagu juhtub nii sageli selliste nartsissistlike emade puhul – enesekesksed, rabedad, kergesti vihastuvad ja alati õiget arvamust omavad –, saavad nende lapsed need ahistavad sidemed kas läbi lõigata ja põgeneda või paigale jääda ja kiduneda. Mida iganes muud kui vihaga silmitsi seista. Teiste poolt imetletud, omaenda laste poolt vihatud Ruth Patchett on tüüpiline näide võimukast, karismaatilisest, ennast imetlevast emast. Ja nagu alati, peab terapeut – ehk siis mina – killud kokku korjama.

Iga nädal käib see väike perekond minu, Matilda Eavensi juures pereteraapias. Nicola Finch Patchett, naissaatana tütar, võtab kaasa oma kolm last: kaksikud tütred Madisoni ja Masoni ning poeg Tyleri. Nicci on vankumatu feminist. Nad on käinud siin vähemalt kümme aastat. Nicolale meeldib oma raha eest midagi väärtuslikku saada ja nende seansside eest maksab tema anonüümne heategija, kes sigitas talle kaksikud, kui ta oli viisteist. (Tüdrukul oli madal enesehinnang, mis pole tema tausta arvestades kuigi üllatav.) Mulle meeldib mõelda, et need perekondlikud visiidid pakuvad neile kõigile nii väga vajatud stabiilsust.

Kaksikud on kolmkümmend kaks, lahutamatud, ja töötavad ametnikena kohalikus kõnekeskuses. Tyler on kakskümmend kolm, väga nägus noormees, kuid kibestunud loomuga ja töötu. Tema ema, kes töötab praegu liikumise Naiste Õigus Valida juures, ei talu silmaotsaski lollpäid, eriti kui need on meessoost. Kõigil kolmel lapsel on raske kodust lahkuda.

Kahtlustan, et ka Niccil võib esineda emaliku eneseimetluse kalduvust, sest emad pärandavat selle soodumuse sageli tütardele, ja epigeneetikud peavad seda taoliste iseloomujoonte puhul üsna tavaliseks. Ma ei pruugi küll olla saanud ametlikku koolitust freudistliku analüüsi vallas, kuid olen lugenud süvitsi ja ohtralt ning tean piisavalt, et juhtida teisi läbi elu õnne poole. Võtan oma sekkumise eest tasu. Elama ju peab.

Nii palju kummitusi, nii palju uurimata ja avastamata traumasid on selles väikeses peres! Kirjutan juhtumisi just praegu raamatut pealkirjaga „Eneseimetlejast ema ja tema pärand”, mille mu kirjastaja tellis. Jälgida Nicci ja tema laste ponnistusi selle taaga alt pääsemiseks on olnud äärmiselt valgustav. Mingi osa sellest heitlusest paistab paraku väljenduvat Tyleri tõrksuses seanssidele kohale ilmuda. Hetkel on Tyleril üks äärmiselt ebaterve olemisega gootist tüdruksõber, keegi Hermione, kes varustab kohalikke uimastitega.