Читать книгу Naissaatana surm - Фэй Уэлдон - Страница 6

Ruth hoiab oma ropu suuga vana sokku elus Kõrge torni Laternatoas – kui te minult küsite, siis ainult selleks, et kahjurõõmu tunda. Ta on endiselt Bobbo naine, kuid ei käi kunagi meest vaatamas. Mõelda vaid, et mina, Mary Fisheri vaim, kes ma itken ja halan Kõrge torni ümber lõõtsuvates tuultes, olin omal ajal sellesse soonilisse vastikusse vanasse võllarooga nii armunud! See tundub peaaegu uskumatu. Püüan lennult ta mõtteid. Mõistagi on see rohkem halbade tunnete virvarr kui mõtted, aga lubage mul neid teile tõlkida. Mida ta seal praegu pobisebki?

Milline kuradi saagimine tühja-tähja pärast! Iga täies elujõus mees oleks minu asemel sedasama teinud. Miks ma oleksin pidanud Ruthiga jääma, kui ma võisin saada Mary Fisheri? See ei olnud ju eriti keeruline küsimus. Ruth oli kerekas naisetükk, inetu vana mõrd soolatüükaga huulel. Mary oli sale ja õrn armuke, alati valmis linnuke, tõeline silmarõõm käevangus. Ruth oli näägutav koduperenaine, Mary romantiline ja varakas romaanikirjanik, kes teenis oma tobedate romaanidega miljoneid. Ruth ja lapsed üksnes imesid mu rahakotist raha välja. Ruth oli tänulik siis, kui – kui üldse – ma teda nikkusin, Mary mängis raskesti kättesaadavat. Ja ta ütles, et armastab mind. Milline närune väike valevorst. Naised usuvad, et mehi huvitab ainult seks, aga nad eksivad: mehed tahavad armastust sama palju nagu seksi. Loomulikult ma läksin ära.

Tõsi küll – et seda teha, pidin ma lapsed maha jätma. Nendest olid saanud kuradi tänamatud jõmpsikad. Aga teadlased väidavad, et mehe loomuses on kanda hoolt naiste ja laste eest, kui nood on abitus olukorras. Niipea, kui naine suudab endaga ise hakkama saada ning lapsed on suureks kasvanud ja hakkavad vastu haukuma, tõmbab mees uttu, et oma isekaid geene mujal külvata. Tõepoolest. Just seda ma tegingi. Kuid kogu mulle osaks saanud naakluse, kogu selle kuradi kära ja raevutsemise põhjal võiks arvata, et ma saatsin korda midagi kujuteldamatult ja ebanormaalselt alatut ja räpast. Nii see ei ole. Ent kindlasti valisin ma oma vale käitumise objektiks kuradi vale naise ja lapsed, vallandades sellega rohkem, kui oleksin iial osanud aimata.

Vaadake mind nüüd: saadan oma elupäevi mööda voodis ja tugitoolis, olen nii vana, et ei jaksa enam isegi riista püsti ajada. Isegi Viagra ei aita enam, ja isegi mitte õde Travers, mu kuum väike põetajatots, kellel kummardudes seelik üle perse tõuseb. See ei saa olla mina. Usun, et selle põhjuseks on doktor Simminsi tabletid, mõrvarlik vana lesbilits, nagu ta on. Nad kõik tahavad mulle lõppu peale teha. Aga see ei lähe neil läbi. Ja muide, mul ei ole Alzheimerit. Ma üksnes teesklen seda nende kuradi testide jaoks …

Jah, see on Bobbo. Minu kunagine tõeline armastus. Vabandage keelekasutuse pärast. Sa armas aeg … „Toetasin selja vastu tamme, pidades seda väekaks puuks, kuid esmalt see paindus ja siis murdus. Ja nii osutus mu armastus võltsiks.”

Minevik ei möödu kunagi. Olen Mary Fisheri vaim, kes ulub tuules.