Читать книгу Naissaatana surm - Фэй Уэлдон - Страница 12

„Diavolessa,” ütles Valerie Valeria naissaatanale, „meil on vaja tähistada kolme sündmust: talvist pööripäeva, neljakümne aasta möödumist Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi asutamisest ja teie kaheksakümne viiendat sünnipäeva. Kõike seda ühel ja samal päeval, 21. detsembril. Imetore päev ja sobilik suurteks võimalusteks! Mis oleks, kui alustaksime pidustusi iga-aastase tseremoniaalse Vastupäevamarsiga Kõrge torni ümber? Pööripäev! Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi ja ühtlasi ka teie sünnipäev, president rongkäiku juhtimas, tõusuveed laksumas meie jalge ümber, naiste võimu möödapääsmatu tõusu sümbol kõigil mandritel! Võrratu reklaam. Kõigi turundajate märg unenägu!”

Valerie istus seda rääkides oma sülearvuti taga, keskendunud, kuldjuukseline pea klahvide kohal kummargil, keeleots tulipunaste huulte vahelt väljas. Ta oli kõigest kahekümne viie aastane, kuuskümmend aastat naissaatanast noorem. Huulepulga osas oli tal julge maitse. Nüüd tõstis ta pea ja tema klaarselgete siniste silmade pilk kohtas naissaatana vesiseid silmi.

„Üsna mannetu meesterahva analoogia,” lausus naissaatan.

„Oi, mitte sugugi,” väitis Valerie. „Naistel on ka märjad unenäod. Aga delete, delete. Lihtsalt turundajate unenägu, mitte märg unenägu, kui te seda eelistate.”

Naissaatan jättis asja sinnapaika, nagu tundus igati sünnis. Igaüks peab noorte seksuaalsete pärssumuste puudumisega kohanduma ja vooluga kaasa minema.

„Kahekümne esimene detsember!” ütles Valerie. „Südatalv. Me teeme sellest enda pööripäeva. Vastumarsi päev. Kutsume kokku kõik kuulsad ja head – töötajad saavad vaba päeva! Me teeme sellest peo, mida mäletada! Oi, Diavolessa, see on nii põnev!”

Ruthile meeldis üsna hästi, et teda Diavolessaks kutsuti. See tundus olevat hellitav, aga mitte liiga familiaarne hüüdnimi. Olla tuntud naissaatanana oli väga hea – see andis mõista, et temaga ei tasu sekeldustesse sattuda, nagu see ka tõesti oli –, kuid itaaliapärase kõlaga Diavolessa ühtaegu tunnustas ja samas mahendas tema mainet. Ta lootis, et see jääb külge.

Ja talle meeldis see, kuidas Valerie Valeria mitte ei küsinud, vaid kuulutas, juba sisse programmeeritud hüüumärkidega. Ta uskus, et suudab hinnata tüdrukut tema näo järgi – ja Ruth ei saanud salata, et see oli väga veetlev ja ebatavaline nägu: kõrged põsesarnad, selgelt väljajoonistunud näojooned, mida kroonisid kuldsed lühikeseks lõigatud lokkis juuksed; vilkad, säravsinised silmad nägu ilmestamas ning tänapäeva ambitsioonikate noorte naiste kõhetu ja lame pikakoivaline keha. Naissaatana nooruspäevil olid jalad olnud lühemad ja üldiselt ka masajamad. Tundus, nagu oleks patriarhaalne ühiskond suutnud need maadligi suruda ja nende normaalset kasvu pärssida, takistada naise kehal end päikese poole sirutamast.

Valerie oli osutunud instituudi eeskujulikuks töötajaks – Sydney ülikooli doktorikraadiga kompetentne, haritud, pühendunud feminist –, kuid ta pakatas sageli valedele alustele rajatud vaimustuspuhangutest, milleks, nagu naissaatan kartis, võis kujuneda ka Vastupäevamarsi korraldamine. Peaaegu aasta oli möödas sellest, kui Valerie oli kandideerinud naissaatana isikliku assistendi kohale, ja pärast seda oli ta muutunud asendamatuks: võimekas, osavõtlik ja meeldiv abiline ja kaaslane, ehkki vahest mitte nii tasakaalukas, nagu naissaatan oli lootnud. Kuid inimene peab endale teadvustama vananemisega kaasnevaid paranoiasid ja mitte laskma neil enda üle võimust võtta.

„Aga kahekümne esimene detsember, südatalv? Siis on ju nii külm!” protesteeris naissaatan. „Ja kuna, nagu sa ütled, on parajasti tõusuaeg, siis on kaljud liiga märjad ja libedad ükskõik mis laadi rongkäigu jaoks. Ja miks, taeva päralt, vastupäeva?”

„Sest see kõlab nii hästi,” väitis Valerie, „ja see jääb meelde! Naiste Vastupäevamarss! Ja see on lõbus. Selline negatiivsus ei ole teie moodi, Diavolessa,” märkis Valerie, erksate silmade pilk kergelt looritatud. „Tänapäeva internetiajastul, kus turg on kui vestlusring, ja nii edasi, ei saa feministid endale negatiivsust ja sabas sörkimist lubada. Tänapäeva progressi hind on pidev valveolek ja meeldejäävad motod! Mina olen teie kõrval, Diavolessa, ja toetan teid käsivarrest, kui te juhite naiste Vastupäevamarssi, mis on Kõrge torni päris enda oma. Mina ei lase teil kukkuda!”

Väljavaade ebameeldivast, märjast ja külmast pööripäevast ei kõigutanud Valerie Valeriat mitte karvavõrdki. Ehkki samas tundus, et ta ei tunnegi külma, käies ühtviisi nii talvel kui ka suvel teksade ja triibulise T-särgiga, tõmmates sellele napilt vööni ulatuva kašmiirkampsuni vaid siis, kui temperatuur langes alla nulli. Naissaatan pidi mässima end villastesse pleedidesse ja hoidma toatemperatuuri 21 kraadi juures, et end mugavalt tunda. Omal ajal oli liigne kuum või külm teda küll häirinud, kuid mitte tema tegusid seganud. Nüüd oli see paraku teisiti. Ta pidi meelde jätma, et südatalv ei kujuta endast teistele sellist hirmuallikat nagu talle. Aga Vastupäevamarss? Tõesti? Vastupäevamarss tähendas ebaõnne.

„Pühi see kahekümne esimene detsember oma mõtetest, Valerie,” lausus naissaatan järsult. „Ma tean, et ma olen küll vana, aga vananemine ei ole tähistamist väärt, ammukski teistele selle meenutamist. Vanus tuleb ärile kahjuks. Seega, ei mingit pidu. Ei mingit Vastupäevamarssi. Keskendu Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi brošüürile. See on juba rohkem kui nädala hiljaks jäänud ja nõukogu muutub rahutuks. Ma vaatan selle homme üle.”

„Hea küll,” kostis Valerie Valeria vaguralt. Aga tegelikult ei olnud vagurus sugugi tema moodi.

Tuul tõusis ja ulus Kõrge torni ümber; keskkütte sumin muutis oma kõla; naissaatan läks soojematesse ruumidesse ja Valerie sirutas käe oma napi väikese punase kašmiirkampsuni järele.