Читать книгу Troonide mäng. II raamat - George R. R. Martin - Страница 9

Toores verine süda auras jahedas õhtuses õhus, kui khaal Drogo selle tema ette asetas. Mehe käed olid küünarnukkideni punased. Tagapool põlvitasid liival lamava metstäku korjuse kõrval tema ratsavennad, kivinoad käes. Täku veri paistis augu kõrgeid kriidikivist seinu ääristavate tõrvikute hubisevas oranžis valguses must.

Dany puudutas oma pehmet kõhukumerust. Higi pärlendas tema nahal ja nirises üle lauba alla. Ta tundis, kuidas vanad naised – Vaes Dothraki muldvanad moorid – jälgisid teda silmadega, mis läikisid nende kortsulistes nägudes tumedalt nagu lihvitud ränikivid. Ta ei tohtinud tagasi kohkuda ega hirmu välja näidata. Minus voolab lohede veri, ütles ta endale, kui ta täku südame mõlemasse pihku võttis, suu juurde tõstis ja hambad vintskesse soonilisse lihasse surus.

Soe veri täitis ta suu ja jooksis üle ta lõua. Selle maitse kippus teda lämmatama, kuid ta sundis ennast närima ja neelama. Täku süda teeb tema poja tugevaks ja nobedaks ja kartmatuks – vähemalt nii uskusid dothrakid, kuid seda ainult siis, kui ema suudab selle lõpuni ära süüa. Kui veri ta läkastama ajab või kui ta liha välja öögib, oleks see hoopis halvem enne; laps võib surnult sündida või nõrgana või vigasena või tüdrukuna ilmale tulla.

Dany ümmardajad olid aidanud tal kombetalituseks valmistuda. Hoolimata õrnast seedimisest, mis oli teda viimased kaks kuud vaevanud, oli Dany iga lõunasöögi kõrvale joonud kausitäie poolhüübinud verd, et selle maitsega harjuda, ja Irri oli sundinud teda närima kuivatatud hobuseliha ribasid, kuni tal lõualuud valutama hakkasid. Ta oli enne kombetalitust terve ööpäeva paastunud, hellitades lootust, et siis võtab näljane sisikond toore liha vastu.

Metstäku süda oli üksainus suur lihas ja Dany oli sunnitud seda hammastega purema ja iga suutäit tükk aega mäluma. Vaes Dothraki pühitsetud piirides, Mägede Ema varjus, olid kõik terariistad keelatud; ta pidi südame hammaste ja küüntega puruks rebima. Tema sisikond mässas ja keeras, kuid ta sõi edasi, nägu määrdunud südameverega, mis aeg-ajalt ta huultelt tagasi pursata tahtis.

Khaal Drogo seisis söömise ajal tema ees, nägu kalk nagu pronkskilp. Tema pikk must pats läikis õlist. Ta kandis oma vuntsides kuldsõrmuseid, patsi küljes kuldkellukesi ja vööl rasket, ehedast kullast medaljonidest vööd, kuid tema rind oli paljas. Iga kord, kui Dany tundis, et ta enam ei jaksa, vaatas ta mehe poole; vaatas Drogo poole ja näris ja neelas, näris ja neelas. Lõpupoole tundus talle, et mehe tumedates mandlikujulistes silmades välgatas meeletu uhkus, kuid ta polnud selles kindel. Khaali nägu reetis harva tema sisemisi mõtteid.

Ja lõpuks oli see tehtud. Dany põsed ja sõrmed kleepusid üleni, kui ta viimase suutäie alla kugistas. Alles seejärel pööras ta pilgu uuesti vanaeitede, dosh khaleeni mooride poole.

„Khalakka dothrae mr’anha!” kuulutas ta dothraki keeles, nii hästi kui oskas. Minu sees ratsutab prints! Ta oli seda lauset koos oma ümmardaja Ihiquiga mitu päeva harjutanud.

Vanim eitede seast, küürus ja krimpsus kõrendik, kellel oli vaid üksainus tume silm, tõstis käed kõrgele üles. „Khalakka dothrae!” kriiskas ta. Prints ratsutab!

„Ta ratsutab!” vastas üks teine naine. „Rakh! Rakh! Rakh haj!” kuulutasid nad. Poiss, poiss, tugev poiss.

Kellad lõid helisema, nagu oleksid pronksist linnud äkitselt lärmi tõstnud. Sõjasarve sügavast kurgust kostis pikk madal heli. Vanaeided hakkasid leelutama. Nende närvetunud nisad kirjute nahkvestide all õõtsusid edasi-tagasi, läikides õlist ja higist. Neid ümmardavad eunuhhid heitsid suurde pronksist söepanni kuivatatud rohukimpe ja kuu ning tähtede poole kerkisid aromaatsed suitsupilved. Dothrakkide uskumuse järgi olid tähed tulest tehtud hobused, suur kari, mis kappab öösiti üle taeva.

Leelutamine vaibus, kui suits alla laskus, ja muldvana moor sulges oma ainsa silma, et paremini tulevikku vaadata. Maad võttis täielik vaikus. Dany kuulis öölindude kaugeid huikeid, tungalde sisinat ja praksumist, järvevee tasast loksumist. Dothrakid vahtisid teda öö silmadega ja ootasid.

Khaal Drogo pani oma käe Dany käele. Dany tundis, kui pingul olid mehe sõrmed. Isegi selline vägev khaal nagu Drogo võis hirmu tunda, kui dosh khaleen tuleviku suitsu sisse vaatas. Tagapool kügelesid ärevalt Dany ümmardajad.

Lõpuks avas vanaeit silma ja tõstis käed. „Ma olen näinud tema nägu ja kuulnud tema kapjade kõminat,” kuulutas ta peenikesel väreleval häälel.

„Tema kapjade kõminat!” kordasid teised kooris.

„Ta ratsutab kiirelt kui tuul ja tema khalasar tema järel katab kogu maa, arvutu hulk mehi, arakhid käes säramas nagu terasrohu lehed. See prints saab olema äge nagu raju. Tema vaenlased värisevad tema ees ja nende naised nutavad verepisaraid ja küünistavad leinas oma ihu. Kellukesed tema juustes laulavad tema tulekust ja piimanäod oma kivitelkides pelgavad tema nime.” Vanaeit värahtas ja vaatas Danyt otsekui hirmunud pilgul. „Prints ratsutab ja temast saab täkk, kes kargab maailma.”

„Täkk, kes kargab maailma!” hüüdsid pealtvaatajad kooris, kuni öö kajas nende häältekõlast.

Ühesilmne eit kiikas Dany poole. „Mis nime saab endale täkk, kes kargab maailma?”

Dany tõusis, et vastata. „Tema nimeks saab Rhaego,” ütles ta, kasutades sõnu, mida Jhiqui oli talle õpetanud. Tema käed laskusid kaitsvalt rindadealusele ümarusele, kui dothrakid möirgama pistsid. „Rhaego,” kisendasid nad. „Rhaego, Rhaego, Rhaego!”

See nimi kajas veel Dany kõrvus, kui khaal Drogo ta süvendist välja juhtis. Khaali ratsavennad tulid nende kannul. Rongkäik järgnes neile jumalateele, laiale rohtukasvanud maanteele, mis kulges läbi Vaes Dothraki südame, hobuvärava juurest Mägede Ema juurde. Kõige ees tulid dosh khaleeni vanaeided koos oma eunuhhide ja orjadega. Mõned neist toetusid pikkadele nikerdatud sauadele, oma muldvanadel tudisevatel jalgadel edasi komberdades, teised aga astusid uhkelt nagu mõni hobuisand. Kõik need vanad naised olid kunagi olnud khaleesid. Kui nende mehed surid ja vana khaali ratsanike etteotsa asus uus khaal, kelle kõrval ratsutas uus khaleesi, saadeti nad siia, valitsema suurearvulise dothraki rahva üle. Ka kõige vägevamad khaalid kummardasid dosh khaleeni tarkuse ning võimu ees. Ometi läks Dany ihu kananahale, kui ta mõtles, et ühel päeval võidakse ka tema nende sekka saata, tahab ta seda või ei.

Teadjanaiste taga tulid teised – khaal Ogo oma pojaga, khalakka Fogo, khaal Jommo oma naistega, Drogo khalasari pealikud, Dany ümmardajad, khaali teenrid ja orjad ja muu rahvas. Kellad helisesid ja trummid lõid suursuguses rütmis, kui nad mööda jumalateed edasi sammusid. Röövitud kangelased ja hääbunud rahvaste jumalad haudusid teeäärses pimeduses oma süngeid mõtteid. Orjad jooksid läbi rohu rongkäiguga kergejalgselt kaasa, tõrvikud käes, ja värelevad leegid tekitasid peaaegu mulje, nagu oleksid need suured monumendid elus.

„Mida tähendab nimi Rhaego?” küsis khaal Drogo käigu pealt, kasutades Seitsme Kuningriigi Ühiskeelt. Dany oli talle mõned sõnad selgeks õpetanud, kui selleks vähegi juhus avanes. Drogo õppis kiiresti, kui ta mõttega asja juurde asus, kuigi tema aktsent oli nii tugev ja barbaarne, et ser Jorah ega Viserys ei saanud tema jutust sõnagi aru.

„Minu vend Rhaegar oli vägev sõjamees, mu päike-ja-tähed,” vastas Dany talle. „Ta suri enne minu sündimist. Ser Jorah ütleb, et tema oli lohede seast viimane.”

Khaal Drogo vaatas alla tema poole. Mehe nägu oli vasekarva mask, kuid Danyle tundus, et ta nägi kuldsõrmuste raskuse all rippu vajunud pikkade mustade vuntside varjus nõrka naeratust. „See hea nimi, naine Dan Ares, minu elu kuu,” ütles Drogo.

Nad ratsutasid tüüne ja tasase veega järve äärde, mida dothrakid nimetasid Maailma Üsaks ja mida palistas roostik. Jhiqui oli Danyle rääkinud, et tuhande aasta eest oli selle sügavusest välja tõusnud kõige esimene inimene, kes ratsutas kõige esimese hobuse turjal.

Rongkäik ootas rohusel kaldal, kuni Dany ennast lahti riietas ja oma määrdunud rõivastel maha langeda lasi. Jäänud alasti, astus ta ettevaatlikult vette. Irri jutu järgi oli see järv põhjatu, kuid kõrge pilliroo vahelt läbi minnes tundis Dany, kuidas pehme muda ta varvaste vahel lirtsub. Tüünel tumedal veel hulpiv kuu purunes kildudeks, kui Dany jalgade tekitatud lainevird sellest üle uhtus, ja võttis siis taas endise kuju. Tema hele ihu tõmbus kananahale, kui jahedus mööda ta reisi üles hiilis ja tema alumisi huuli suudles. Täkuveri ta kätel ja suu ümber oli ära hangunud. Dany pani peopesad kausiks ja tõstis püha vett endale pähe, ennast ja oma last khaali ja teiste silme all puhastades. Ta kuulis, kuidas pealt vaatavad dosh khaleeni vanaeided omavahel pomisesid ja mõistatas, mida nad ütlevad.

Kui ta värisedes ja tilkuvana järvest välja tuli, kiirustas ümmardaja Doreah kirjust liivasiidist kleidiga tema juurde, kuid khaal Drogo viipas tüdrukule tõrjuvalt. Mees silmitses Dany paisunud rindu ja kõhukumerust heakskiitvalt ja Dany nägi, kuidas tema meheliige massiivsetest kuldmedaljonidest vöö all läbi hobusenahast pükste joonistus. Ta läks mehe juurde ja aitas tal püksid lahti sõlmida. Siis võttis tema suur khaal tal puusade ümbert kinni ja tõstis ta õhku nagu lapse. Kellukesed tema juustes tilisesid vaikselt.

Dany põimis käed mehe õlgade ümber ja surus oma näo tema kaela vastu, kui mees ennast talle sisse lükkas. Kolm kärmet tõuget, ja oligi kõik. „Täkk, kes kargab maailma,” sosistas Drogo kähedalt. Tema käed lõhnasid ikka veel hobuseverest. Naudinguhetkel hammustas ta kõvasti naise kõri ja kui ta Dany maha tõstis, täitis tema seeme naise tupe ja nõrgus mööda Dany reite sisekülgi alla. Alles siis võis Doreah talle lõhnastatud liivasiidkleidi selga panna ja Irri talle pehmed tuhvlid jalga tõmmata.

Khaal Drogo sõlmis oma püksid kinni ja käskis midagi ja järvekaldale toodi hobused. Cohollole langes osaks au khaleesi tema hõbehalli selga aidata. Drogo kannustas oma täkku ja ratsutas kuu ja tähtede all mööda kuningateed edasi. Dany hõbehall pidas temaga hõlpsasti sammu.

Khaal Drogo koda katnud siidist telkkatus oli selleks õhtuks kokku rullitud ja kuupaiste saatis neid ka kojas. Kolmest suurest kividega ääristatud lõkkesüvendist kerkisid kümne jala kõrgused leegid. Õhku täitis küpseva liha ja kääritatud kalgendunud märapiima lõhn. Kui nad kohale saabusid, oli koda täis rahvast ja lärmi, patjadel tihedalt istumas kõik need, kes polnud nii tähtsad või lugupeetud, et neil oleks lastud tseremooniast osa võtta. Kõik pilgud olid Danyle pööratud, kui ta võlvsissekäigu alt läbi ja mööda keskmist vahekäiku edasi ratsutas. Dothrakid karjusid märkusi tema kõhu ja rindade kohta, tervitades elu, mida ta endas kandis. Ta ei saanud kõigest aru, mida nad karjusid, kuid üks väljend kostis selgesti kõrvu. „Täkk, kes kargab maailma,” kerkis möire tuhandest kõrist.

Öisesse õhku paiskusid trummide ja sarvede helid. Poolalasti naised keerlesid ja tantsisid madalatel laudadel lihakäntsakate ja ploome ja datleid ja granaatõunu täis kuhjatud vaagnate vahel. Paljud mehed olid kääritatud märapiimast purjus, kuid Dany teadis, et täna õhtul ei rista siin, pühas linnas, kus terariistad ja verevalamine olid keelatud, keegi arakhe.

Khaal Drogo tuli hobuselt maha ja asus oma kohale kõrgel pingil. Khaal Jommo ja khaal Ogo, kes oma khalasaridega nende saabumise ajal juba Vaes Dothrakis viibisid, said aukohad Drogo paremal ja vasakul käel. Kolme khaali ratsavennad istusid neist madalamal ja neist veel allpool khaal Jommo neli naist.

Dany ronis oma hõbehallilt maha ja andis ratsmed ühe orja kätte. Kuni Doreah ja Irri tema patju kohendasid, otsis ta pilguga oma venda. Heleda naha ja hõbedakarva juustega Viserys oma kerjusekaltsudes oleks ka rahvast täis koja teisest otsast silma torganud, kuid Dany ei näinud teda kusagil.

Tema pilk rändas üle seinaäärsete madalate laudade täis mehi, kes istusid viledatel vaipadel ja lössis patjadel ja kelle patsid olid lühemad kui nende suguliikmed, kuid kõigil nägudel, mis Dany silma alla sattusid, olid tumedad silmad ja vasekarva nahk. Ta märkas koja keskpaiga lähedal, keskmise lõkkesüvendi kõrval ser Jorah Mormonti. See polnud küll kõrge aukoht, kuid näitas lugupidamist – dothrakid mõistsid rüütli mõõgaoskust hinnata. Dany saatis Jhiqui teda oma lauda kutsuma. Mormont tuli kohe ja kummardas tema ees. „Khaleesi,” ütles ta. „Kuulan teie käsku.”

Dany patsutas täistopitud hobusenahast padjale enda kõrval. „Istuge ja ajage minuga juttu.”

„Te osutate mulle au.” Rüütel istus ristijalu padjale. Tema ette põlvitas üks ori ja pakkus puust kandikult küpseid viigimarju. Ser Jorah võttis ühe ja hammustas selle pooleks.

„Kus mu vend on?” küsis Dany. „Ta peaks nüüd juba tagasi olema, et peost osa võtta.”

„Ma nägin Tema Majesteeti hommikul,” vastas rüütel. „Ta ütles mulle, et läheb Lääneturule veini otsima.”

„Veini?” sõnas Dany kahtlevalt, kuigi ta teadis, et kääritatud märapiim, mida dothrakid jõid, ei maitsenud Viserysele põrmugi ja et tema vend viibis viimasel ajal tihti turgudel ja jõi seal kaupmeeste seltsis, kes tulid suurte kaubakaravanidega idast ja läänest. Nende seltskond paistis talle meelepärasem olevat kui Dany oma.

„Veini,” kinnitas ser Jorah, „ja lisaks oli tal mõttes karavane valvavate rändsõdurite hulgast oma väkke mehi värvata.” Üks ümmardaja asetas tema ette verekoogi ja rüütel asus mõlema käega selle kallale.

„On see mõistlik?” küsis Dany. „Tal pole kulda, millega sõduritele maksta. Mis siis, kui keegi ta ära annab?” Karavanivalvurid ei hoolinud eriti aust ja Anastaja Kuningalinnas maksaks tema venna pea eest head hinda. „Te oleksite pidanud koos temaga minema, et teda ohu eest hoida. Te olete tõotanud teda mõõgaga kaitsta.”

„Me oleme Vaes Dothrakis,” tuletas rüütel talle meelde. „Siin ei tohi keegi terariista kanda ega verd valada.”

„Ikkagi tapetakse,” ütles Dany. „Jhogo rääkis mulle. Mõnedel kaupmeestel on kaasas eunuhhid, suurt kasvu mehed, kes kägistavad vargaid siidisiiludega. Nii ei valata tilkagi verd ja jumalad ei pahanda selle üle.”

„Siis lootkem, et teie vennal jätkub oidu mitte midagi varastada.” Ser Jorah pühkis suu käeseljaga rasvast puhtaks ja kummardus üle laua lähemale. „Tal oli kavas teie lohemunad kaasa võtta, aga ma hoiatasin teda, et kui ta neid näpuotsagagi puudutab, raiun ma tal käe otsast.”

Dany oli hetkeks nii jahmunud, et ei saanud sõna suust. „Minu munad… aga need on ju minu omad. Magister Illyrio kinkis need mulle pulmadeks, miks peaks Viserys tahtma… need on vaid kivid…”

„Sedasama võiks öelda ka rubiinide ja teemantide ja tuliopaalide kohta, printsess… ja lohemunad on palju haruldasemad. Need kaubitsejad, kelle seltsis ta joob, müüksid ühe sellise kivi eest kas või oma meheliikme maha ja kõigi kolme eest saaks Viserys osta nii palju rändsõdalasi, kui tal tarvis.”

Dany ei olnud seda teadnud, polnud aimatagi osanud. „Siis… saagu need talle. Ta ei pea neid varastama. Ta oleks pidanud lihtsalt küsima. Ta on minu vend… ja minu seaduslik kuningas.”

„Ta on teie vend,” möönis ser Jorah.

„Te ei mõista, ser,” ütles Daenerys. „Mu ema suri mind sünnitades ja minu isa ja mu vend Rhaegar surid veel varem. Ma poleks teadnud isegi nende nimesid, kui poleks olnud Viseryst, kes mulle kõigest rääkis. Tema oli ainuke, kes mulle jäi. Ainuke. Peale tema pole mul kedagi.”

„Varem küll,” sõnas ser Jorah. „Aga enam mitte, khaleesi. Te kuulute nüüd dothrakkide hulka. Teie üsas ratsutab täkk, kes kargab maailma.” Ta kergitas oma peekrit ja üks ori täitis selle kääritatud märapiimaga, mis lõhnas hapukalt ja oli klompe täis.

Dany viipas keelduvalt. Ainuüksi lõhn ajas tal südame pahaks ja ta ei tahtnud riskida sellega, et oksendab välja hobusesüdame, mille ta oli suure vaevaga ära söönud. „Mida see tähendab?” küsis ta. „Mis täkk see on? Kõik karjusid mulle täkust, aga ma ei saa aru.”

„See täkk on muistses ennustuses tõotatud khaalide khaal, laps. Tema ühendab dothrakid üheks khalasariks ja ratsutab maailma lõppu – vähemalt ennustus lubab nii. Kõigist maailma rahvastest saab tema kari.”

„Või nii,” sõnas Dany vaikselt. Ta silus käega kleiti oma kõhukumerusel. „Ma andsin talle nimeks Rhaego.”

„See nimi paneb Anastajal vere soontes tarretuma.”

Korraga sikutas Doreah Danyt käest. „Mu emand,” sosistas ümmardaja tungivalt, „teie vend…”

Dany vaatas pika katuseta koja teise otsa ja sealt ta tuligi. Tema taaruva kõnnaku järgi mõistis Dany kohe, et Viserys oli hankinud veini… ja midagi julgusetaolist.

Tal olid seljas määrdunud ja rännuplekilised vaarikpunased siidrõivad. Tema mantel ja kindad olid mustast, päikese käes luitunud sametist. Tema saapad olid krimpsus ja pragunenud, tema hõbeblondid juuksed pulstunud ja sassis. Tema vööl rippus nahktupes mõõk. Dothrakid silmitsesid seda, kui ta neist möödus; Dany kuulis kõikjal enda ümber needusi ja ähvardusi ja vihapominat, mis kerkis nagu tõusulaine. Muusika vaibus närviliseks trummipõrinaks ja lakkas siis.

Dany süda tõmbus hirmust kokku. „Minge tema juurde,” käskis ta ser Jorahit. „Takistage teda. Tooge ta siia. Öelge talle, et ta võib lohemunad endale võtta, kui ta neid tõesti tahab.” Rüütel tõusis kärmelt jalule.

„Kus mu õde on?” hõikas Viserys joobnu rämedal häälel. „Ma tulin tema pidusöögile. Kuidas te julgesite ilma minuta sööma hakata? Keegi ei söö enne kuningat. Kus ta on? Lohe eest see libu ennast juba ei peida.”

Ta peatus kolmest lõkkesüvendist kõige suurema kõrval ja piidles ümberringi istuvate dothrakkide nägusid. Kojas oli viis tuhat meest, kuid vaid käputäis nendest oskas Ühiskeelt. Kuid ehkki nad tema sõnadest aru ei saanud, oli ainsa pilguga selge, et ta on purjus.

Ser Jorah läks kiiruga tema juurde, sosistas talle midagi kõrva ja võttis tal käest kinni, kuid Viserys tõmbas ennast lahti. „Hoia käed minust eemal! Keegi ei puuduta lohet ilma luba küsimata.”

Dany heitis äreva pilgu üles aujärje poole. Khaal Drogo ütles midagi teistele khaalidele tema kõrval. Khaal Jommo irvitas ja khaal Ogo puhkes laginal naerma.

Naeru kuuldes tõstis Viserys pilgu. „Khaal Drogo,” lausus ta rämedalt peaaegu viisakal toonil. „Ma tulin pidusöögile.” Ta vaarus ser Jorahist eemale, et minna kolme aujärjel istuva khaali juurde.

Khaal Drogo tõusis, lausus dothraki keeles kümmekond vihast sõna – nii kiiresti, et Dany neist aru ei saanud – ja näitas käega. „Khaal Drogo ütleb, et sinu koht ei ole aujärjel,” tõlkis ser Jorah Viserysele. „Khaal Drogo ütleb, et sinu koht on seal.”

Viserys vaatas sinnapoole, kuhu khaal osutas. Pika koja tagumises otsas, seinaäärses nurgas, pimedas varjus, paremate meeste silma alt ära, istusid kõigist madalamad: poisiohtu noormehed, kes polnud veel kordagi verd valanud; ähmaste silmadega ja kangete kontidega vanamehed, nõdrameelsed ja sandid. Kaugel lihavaagnate juurest ja veel kaugemal aust. „See pole kuninga koht,” kuulutas Dany vend.

„On koht,” vastas khaal Drogo Ühiskeeles, mida Dany oli talle õpetanud, „Vermesjalgse Kuninga koht.” Ta plaksutas käsi. „Vanker! Tooge Khal Raggatile vanker!”

Viis tuhat dothrakki pistsid naerma ja karjuma. Ser Jorah seisis Viseryse kõrval ja kisendas talle midagi kõrva, kuid kojas valitses selline põrgulärm, et Dany ei kuulnud sõnagi. Tema vend karjus midagi vastu ja nad läksid rinnutsi kokku, kuni Mormont Viseryse pikali tõukas.

Viserys tõmbas mõõga.

Paljastatud teras värvus lõkkekumas hirmuäratavalt läikivpunaseks. „Hoia minust eemale!” kähistas Viserys. Ser Jorah taganes sammu ja Dany vend ajas end kõikudes püsti. Ta viibutas pea kohal mõõka – seda laenatud relva, mille magister Illyrio oli talle andnud, et ta rohkem kuninga moodi välja näeks. Dothrakid ümberringi kriiskasid tema peale, kisendasid jõledaid needusi.

Dany suust vallandus sõnatu õudushüüe. Ta teadis, mida paljastatud mõõk siin tähendab, kuigi ta vend seda ilmselt ei teadnud.

Tema häält kuuldes pööras Viserys pead ja märkas alles nüüd oma õde. „Seal ta ongi,” sõnas ta naeratades ja hakkas õe poole tulema, mõõgaga õhku raiudes, nagu tahaks ta ennast vaenlaste müürist läbi murda, kuigi keegi ei püüdnud ta teed tõkestada.

„Mõõk… sa ei tohi,” anus Dany venda. „Palun sind, Viserys. See on keelatud. Pane mõõk käest ja istu mu kõrvale. Siin on juua ja süüa… või tahad sa lohemune? Sa võid need endale võtta, pane ainult mõõk käest.”

„Tee, nagu ta ütleb, lollpea,” karjus ser Jorah, „enne kui meid kõiki sinu pärast tapetakse.”

Viserys naeris. „Nad ei saa meid tappa. Nad ei või siin pühas linnas verd valada… aga mina võin.” Ta pani mõõgateraviku Daeneryse rindade vahele ja libistas selle üle õe kõhukumeruse alla. „Ma tahan seda, mille järele ma tulin,” ütles ta. „Ma tahan krooni, mille ta mulle lubas. Ta ostis su, aga ta pole sinu eest seni maksnud. Ütle talle, et ma tahan seda, milles kokku lepitud sai, muidu võtan ma su tagasi. Koos sinu munadega. Oma varsanäraka võib ta endale saada. Ma lõikan selle värdja välja ja jätan talle.” Mõõgateravik tungis läbi Dany siidkleidi ja torkas tema naba. Dany nägi, et Viserys nutab; nutab ja naerab ühtaegu, see mees, kes oli kunagi olnud tema vend.

Ta kuulis otsekui kusagilt kaugelt, kuidas tema ümmardaja Jhiqui hirmust soiub ja teda anub, et ta ei julge neid sõnu tõlkida, et khaal seob ta kinni ja lohistab oma hobuse sabas kuni Mägede Emani. Dany võttis tüdrukul ümbert kinni. „Ära karda,” ütles ta. „Ma ütlen talle ise.”

Ta ei teadnud, kas tal jätkub piisavalt sõnu, ent kui ta oli lõpetanud, ütles khaal Drogo dothraki keeles paar järsku lauset ja Dany mõistis, et mees oli aru saanud. Tema elu päike astus oma aujärjelt alla. „Mis ta ütles?” küsis mees, kes oli olnud Dany vend, tagasi kohkudes.

Kojas oli maad võtnud selline vaikus, et Dany kuulis, kuidas kellukesed khaal Drogo juustes iga sammu juures vaikselt tilisesid. Khaali ratsavennad järgnesid talle nagu kolm vaskset varju. Daenerys oli üleni liikumatuks tardunud. „Ta ütleb, et sa saad endale uhke kuldkrooni, mida vaadates inimesed värisevad.”

Viserys naeratas ja langetas mõõga. Just see oligi kõige kurvem ja jäi Danyt tagantjärele piinama… see, kuidas ta naeratas. „Muud ma ei tahtnudki,” ütles Viserys. „Et lubadus täidetud saaks.”

Kui Dany elu päike tema kõrvale jõudis, võttis Dany tal piha ümbert kinni. Khaal lausus ühe sõna ja tema ratsavennad sööstsid paigast. Qotho haaras mehel, kes oli olnud Dany vend, kätest kinni. Haggo murdis oma suurte kätega tal ainsa ropsuga randme puruks. Cohollo tõmbas tema lõtvade sõrmede vahelt mõõga. Isegi nüüd ei taibanud Viserys midagi. „Ei,” karjus ta, „te ei tohi mind puudutada, ma olen lohe, lohe, ja ma saan endale krooni!”

Khaal Drogo vallandas oma vöö. Selle medaljonid olid puhtast kullast, massiivsed ja uhked, igaüks mehe kämbla suurune. Ta hõikas käskivalt. Orjadest kokad tõmbasid ühe raske rauast haudepoti lõkkeaugust välja, kallasid roa maha ja panid poti uuesti tulele. Drogo viskas oma vöö selle sisse ja jäi ilmetult vaatama, kuidas medaljonid punaseks tõmbusid ja vormituks sulama hakkasid. Dany nägi, kuidas leegid tema oonüksmustades silmades tantsisid. Üks ori ulatas talle paksud hobusejõhvidest kindad ja Drogo tõmbas need kätte, ilma et oleks mehele ainsatki pilku heitnud.

Viserys hakkas kisendama surmale näkku vaatava argpüksi heledat sõnatut kisendust. Ta rapsis ja väänles, niutsus nagu koer ja tihkus nagu laps, kuid dothrakid hoidsid teda kõvasti kinni. Ser Jorah oli Dany kõrvale trüginud. Ta pani käe naise õlale. „Pöörake pilk ära, mu printsess, palun teid.”

„Ei.” Dany põimis käed kaitsvalt üle oma kõhukumeruse.

Lõpuks vaatas Viserys talle otsa. „Palun, õde… Dany, ütle neile… et nad ei… armas õde…”

Kui kuld oli pooleldi üles sulanud ja hakkas laiali valguma, küünitas Drogo lõkke kohale ja haaras poti pihku. „Kroon!” möirgas ta. „Säh. Vankrikuninga kroon!” Ja keeras poti mehele, kes oli olnud Dany vend, kummuli pähe.

Hääl, mille Viserys Targaryen kuuldavale tõi, kui see kohutav raudkiiver ta näo kattis, oli täiesti ebainimlik. Tema jalad tagusid pööraselt vastu muldpõrandat, jäid aeglasemaks, siis liikumatuks. Paksud sulakulla kämbud nõrgusid alla talle rinnale, nii et erepunane siid kärssama lõi… kuid tilkagi verd valamata.

Ta ei olnud lohe, mõtles kummaliselt rahulik Dany. Tuli ei suuda lohet tappa.