Читать книгу Naissaatana surm - Фэй Уэлдон - Страница 14

Kui ma aastaid tagasi Ruthi ja lapsed maha jätsin ning Kõrgesse torni selle lipaka Mary Fisheri juurde kolisin, siis mõtlesin, et suudan üsna suurel määral oma geene laiali pillutada. Isegi lapsi teha. Aga kui asi selleni jõudis, ilmutas seni innukas linnuke aina vähem ja vähem vaimustust. Ta oli liiga vana – ta oli oma vanuse kohta valetanud – ja miski ei tõuka endast lugupidavat meest paremini eemale kui alatu petmine. Tema pettis mind ära kogu oma krohvikorraga ja ma sain tema mängule liiga hilja jälile. Ohtralt turteltuvidena kudrutamist ja mitte kunagi piisavalt seksi. „Ära aja mu juukseid sassi, ära mäkerda mu huulepulka laiali. Mul on tähtaeg. Palun, ei, Bobbo, mitte praegu.”

Lits. Mind oleks pidanud hoiatatama. Ma hakkasin teda vihkama. Kõik algas hästi, aga pärast seda, kui Ruth tuppa tormas ja meile peale sattus – mina ja Mary kahekesi valgel sametdiivanil – ja oma lapsed meile sokutas, hakkas turteltuvikeste unelm hapuks minema.

Daamid, mina teie asemel mõtleksin sellest. Võite ju pilkavalt irvitada, aga te ei saa oma tahtmist kuigi kauaks. Te usute, et olete meid, mehi, paika pannud, aga hoopis teie olete meil peos. Me laseme moepärast teil möllata, aga igaüks näeb, et mida rohkem tipptöökohti te endale rabate, seda rohkem te neid untsu keerate. Meie oleme tugevamad ja pikemad ja meil on paremad ajud, ja me oleme tublisti armutumad. Neetud dinosauruste ülestõus? See on juba alanud.

Ma kuulsin sind! Sa vana krõnksu kuivanud mõrd, doktor Simmins, ma ei ole nii kurt, nagu sa arvad. „Me peame valmistuma halvimaks.” Sina võid selleks valmistuda nii kuradi palju, nagu tahad, mina ei ole veel valmis minema. Vanas mehes on veel eluvaimu.