Читать книгу Troonide mäng. II raamat - George R. R. Martin - Страница 10

Ta kõndis krüptides Talitundru all, nagu oli kõndinud tuhandeid kordi varem. Talvekuningad jälgisid tema minekut jääst silmadega ja ürghundid nende jalge ees pöörasid oma kivist päid ja ajasid hambad irevile. Kõige lõpuks jõudis ta haua juurde, kus puhkas tema isa, Brandon ja Lyanna tema kõrval. „Tõota mulle, Ned,” sosistas Lyanna raidkuju. Tal oli üll kahvatusinistest roosidest vanik ja ta nuttis verepisaraid.

Eddard Stark nõksatas istukile, süda tagumas, voodivaibad sassis. Tuba oli kottpime ja keegi prõmmis uksele. „Isand Eddard,” hõikas vali hääl.

„Üks hetk.” Uimane ja alasti Ned koperdas üle pimedaks tõmbunud kambri. Kui ta ukse avas, nägi ta Tomardit, rusikas püsti, ja Cayni, küünal käes. Nende vahel seisis kuninga kojaülem.

Mehe nägu oli otsekui kivist tahutud – selle ilme oli nii läbitungimatu. „Aulik isand Käsi,” lausus ta, „Tema Kuninglik Majesteet nõuab teid enda juurde. Otsekohe.”

Niisiis oli Robert jahilt tagasi jõudnud. Oligi juba ülim aeg. „Andke mulle mõni hetk riidessepanekuks.” Ned jättis mehe ukse taha ootama. Cayn aitas tal riietuda: valge linane kuub ja hall mantel, püksid, mis olid tema kipslahases jala ümbert lahti lõigatud, tema ametimärk ja kõige lõpuks rasketest hõbelülidest vöö. Selle külge kinnitas ta tupe valüüria pistodaga.

Punane Kants oli pime ja hääletu, kui ta Cayni ja Tomardi saatel üle sisehoovi läks. Madalal müüride kohal rippus kasvav kuu. Piki müüre kõndis kuldkollases mantlis vahimees.

Kuninga ruumid asusid Maegori Linnuses, massiivses nelinurkses kindluses, mis asus Punase Kantsi südames, ümbritsetud kaheteistkümne jala paksustest müüridest ja raudoradega palistatud kuivast vallikraavist, kindlus keset kindlust. Silla eesmist otsa valvas ser Boros Blount, valge terasturvis kuupaistel tontlikult valendamas. Linnusesse jõudnud, möödus Ned veel kahest Valvkonna rüütlist – ser Preston Greenfield seisis trepijalami kõrval ja ser Barristan Selmy ootas kuninga magamiskambri ukse juures. Kolm valges mantlis meest, meenus Nedile ja ta tundis veidrat kõhedust. Ser Barristani nägu oli sama kahvatu nagu tema soomusrüü. Talle otsa vaadates mõistis Ned kohe, et juhtunud on midagi kohutavat. Kuninga kojaülem avas ukse. „Isand Eddard Stark, Kuninga Käsi,” kuulutas ta.

„Too ta siia,” hõikas Roberti hääl, kummaliselt tuhm.

Magamiskambri mõlemas otsas lõõmas ühesugustes kolletes tuli, mis täitis ruumi sünge punase valgusega. Toas oli lämmatavalt palav. Robert lamas baldahhiiniga kaetud voodil. Selle juures askeldas suurmeister Pycelle, isand Renly aga marssis suletud luukidega akende ees kärsitult edasi-tagasi. Teenrid sagisid ringi, tulle puid lisades ja veini kuumutades. Cersei Lannister istus voodiserval oma mehe kõrval. Tema juuksed olid sassis, nagu oleks ta magamast tõusnud, kuid tema silmis polnud uneraasugi. Nende pilk saatis Nedi, kui Tomard ja Cayn ta üle toa aitasid. Nedile tundus, et ta liigub väga aeglaselt, nagu näeks ta seniajani und.

Kuningas oli ikka veel saabastes. Roberti jalad ulatusid teda katva teki alt välja ja Ned nägi parknaha külge kleepunud kuiva pori ja rohuliblesid. Põrandal vedeles lõhki lõigatud ja kõrvale heidetud roheline vammus, mida katsid paatunud punakaspruunid laigud. Ruumi täitis suitsu ja vere ja surma lõhn.

„Ned,” sosistas kuningas teda nähes. Ta oli näost lubivalge. „Tule… lähemale.”

Nedi mehed aitasid ta sängi juurde, kus ta käega voodisambalt tuge leidis. Ainsast pilgust Robertile sai selgeks, et asi on väga hull. „Mis…?” alustas Ned, klomp kurgus.

„Metskult.” Isand Renly kandis ikka veel oma rohelist jahiülikonda, mantel vereplekke täis.

„Põrguline,” kahistas kuningas. „Mu enda süü. Liiga palju veini, pärgli päralt. Lõin mööda.”

„Kus kõik teised siis olid?” nõudis Ned isand Renlylt. „Kus olid ser Barristan ja Valvkond?”

Renly huuled värahtasid. „Mu vend käskis meil kõrvale astuda, et kuldile üksinda ots peale teha.”

Eddard Stark tõstis teki üles.

Roberti haava oli püütud parimal võimalikul moel tohterdada, kuid sellest ei piisanud kaugeltki. Metskult oli ilmselt olnud röögatu. Loom oli kuninga oma kihvadega kubemest rinnani lõhki rebinud. Veiniga immutatud sidemed, mida suurmeister Pycelle oli haava peale pannud, olid verest juba mustaks tõmbunud ja haavast kerkis jubedat lõhna. Nedil hakkas sisikond sees pöörama. Ta lasi tekil tagasi langeda.

„Haiseb,” ütles Robert. „Surma lehk, ära arvagi, et ma seda ei tunne. Tõbras rappis mind kõvasti, mis? Aga ma… ei jäänud ka talle võlgu, Ned.” Kuninga naeratus oli sama jube nagu tema haav – tema hambad olid punased. „Lõin talle noa otse silma. Küsi neilt, kas oli nii. Küsi neilt.”

„Tõsi,” pomises isand Renly. „Me tõime korjuse kaasa, nagu mu vend käskis.”

„Pidusöögi jaoks,” sosistas Robert. „Minge nüüd välja. Teie kõik. Mul on tarvis Nediga rääkida.”

„Robert, mu armas isand…” alustas Cersei.

„Ma ütlesin – välja,” nõudis Robert, hääles kõlamas endine ägedus. „Kas sa ei saa lihtsast jutust aru, naine?”

Cersei korjas oma seelikud ja väärikuse kokku ning väljus toast kõige esimesena. Isand Renly ja teised järgnesid talle. Suurmeister Pycelle jäi viivitama ja ulatas kuningale valge püdela vedelikuga täidetud peekri, käed värisemas. „Moonipiim, Teie Majesteet,” sõnas ta. „Jooge. Valu vastu.”

Robert lükkas peekri käeseljaga tagasi. „Kao minema. Küll ma varsti magan, sa vana narr. Välja siit.”

Kambrist lohiseval sammul väljudes heitis suurmeister Pycelle Nedile löödud pilgu.

„Pagan sind võtku, Robert,” sõnas Ned, kui nad olid kahekesi jäänud. Tema jalg tuikas nii hullusti, et valu võttis silme eest lausa mustaks. Või siis muutis ta pilgu ähmaseks hoopis kurbus. Ta istus oma sõbra kõrvale voodile. „Miks sa pead alati nii põikpäine olema?”

„Ah, mine persse, Ned,” ütles kuningas kähedalt. „Ma tapsin selle tõpra, on ju nii?” Pulstunud must juuksekihar langes talle silmadele, kui ta üles Nedile otsa põrnitses. „Peaksin sinuga sama tegema. Et sa ka ei lase mehel rahus jahti pidada. Ser Robar leidis mu üles. Gregori pea. Kole mõeldagi. Ma ei hakanud Hagijale ütlema. Las Cersei üllatab teda.” Roberti naer moondus mõminaks, kui valuhoog teda raputas. „Heitku jumalad armu,” pomises ta, oma valu alla surudes. „See tüdruk, Daenerys. Alles laps, sul oli õigus… selle tüdruku pärast… jumalad saatsid selle kuldi… saatsid mind karistama…” Kuningas köhis ja tema huultele ilmus veri. „Vale, see oli vale, ma… alles laps… Varys, Pisinäpp, isegi mu vend… kõlvatud… keegi peale sinu ei öelnud mulle ei… ainult sina…” Ta tõstis käe ja tegi vaevalise ning nõrga žesti. „Paber ja tint. Seal, laual. Kirjuta mu sõnad üles.”

Ned triikis paberilehe oma põlvel sirgeks ja võttis sule kätte. „Nagu Majesteet käsib.”

„See on Baratheonide soost Roberti, Esimese Omanimelise, Andaalide Kuninga ja nii edasi – maini need neetud tiitlid ära, sa tead küll, kuidas see käib – viimne tahe ja soov. Käesolevaga käsin ma Starkide soost Eddardil, Talitundru Isandal ja Kuninga Käel, pärast minu… pärast minu surma… täita Asevalitseja ja Riigihoidja kohuseid… valitseda minu… minu asemel, kuni mu poeg Joffrey täisealiseks saab…”

„Robert…” Joffrey ei ole sinu poeg, tahtis Ned öelda, kuid need sõnad ei tulnud tal üle huulte. Valu Roberti näol oli liiga selgesti näha ja Ned ei tahtnud talle veel rohkem haiget teha. Seepärast langetas ta pea, kuid selle asemele, kus kuningas oli öelnud „mu poeg Joffrey”, kritseldas ta „minu troonipärija”. Tal oli selle pettuse pärast räpane tunne. Mida kõike me armastuse nimel valetame, mõtles ta. Andku jumalad mulle andeks. „Mida ma veel peaksin kirja panema?”

„Pane… mida iganes tarvis. Kaitsta ja hoida, uued ja vanad jumalad, küll sa ise tead. Pane kirja. Ma kirjutan alla. Kui ma surnud olen, anna see nõukogule üle.”

„Robert,” ütles Ned kurbusest tuhmil häälel, „sa ei tohi seda teha. Ära jäta mind maha. Rahvas vajab sind.”

Robert võttis tal käest kinni ja pigistas kõvasti. „Sa oled… väga kehv valetaja, Ned Stark,” sõnas ta valuga võideldes. „Rahvas… rahvas teab… milline vilets kuningas ma olen olnud. Sama hull kui Aerys, olgu jumalad mulle armulised.”

„Ei,” kinnitas Ned oma surevale sõbrale, „mitte nii hull kui Aerys, Majesteet. Kaugeltki mitte nii hull kui Aerys.”

Robert manas näole nõrga veritseva naeratuse. „Vähemalt ütlevad nad… et seda viimast… seda tegin ma õigesti. Sa ei peta mu lootusi. Sina hakkad nüüd valitsema. Sulle meeldib see veel vähem kui mulle… aga sa tuled toime. Kas sa kirjutasid kõik üles?”

„Jah, Majesteet.” Ned ulatas paberi Robertile. Kuningas kritseldas pimesi oma allkirja, nii et ürikule jäi vereplekk. „Pitseerimist peaks keegi pealt tunnistama.”

„Tehke sellest kuldist minu matuseroog,” kähistas Robert. „Õun suus, nahk krõbedaks küpsetatud. Sööge see tõbras nahka. Ärge hoolige, kui see teile kurku kinni jääb. Luba mulle seda, Ned.”

„Ma luban.” Luba mulle, Ned, kajas tema kõrvus Lyanna hääl.

„See tüdruk,” lausus kuningas. „Daenerys. Las ta elab. Kui sa saad, kui pole… juba liiga hilja… räägi nendega… Varysega, Pisinäpuga… ära lase neil teda tappa. Ja aita mu poega, Ned. Tee temast… minust parem mees.” Ta võpatas. „Jumalad heitku armu.”

„Heidavad kindlasti, mu sõber,” ütles Ned. „Heidavad kindlasti.”

Kuningas sulges silmad ja tundus rahunevat. „Sea poolt tapetud,” pomises ta. „Tahaks naerda, aga see on liiga valus.”

Ned ei naernud. „Kas ma kutsun teised tagasi?”

Robert noogutas nõrgalt. „Kuidas arvad. Jumalad, miks siin nii külm on?”

Teenrid tõttasid tagasi kambrisse ja kiirustasid tulle puid lisama. Kuningannat polnud näha – vähemalt see pakkus mõningat kergendust. Kui Cerseil vähegi mõistust peas on, võtab ta oma lapsed ja põgeneb enne koidikut, mõtles Ned. Ta oligi juba liiga kauaks viivitama jäänud.

Kuningas Robert ei paistnud oma kaasa järele puudust tundvat. Ta käskis oma vennal Renlyl ja suurmeister Pycelle’il tunnistajaks olla ja vajutas oma pitseri kuuma kollasesse vahasse, mida Ned oli ürikule tilgutanud. „Andke mulle nüüd midagi valu vastu ja laske mul surra.”

Suurmeister Pycelle segas kiiruga kuningale uue annuse moonipiima. Sedapuhku jõi kuningas ahnelt. Tema mustas habemes pärlendasid jämedad valged piisad, kui ta tühja karika kõrvale heitis. „Kas see paneb mu und nägema?”

„Jah, mu isand,” vastas Ned kõigi eest.

„Tore,” sõnas Robert naeratades. „Ma tervitan Lyannat sinu poolt, Ned. Hoolitse siis mu laste eest.”

Need sõnad lõikasid Nedile südamesse nagu nuga. Hetkeks ei osanud ta midagi öelda. Ta ei suutnud ennast valetama sundida. Siis meenusid talle sohilapsed: väike Barra oma ema rinna otsas, Mya Orus, Gendry sepikojas ja kõik teised. „Ma… kaitsen sinu lapsi, nagu oleksid nad mu enda omad,” lausus ta aeglaselt.

Robert noogutas ja sulges silmad. Ned vaatas, kuidas tema vana sõber lõdvalt patjadele vajus, kui moonipiim valu tema näolt pühkis. Uni võttis ta oma rüppe.

Rasked ketid kilisesid vaikselt, kui suurmeister Pycelle Nedile ligines. „Ma teen, mida suudan, mu isand, aga haav on kärbuma läinud. Tema siiatoomiseks kulus kaks päeva. Kui ma teda nägin, oli juba liiga hilja. Ma saan Tema Majesteedi kannatusi leevendada, kuid teda terveks teha võivad nüüd ainult jumalad.”

„Kui kaua veel?” küsis Ned.

„Õigupoolest peaks ta juba surnud olema. Ma ei ole varem näinud, et üks mees nii kõvasti elu küljes ripub.”

„Mu vend on eluaeg tugev olnud,” ütles isand Renly. „Mitte küll mõistlik, kuid tugev.” Magamiskambri põrguleitsakus leemendas tema laup higist. Seal niimoodi seistes nägi ta välja nagu Roberti vari – noor ja tõmmu ja kaunis. „Ta lõi selle kuldi maha. Tal valgusid soolikad kõhust välja, aga ometi suutis ta selle kuldi maha lüüa.” Tema hääl oli tulvil imetlust.

„Robert ei lahkunud kunagi lahinguväljalt, kuni ükski vaenlane veel püsti seisis,” sõnas Ned.

Ukse taga valvas ser Barristan Selmy ikka veel tornitreppi. „Meister Pycelle andis Robertile moonipiima,” ütles Ned talle. „Kandke hoolt, et keegi ilma minu loata tema rahu ei häiriks.”

„Kuulan teie käsku, mu isand.” Ser Barristan nägi oma aastatest veel vanem välja. „Ma ei täitnud oma püha kohust.”

„Ka kõige ustavam rüütel ei suuda kuningat tema enda eest kaitsta,” ütles Ned. „Robert armastas metsseajahti. Ta on minu silme all neid tuhat tükki tapnud.” Robert püsis alati kohkumatult paigal, jalad harkis, suur oda käes, ja kirus ründavat kulti ühtesoodu ja ootas viimase hetkeni, kuni elukas oli juba peaaegu käeulatuses, ning tappis siis looma üheainsa kindla ning raevuka torkega. „Keegi ei osanud arvata, et seekord toob see talle surma.”

„Tänan teid lahkete sõnade eest, isand Eddard.”

„Need olid kuninga enda sõnad. Ta ütles, et süüdi on vein.”

Hallijuukseline rüütel noogutas väsinult. „Selleks ajaks, kui me kuldi urust välja ajasime, Tema Majesteet juba lausa kõikus sadulas, aga ta käskis meil kõigil eemale hoida.”

„Huvitav oleks teada, ser Barristan,” küsis Varys väga vaikselt, „kes kuningale seda veini andis?”

Ned ei olnud eunuhhi liginemist kuulnud, kuid taha vaadates nägi ta seal seisvat Varyst, seljas maani ulatuv must samethõlst ja nägu värskelt puuderdatud.

„See vein oli kuninga enda lähkris,” vastas ser Barristan.

„Ainult üks lähker? Jaht paneb ju kurgu kuivama.”

„Ma ei lugenud neid. Aga kindlasti rohkem kui üks. Kannupoiss tõi talle jälle uue, kui kuningas seda nõudis.”

„Väga kohusetruu poiss,” sõnas Varys, „kes kandis hoolt, et Tema Majesteet keelekastest puudust ei tunneks.”

Nedile tõusis sapp kurku. Talle meenusid kaks heledajuukselist poissi, kelle Robert oli rinnaplaadi venitajat otsima saatnud. Sama päeva õhtul peo ajal oli kuningas seda lugu kõigile rääkinud, ise naerust vappudes. „Kumb kannupoiss?”

„Vanem neist,” ütles ser Barristan. „Lancel.”

„Ma tunnen seda noormeest hästi,” lausus Varys. „Usaldusväärne poiss, ser Kevan Lannisteri poeg, isand Tywini vennapoeg ja kuninganna nõbu. Ma loodan, et see tubli armas noormees ennast ei süüdista. Noored ja süütud lapsed on ülimalt hellatundelised, nagu ma hästi mäletan.”

Kahtlemata oli Varys kunagi noor olnud. Ned kahtles, kas ta oli kunagi olnud süütu. „Te mainisite lapsi. Robert muutis Daenerys Targaryeni suhtes oma meelt. Ma tahan, et te tühistaksite kõik korraldused, mida te teinud olete. Jalamaid.”

„Kahju küll,” kostis Varys. „Jalamaid võib olla liiga hilja. Need linnud on kahjuks välja lennanud. Aga ma teen, mis minu võimuses, mu isand. Teie lahkel loal.” Ta kummardas ja kadus trepist alla, pehmete taldadega tuhvlid kiviastmetel sahisemas.

Cayn ja Tomard aitasid Nedi parajasti üle silla, kui isand Renly Maegori Linnusest välja ilmus. „Isand Eddard,” hõikas ta Nedile järele, „üks hetk, teie lahkel loal.”

Ned peatus. „Ma kuulan teid.”

Renly tuli tema juurde. „Saatke oma mehed ära.” Nad kohtusid silla keskel, kuiva vallikraavi kohal. Kuupaiste värvis selle põhja tipitud orade kalgid terad hõbedaseks.

Ned andis käega märku. Tomard ja Cayn kummardasid ning eemaldusid lugupidavalt. Isand Renly heitis valvsa pilgu sillakaare teises otsas seisvale ser Borosele ja nende taga võlvialuses vahti pidavale ser Prestonile. „See ürik.” Ta kummardus lähemale. „Kas see määrab teid asevalitsejaks? Kas minu vend nimetas teid Riigihoidjaks?” Ta ei jäänud vastust ootama. „Mu isand, minu ihukaitsesalgas on kolmkümmend meest ja lisaks neile on mul teisi sõpru – rüütleid ja isandaid. Andke mulle üks tund ja ma toon teie käsutusse sada mõõgameest.”

„Ja mida ma peaksin nende saja mõõgamehega peale hakkama, mu isand?”

„Ründama! Praegu, kuni loss veel magab.” Renly vaatas uuesti üle õla ser Borose poole ja alandas hääle tungivaks sosinaks. „Joffrey tuleb oma emast lahutada ja vahi alla võtta. Riigihoidja riigihoidjaks, kuid mees, kelle käes on kuningas, valitseb ka kuningriiki. Ka Myrcella ja Tommen tuleks kinni võtta. Kui lapsed on meie käes, ei söanda Cersei meile vastu hakata. Nõukogu kinnitab teid Riigihoidjaks ja annab Joffrey teile hoolealuseks.”

Ned silmitses teda külmal pilgul. „Robert ei ole veel surnud. Jumalad võivad ta elu säästa. Kui seda ei juhtu, siis kutsun ma nõukogu kokku, et tema viimased sõnad teatavaks teha ja päriluse asja arutada, kuid ma ei hakka tema elu viimaseid tunde sedasi rüvetama, et tema kojas verd valatakse ja hirmunud lapsed oma vooditest välja kistakse.”

Isand Renly astus sammu tagasi, pingul kui vibunöör. „Iga viivitatud hetk annab Cerseile ettevalmistusteks veel ühe hetke juurde. Selleks ajaks, kui Robert sureb, on ehk juba liiga hilja… meie mõlema jaoks.”

„Siis palvetagem, et Robert ei sureks.”

„See oleks ime,” sõnas Renly.

„Mõnikord on jumalad armulised.”

„Lannisterid seevastu mitte.” Isand Renly pöördus ja läks üle vallikraavi tagasi torni, kus tema vend surivoodil lamas.

Kui Ned viimaks oma ruumidesse tagasi jõudis, oli ta väsinud ja rõhutud, kuid uuesti magama heitmine ei tulnud nüüd kõne allagi. See, kes mängib troonide mängu, kas võidab või hukkub, oli Cersei Lannister talle hiies öelnud. Ned jäi mõtlema, kas ta oli isand Renly pakkumisest keeldudes ikka õigesti talitanud. Ta ei sallinud selliseid intriige ja laste ähvardamine oli ülimalt häbiväärne, kuid ometi… kui Cersei otsustab põgenemise asemel võidelda, läheb tal Renly sadat mõõgameest väga tarvis – ja nendestki jääb väheks.

„Ma tahan Pisinäpuga rääkida,” ütles ta Caynile. „Kui teda kodus pole, võta nii palju mehi kui tarvis ja käi kõik Kuningalinna veinikeldrid ja lõbumajad läbi, kuni ta üles leiad. Too ta enne koitu minu juurde.” Cayn kummardas ja lahkus ja Ned pöördus Tomardi poole. „„Tuulenõid” lahkub sadamast õhtuse mõõna ajal. Kas sa valisid saatesalga välja?”

„Kümme meest, pealikuks Porther.”

„Kakskümmend, ja neid juhid sina,” ütles Ned. Porther oli vapper, kuid jäärapäine mees. Ned tahtis, et tema tütreid valvaks keegi, kes oleks temast usaldusväärsem ja arukam.

„Nagu käsite, isand,” vastas Tom. „Ma pean ütlema, et mul pole põrmugi kurb siit lahkuda. Igatsen oma naise järele.”

„Kui te põhja pöörate, siis purjetate Lohekivi lähedalt mööda. Ma tahan, et sa minu poolt ühe kirja edasi toimetaksid.”

Tomi ilme muutus pelglikuks. „Lohekivile, isand?” Targaryenide valitsejasoo saarkindlusel oli halb kuulsus.

„Ütle kapten Qosile, et heisaku minu lipp, niipea kui saar paistma hakkab. Nad ei pruugi kutsumata külalistesse hästi suhtuda. Kui ta peaks tõrkuma, maksa talle nii palju, kui tarvis. Ma annan sulle kaasa ühe kirja, mis tuleb isand Stannis Baratheoni kätte anda. Isiklikult talle. Mitte tema kojaülema või relvasalga pealiku või tema kõrgeaulise emanda kätte, vaid ainult isand Stannisele endale.”

„Nagu käsite, isand.”

Kui Tomard oli lahkunud, võttis isand Eddard Stark istet ja jäi enda kõrval laual põleva küünla leeki põrnitsema. Hetkeks võttis kurbus tema üle võimust. Ta tundis suurt tahtmist hiide minna, põlvitada südamepuu ette ja palvetada Robert Baratheoni elu eest, kes oli talle olnud rohkem kui vend. Hiljem hakkab rahvas sosistama, et Eddard Stark reetis oma kuninga sõpruse ja jättis tema pojad pärimisõigusest ilma; tema ainsaks lootuseks oli, et jumalad teavad, mis on õige ja et Robert hauataguses ilmas tõe teada saab.

Ned võttis kuninga viimase määruse välja. Krabisev valge pärgamendirull, kuldkollase vahaga pitseeritud, paar lühikest sõna ja vereplekk. Kui väike vahe on võidul ja kaotusel, elul ja surmal.

Ta kraamis lagedale värske paberilehe ja kastis sule tindipotti. Tema Majesteedile, Baratheonide soost Stannisele, kirjutas ta. Kui see kiri teieni jõuab, on teie vend Robert, viimased viisteist aastat meie kuningas, juba surnud. Teda haavas metskult, kellele ta kuningalaanes jahti pidas…

Tähed paberil oleksid nagu väänlema ja siuglema hakanud, kui tema käsi peatuma jäi. Isand Tywin ja ser Jaime ei olnud mehed, kes ebasoosinguga taltsalt lepiksid – nad ei põgene, vaid hakkavad vastu. Polnud ime, et isand Stannis oli pärast Jon Arryni surma nii ettevaatlik, kuid nüüd oli hädasti tarvis, et ta kogu oma väega kohe Kuningalinna poole purjetaks, enne kui Lannisterid sõjateele asuvad.

Ned valis hoolega sõnu. Kui ta kirja valmis sai, kirjutas ta sellele alla: Eddard Stark, Talitundru Isand, Kuninga Käsi ja Riigihoidja, kuivatas paberi ära, murdis selle kaks korda kokku ja sulatas küünlaleegi kohal pitseerimisvaha.

Kuni vaha sulas, mõtles ta, et tema asevalitsemise aeg saab olema lühike. Uus kuningas valib endale uue Käe. Ned võib rahuga koju minna. Talitundrule mõeldes kerkis tema näole nõrk naeratus. Ta tahtis jälle kuulda Brani naeru, koos Robbiga kullijahile minna, Rickonit mängimas näha. Ta tahtis oma voodis unenägudeta unne suikuda, oma kaasa Catelyn kõvasti kaisus.

Kui ta ürghundi kujutisega pitseri pehmesse valgesse vahasse surus, jõudis Cayn tagasi. Koos temaga oli Desmond ja nende vahel Pisinäpp. Ned tänas oma sõjamehi ja saatis nad minema.

Isand Petyr kandis sinist puhvkäistega sametkuube ja tema hõbehalli keepi kattis pilalindudest muster. „Teid tuleb ilmselt õnnitleda,” sõnas ta, ennast istuma sättides.

Nedi kulm tõmbus kortsu. „Kuningas lamab haavatuna ja hinge vaakudes voodis.”

„Ma tean,” vastas Pisinäpp. „Ma tean ka seda, et Robert nimetas teid Riigihoidjaks.”

Nedi pilk vilksatas laual lebavale kuninga määrusele, mille pitser oli endiselt terve. „Ja kuidas te seda teate, mu isand?”

„Varys tegi mulle vihje,” ütles Pisinäpp, „ja te kinnitasite seda nüüdsama.”

Nedi suu kõverdus vihast. „Olgu Varys ja tema siristajad neetud. Catelynil oli õigus – see mees valdab mingit nõiakunsti. Ma ei usalda teda.”

„Suurepärane. Te olete juba midagi õppinud.” Pisinäpp kummardus lähemale. „Kuid ma olen päris kindel, et te ei lasknud mind keset pilkast ööd selleks siia lohistada, et eunuhhist rääkida.”

„Ei,” möönis Ned. „Ma tean saladust, mille varjamiseks Jon Arryn tapeti. Robertist ei jää maha ühtegi seaduslikku poega. Joffrey ja Tommen on Jaime Lannisteri sohilapsed, sündinud tema verepilastuslikust suhtest kuningannaga.”

Pisinäpp kergitas kulmu. „Vapustav,” sõnas ta toonil, millest võis välja lugeda, et ta pole põrmugi vapustatud. „Ja tüdruk ka? Eks muidugi. Nii et kui kuningas sureb…”

„Läheb troon õiguse järgi isand Stannisele, Roberti kahest vennast vanemale.”

Isand Petyr silitas oma kikkhabet, kuuldut mõttes vaagides. „Paistab nii. Kui ainult…”

„Ainult mida, mu isand? Siin pole midagi paista. Stannis on troonipärija. Seda ei muuda miski.”

„Stannis ei suuda ilma teie abita troonile tõusta. Kui te olete tark, siis kandke hoolt, et troonipärijaks saab Joffrey.”

Ned põrnitses teda jäiselt. „Kas teil pole kübetki au?”

„Kübeke ikka on,” vastas Pisinäpp hooletult. „Kuulake mind ära. Stannis pole ei teie ega minu sõber. Isegi tema vennad ei salli teda õieti. See mees on järeleandmatu, kalk ja jäik. Päris kindlasti nimetab ta ametisse uue Käe ja uue nõukogu. Kahtlemata tänab ta teid selle eest, et te krooni talle ulatasite, aga tema armastust te sellega ei pälvi. Ja tema võimuletulek tähendab sõda. Stannis ei saa ennast troonil kindlalt tunda, kuni Cersei ja tema sohilapsed surnud pole. Kas te arvate, et isand Tywin istub, käed rüpes, kui tema tütre pead piigi otsa passitatakse? Casterly Kalju haarab relvad, ja nad pole üksi. Robert suutis andestada meestele, kes teenisid kuningas Aeryst, kui nad talle ainult truudust vandusid. Stannis pole sama armuline. Ta pole Tormiotsa piiramist kindlasti unustanud ja isand Tyrell ja isand Redwyne teavad seda. Kõigil meestel, kes võitlesid lohelipu all või Balon Greyjoy mässu toetasid, on tõsine põhjus karta. Pange Stannis Raudtroonile istuma ja riik voolab verest tühjaks, uskuge mind.

Nüüd vaadake asja teisest küljest. Joffrey on alles kaheteistkümnene ja Robert määras teid asevalitsejaks, mu isand. Te olete Kuninga Käsi ja Riigihoidja. Võim on teie päralt, isand Stark. Sirutage ainult käsi välja ja võtke see endale. Sõlmige Lannisteridega rahu. Laske Paharet vabaks. Naitke oma Sansa Joffreyga. Naitke oma noorem tütar prints Tommeniga ja oma aujärjepärija Myrcellaga. Joffrey jõuab meheikka alles nelja aasta pärast. Selleks ajaks suhtub ta teisse kui oma teise isasse, ja kui ei, siis… neli aastat on üsna pikk aeg, mu isand. Piisavalt pikk, et isand Stannisest lahti saada. Ja kui Joffrey peaks siis tülikaks muutuma, võime me tema väikese saladuse päevavalgele tuua ja isand Renly troonile seada.”

„Me?” kordas Ned.

Pisinäpp kehitas õlgu. „Te peate oma koormat kellegagi jagama. Kinnitan teile, et minu hind jääks tagasihoidlikuks.”

„Teie hind.” Nedi toon oli jääkülm. „Isand Baelish, te soovitate praegu riigireetmist.”

„Ainult juhul, kui me kaotame.”

„Te unustate,” ütles Ned. „Te unustate Jon Arryni. Te unustate Jory Casseli. Ja te unustate selle.” Ta tõmbas pistoda välja ja pani selle nende vahele lauale; jupp loheluud ja valüüria teras, terav nagu piir õige ja vale, tõe ja valskuse, elu ja surma vahel. „Nad saatsid mõrtsuka minu poja kõri läbi lõikama, isand Baelish.”

Pisinäpp ohkas. „Tundub, et see läks mul meelest, mu isand. Palun andestage mulle. Ma unustasin hetkeks, et kõnelen ühega Starkidest.” Ta kõverdas huuli. „Nii et siis Stannis ja sõda?”

„Siin pole valikut. Stannis on troonipärija.”

„Hoidku taevas mind Riigihoidjale vastu vaidlemast. Mida te siis minult soovite? Kindlasti mitte mu tarka nõu?”

„Ma püüan teie… targa nõu unustada, nii nagu vähegi suudan,” sõnas Ned vastumeelselt. „Ma kutsusin teid siia, et paluda teilt abi, mida te Catelynile lubasite. Hetk on meie kõigi jaoks hädaohtlik. Robert nimetas mu tõepoolest Riigihoidjaks, kuid maailma silmis on Joffrey endiselt tema poeg ja troonipärija. Kuningannal on tosin rüütlit ja sada sõjameest, kes täidavad iga ta käsu… ja nendest piisab, et minu kärbitud relvasalgast jagu saada. Ja pole sugugi võimatu, et just praegusel hetkel ratsutab tema vend Jaime Lannisteride väehulga eesotsas Kuningalinna poole.”

„Ja teil pole mingit väge.” Pisinäpp mängis laual lebava pistodaga, seda sõrmega aeglaselt ringi keerutades. „Isand Renly ja Lannisterid ei salli teineteist silmaotsaski. Pronks-Yohn Royce, ser Balon Swann, ser Loras, emand Tanda, Redwyne’i kaksikud… neil kõigil on siin õukonnas kaasas oma rüütlid ja ihukaitsjad.”

„Renly kaitsesalgas on kolmkümmend meest, teistel veel vähem. Sellest ei piisa – ka siis, kui ma kindel oleksin, et nad kõik otsustavad mind toetada. Ma pean linnavahid enda poole võitma. Linna Vahtkonnas on kaks tuhat meest, kes on andnud vande, et kaitsevad lossi, linna ja kuninga rahu.”

„Jah, aga kui kuninganna kuulutab välja ühe kuninga ja Käsi teise, siis kumma rahu nad kaitsevad?” Isand Petyr nipsas pistoda sõrmega, nii et see koha peal pöörlema hakkas – üha ringiratast, seejuures võbisedes. Kui see lõpuks peatuma jäi, osutas tera Pisinäpu poole. „Siin ongi teile vastus,” ütles ta naeratades. „Nad toetavad seda, kes neile maksab.” Ta naaldus tahapoole ja vaatas Nedile otse näkku, hallikasrohelised silmad pilkavalt välkumas. „Te kannate oma au nagu soomusrüüd, Stark. Te arvate, et see kaitseb teid, aga see ainult rõhub teid maadligi ega lase teil ennast liigutada. Vaadake nüüd ennast. Te teate, miks te mu siia kutsusite. Te teate, mida te mult paluda tahate. Te teate, et seda tuleb teha… aga see pole auväärne ja need sõnad jäävad teile kurku kinni.”

Nedi kael tõmbus kangeks. Hetkeks valdas teda selline viha, et ta ei saanud sõnagi suust.

Pisinäpp naeris. „Ma peaksin teid sundima, et te selle välja ütleksite, aga see oleks julm… nii et ärge peljake, mu aulik isand. Armastuse nimel, mida ma Catelyni vastu tunnen, lähen ma kohe nüüd Janos Slynti juurde ja hoolitsen selle eest, et Linna Vahtkond oleks teie poolel. Selleks peaks piisama kuuest tuhandest kuldmündist. Kolmandik ülempealikule, kolmandik väiksematele pealikutele ja kolmandik meestele. Neid annaks ehk ka poole vähema eest ära osta, aga ma ei taha midagi juhuse hooleks jätta.” Naeratades napsas ta pistoda pihku ja ulatas selle Nedile, pide ees.