Читать книгу Naissaatana surm - Фэй Уэлдон - Страница 9

Tyler Finch Patchett silmitses end Shapnetti Jobcentre Plusi, tööbüroo meeste tualeti määrdunud peeglist ja küsis endalt, mida ta saaks ette võtta, et muuta end vähem nägusaks. Pärast aasta eest tehtud kõõrdsilmsuse operatsiooni oli tema hea välimus saanud peaaegu probleemiks. Nüüd nägi ta välja ülinormaalne ja mitte mingil moel moondunud. Sõbrad, perekond ja õpetajad ei kutsunud teda enam kükloobiks ega (mis olnuks mõistetavam) haugiks. Tal oli alati olnud kaks silma. Üks neist oli lihtsalt seni oma rada uidanud, andes talle kavala ja salatseva välimuse.

Kui ta oli inetu, olid tüdrukud parves tema ümber tiirelnud, lootes teda lohutada, enne kui nad ta kõrvale heitsid – või vähemalt oli Tyler selles veendunud. Kuid meheliku ilu ilmumine oli ka probleemide allikaks. Tüdrukud eelistasid rahakaid mehi hea välimusega meestele, autoga mehi meestele, kes ei suutnud endale isegi sõidutundide võtmist lubada. Personaliosakonnas heideti tema fotole üks pilk ja ta visati kõrvale kui tülikas kena poisu, ning tema asemel võeti tööle mõni nägus tütarlaps. Tüdrukud võitsid alati. Tyler oli otsinud tööd kümme kuud: varsti pidi temast saama pikaajaline töötu ja see tähendas Jobcentre’, tööbüroo veel suuremat kontrolli tema elu üle. Üks alandus teise järel.

Tyleri laupa võis pidada laiaks ja siledaks, tema eresinised silmad, suured ja ääristatud mustade ripsmetega, funktsioneerisid nüüd täiesti normaalselt, tema nina oli sirge nagu David Beckhamil, suu sensuaalne nagu Justin Bieberil, õlad laiad ja lihaselised nagu noorel George Clooneyl, piht peenike nagu David Bowiel. Tyler oli tõesti nüüd nii meeldivalt hea välimusega, et pani naised esmalt minestama ja seejärel teda geiks pidama, mida ta aga ei olnud. Meheliku ilu etaloniks olemise varjuküljed olid ilmselged.

Täna oli Tyler järjekorras üheteistkümnes, et kohtuda Jobcentre Plusis oma nõustajaga. Ta oleks võinud üritada preili Swansoni tähelepanu kõrvale juhtida innuka lobaga vabatahtlikust tööst, millega ta hetkel tegeles, käies koristamas proua Eastoni kauplust St. Rumboldi külas, aga kui preili Swanson oleks hakanud asja uurima ja avastanud, et Tyler ei käinudki töövestlusel Brighton Beaux’ modelliagentuuris, oleks teda oodanud karistus. See tähendanuks rahata jäämist vähemalt kaheks nädalaks, ja sedagi juhul, kui tema nõustaja on suuremeelses tujus. Vahest isegi kolmeks kuuks. See, et ta oli töövestlusele kaks korda mõelnud, tundes hirmu oma vooruse pärast, ja siis kannapealt ümber pööranud, poleks olnud piisav vabandus.

Aga midagi tuli ette võtta. Tyler oli sellesse ametisse kandideerinud, ühele kümnest nädala tööpakkumisest, mille ta oli kohustatud vastu võtma, et teenida välja 57,9 naela tööotsija abiraha. Õigupoolest oli ta vestlusele kutsutud, mis oli iseendast meeldiv, aga ta oli avastanud, et asjaga seotud ettevõtte maine ei ole sugugi nii usaldusväärne. Tõenäoliselt ei oleks see asjaolu suutnud preili Swansoni südametunnistust üles kaaluda. Ähvardades teda karistada tööks valmisoleku lepingu rikkumise eest, võis preili Swanson talle survet avaldada, kuni ta nõustub vestlusele minema. Tyleril polnuks mõtet vaielda, et ettevõtte sõsarorganisatsioon Brighton Belles oli eemaldatud ametlikest tööpakkujate nimekirjadest soospetsiifilisuse tõttu, sest reklaamis säravaid ja kauneid naissoost eskordipakkujaid, jätmata mingeid kahtlusi nende töö iseloomu osas; Brighton Beaux oli Jobcentre Plusi raamatutes kirjas ja kogu lugu. Seal pidi Tylerit ees ootama vestlus, kaalumine, mõõtmine ja pildistamine ning hea õnne korral võis ta lõpetada mõnel moelaval. Ehkki tõenäolisem oli kaasamine seksikaubandusse, sest ta oli ainult meeter kaheksakümmend kaks, mitte meeter kaheksakümmend kaheksa pikk, nagu meesmodellide puhul eeldati – ja ta lõpetaks eskordipoisina.

Ta võiks endal esihamba välja tõmmata, juurdles ta, rikkudes seeläbi oma välimuse, ja kohtuda preili Swansoniga küll verise, kuid kõlbmatuna, ja ehk peaks too seda piisavaks vabanduseks tema mitteilmumisele. Aga tema esihammas oli nii täiuslik, valge ja tugev, reastudes nii ideaalselt oma kolmekümne ühe kaaslase vahele, et tundus olevat kahju sellest loobuda. Ja pealegi oleks see ju valus. Ja elu eskordipoisina ei pruugi sugugi nii halb olla. Võid lõpetada hoopiski penthouse’is, mitte rentslis. Alati tuleb vaadata asja helget poolt. Pooltühi tass on tegelikult hoopiski pooltäis, nagu preili Swanson oma masenduses ja meeleheitel klientidele nii sageli meenutas.

Tema nime hüüti: „Tyler Finch Patchett?” Kaks eesnime, mistõttu kõlas nime välja hõiganud hääles kerge pilge. Aga Tylerile oli tema nimi alati üsna hästi meeldinud. Ta tõusis ja astus kuulikindla vaheseina juurde.