Читать книгу Naissaatana surm - Фэй Уэлдон - Страница 13

Noh, mida siin ikka teha? Minevik on selline, nagu inimene selle loob. „Liikuv Sõrm kirjutab, ja kui kõik on kirja pandud, liigub edasi,” nagu on öelnud üks poeet, ehkki ma ei suudaks ka tappes meenutada, kes see täpselt oli. Jätsin kooli pooleli, kui olin kuusteist, mu vanemad ei pidanud tüdrukutele hariduse andmist õigeks. Mul on abieluturul niigi piisavalt raske, arvasid nad, ilma et ma pidanuks lisama oma teistele puudustele veel ka koolitarkused. Kuidas see poeem edasi läks?

Ka kogu su vagadus ja tarkus

ei suuda tühistada pooltki rida sellest,

ka kõik su pisarad ei pese maha sõnagi.

Ja surm on surm, ükskõik kuidas see ka tuleb. Ma ei ole igatsenud lahkuda. Kahtlemata aitavad elavate needused surma tema teel, ja mind on piisavalt neetud. Aga las neavad pealegi. Ma olen vana, vana, vana, mulle peaaegu meeldiks surra. Olen väsinud, mu töö on tehtud, ma olen rahul. Maailm on selline, nagu mina seda näha soovin: võidukad naised, allaheitlikud mehed.

On palju neid, kes ülistavad mind selle eest, mida ma teinud olen. Mina, Ruth Patchett, naissaatan, keda Tema Majesteet kuninganna on tunnustanud ühiskonna heaks tehtud teenete eest, nüüdseks seega dame Ruth Patchett St. Rumboldist. Võtsin endale Kõrge torni jalamil asuva väikese külakese nime. Ma käin seal külas harva, see on väike, masendav ja igav. Eelistan sellest läbi tuhiseda oma soomustatud S-klassi Mercedeses, ostetud kulla Valerie pealekäimisel. Olen Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi president: tohutu suur registreeritud heategevusorganisatsioon, terve kogukond naisi, kes elavad ja töötavad Kõrges tornis. Meie missioon on võrdsustada eri sugupoolte väärikust ja jõukust. Kannan kuninglikku aumärki uhkusega, see on ainus ehe, mida feminist õigusega kanda võib. Ja ometi mu lapsed ei räägi minuga.

Kõrges tornis elab üksainus mees, kes rikub ära meie ainult naistest koosneva kogukonna täiuslikkuse. Bobbo. Meestevaba keskkonda näikse olevat nii raske luua! Mitte sellepärast, et Bobbo on abikaasa, kes mu maha jättis ja mind seeläbi vabaks laskis. Mitte mingi pikaleveninud kiindumuse pärast, kinnitan teile, vaid sellepärast, et heategevusorganisatsiooni volinikud on oma bürokraatlikus rumaluses otsustanud, et soolise võrdõiguslikkuse ühingu loomise õigustuseks peab meie juhtkomiteesse kuuluma vähemalt üks meesterahvas. Mu vana abikaasa Bobbo oli sobilik tankist, seepärast soovitasingi teda. Ta oli koletis, kuid praegu ei tekita ta enam mingeid probleeme. Ta kannatab dementsuse all, kuid on seaduse silmis võimeline paberitele alla kirjutama. Ta ei tunne mind enam ära, kui mind näeb, või ajab mind segi Mary Fisheriga (sellel on endiselt haiget tegev jõud, nagu oleksin ma jälle neiueas). Ta ainult ilastab ja näeb mõttelage välja.

Seega jälgin hoolega, et ma ei näeks teda rohkem kui hädavajalik. Palkasin hooldaja, kes tal silma peal hoiaks, Samantha. Tüdruk keeldub siin elamast, kuid käib siin iga päev. Öösiti istub Bobbo juures turvatöötaja ja doktor Simmins käib korra nädalas. Vana Bobbo, kunagi nii elujõuline, ja nüüd veel üksnes kesised elava liha jäänused! Timor futuri perturbat me. Ja custodum, kui see juba jutuks tuli. Minu hooldajad, minu valvurid. Doktor Simmins ütleb, et pean olema valmis halvimaks.

On juba hilja kahetseda; kõigeks, kõigeks on liiga hilja. Ma olen kaheksakümmend neli, nii vana, nii väsinud, nii nõrk, et kurbusepisarad tulvavad iseendast mu silmisse, isegi kõige tühisema erutuse peale. Hakkan tönnima, kui näen õites õunapuud või tõusvast päikesest valgustatud pilvede ilu, aga ennekõike nutan ma selle pärast, kes ma olin ja mida ma tegin. Mary Fisher on surnud, Bobbo on sama hästi kui surnud ja mu lapsed ei räägi minuga.