Читать книгу Naissaatana surm - Фэй Уэлдон - Страница 16

Preili Flora Bradshap – kuuskümmend viis, üks Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi viiest asutajaliikmest – oli parajasti klaasist ühenduskoridoris, mis viis tema magamistoa juurest (KK2-23: Kindlusekompleksi teine korrus, tuba nr 23 Kõrge torni kõrval asuvas toretsevas klaasist ja terasest hoones) süngesse ja rõskesse kabinetti (KT3-12: Kõrge torni kolmas korrus, tuba 12), kui nooruke Valerie Valeria talle lähenes.

Valerie pakkus tõelist silmarõõmu. Täna olid tal jalas kõrge kontsaga kingad ja lühikesed teksad ning tema sääred olid saledad, pringid ja pronksikarva. Ta oli heitnud pikkade varrukatega sinise-valgetriibulisele T-särgile väikese punase kašmiirkampsuni – oli ju siiski november –, tema huulepulk oli pigem roosa kui kärtspunane ning juuksed heledamad ja läikivamad kui kunagi varem. Sedavõrd masendaval päeval tundus Valerie teretulnud nooruse, vitaalsuse ja valguse allikana.

„Preili Bradshap,” lausus Valerie, „mul tuli geniaalne idee!” Ja ta selgitas rahvusvahelise vastupäeva kontseptsiooni, kus naistele kõikjal maailmas tuleks meenutada, et feminismi senised arusaamad on minevik: nüüd peavad nii naised kui ka mehed kõndima vastupäeva ehk teistpidi.

„See kõlab väga kenasti, lapsuke,” lausus Flora Bradshap. „Loomulikult, tegele sellega. Aga kas see ei ole mitte nõidadel kombeks – vastupäeva kõndimised ümber kirikute ja kiviringide?” Ja ta üritas vaikselt minema hiilida, sest tal oli kiire ja teised sõltusid temast. Aga Valerie seisis tal tee peal ees ja silmitses teda nii säravrõõmsate silmadega, et preili Bradshap peatus, ehkki tema vaist sundinuks teda tänast kehva ilma arvestades läbima klaaskoridori nii kiirelt kui võimalik.

Sees tundus väline olevat liiga ligi; taevas oli sünk ja ähvardav, nagu oleks käes videvik, mitte keskhommik; topeltklaasidele vaatamata oli tunda tuule ulgumist ja välgunooled mängisid rulluvates mustjates pilvedes. Kõrgel tornil oli taas üks neid „kehva soengu päevi”, nagu üks tüdrukutest oli seda kirjeldanud, ehkki kainemalt mõtlevad inimesed teadsid piisavalt hästi, et see oli rannajoone ja mägede, maa ja mere ainulaadne konfiguratsioon, mis sundis Kõrget torni ligi tõmbama kõikjal mujal tundmata ilmastikuolusid.

Austraalias elanud Valerie näis olevat äärmuslike ilmastikuolude suhtes immuunne; või siis eelistas ta neist lihtsalt mitte välja teha.

„Ei, palun võtke mind tõsiselt,” veenis ta preili Bradshapi. Ta selgitas, et ehkki ta on noor – ilmselge, sest seda ta tõesti oli –, on tal sõpru ja töökaaslasi kõrgetel kohtadel, nii UNESCO-s kui ka Samasooliste Organisatsioonide Rahvusvahelisel Konverentsil, ja ta saaks tõenäoliselt Vastupäevamarsi ametlikult registreerida.

„Kindlasti saaksite, mu kullake,” lausus preili Bradshap rahustavalt. „Ja mul on hea meel, et teil on nii mõjuvõimsaid sõpru. Kuid paraku on meil teisi asju, mille pärast muretseda. Sooline palgalõhe on juba 13,9 protsenti. Selle kallal tuleb tõsist tööd teha.”

„Aga mis te arvate, kas parim juhtlause on „Vastupäevamarss – kõndides teises suunas”? Või pigem „Kõndides vastuvoolu – Vastupäevamarss”?” käis Valerie peale.

„Vahet pole, minu meelest,” ütles preili Bradshap, hääles aimumas kerget teravust. „Ja see on üsna geniaalne. Nagu nii paljud teie ideed, mu kullake. Aga kas te ei peaks mainima ka naisi? „Vastupäeva naistepäev” kõlaks eriti hästi. Ja vahest peaksite kõigepealt koondama oma tähelepanu brošüürile „Torn mäetipus”, mida nõukogu innukalt ootab, ja tegema seda nii ruttu kui võimalik? Ja kas see on närimiskumm, mida te mälute?”

„Jah, palun vabandust, aga siin seisab, et see on suhkruvaba,” lausus Valerie kõigutamatult, võttis salvräti, mida ta rinnahoidja sees hoidis, mässis nätsu selle sisse ja pani tagasi.

„Aga mitte magustajavaba,” väitis preili Bradshap. „Magustajad võivad olla veel hullemad kui suhkur.”

„Ma töötan iga-aastase voldiku kallal nii kiiresti, nagu suudan, et see meie Vastupäevamarsiks kindlasti valmis saaks,” kinnitas Valerie. „Mõtlesin asendada pealkirja „Torn mäetipus” – sellel fraasil on üsna kahetsusväärne seksuaalne varjund meie määratlemata sooga sõprade seas – nimega „Naised kõnnivad teises suunas”. Mis te arvate?”

„Mida mina arvan? See on muudatus ja kes armastab muudatusi? Küsimus on – nagu viimasel ajal nii sageli –, mida leedi Patchett sellest arvab?”

„Diabolissima? Üritasin seda temaga arutada,” ütles Valerie. „Aga ta läks puhkama. Ta tundub viimastel päevadel tihti väsinud olevat. Ja see tähendab üsna pikki viivitusi ja siis olen mina see, kes kõik enda kraesse saab.”

„Selle eest me sulle ju maksamegi,” lausus preili Bradshap üsna teravalt. „Ja SVI ei kiida kindlasti heaks vanade inimeste diskrimineerimist. Ehkki ma pean tunnistama, et see on talle päris hea nimi – Diabolissima!” Just nii kaugele söandas preili Bradshap avalikult naissaatanale vastu astudes minna.

Rahulolev Valerie viis oma kerguse ja sära mööda vahekäiku ära, tehes teel väikesi keksuhüppeid. Seejärel päästis ta oma närimiskummi ja pistis selle tagasi suhu.