Читать книгу Troonide mäng. II raamat - George R. R. Martin - Страница 5

Nad olid leidnud varju ühes haavasalus maanteest veidi eemal. Tyrion korjas maast oksarisu, kuni nende hobused mägiojast janu kustutasid. Ta küürutas, korjas ühe murdunud oksa üles ja vaagis seda pilguga. „Kas see kõlbab? Ma pole harjunud lõket tegema. Morrec tegi seda minu eest.”

„Lõket?” küsis Bronn ja sülitas. „Kas sul on suremisega tuli takus, kääbus? Või oled sa peast segi läinud? Lõke meelitab mägilased miilide kauguselt meile kallale. Ma kavatsen selle teekonna eluga lõpetada, Lannister.”

„Ja kuidas sa seda teha loodad?” küsis Tyrion. Ta pistis oksa endale kaenla alla ja kobas lisa otsides tiheda alusmetsa vahel ringi. Kummardamine pani tal selja valutama; nad olid ratsutanud alates aovalgest, kui kalgi näoilmega ser Lyn Corbray nad Verisest Väravast välja juhatas ja käskis, et nad enam kunagi tagasi ei tuleks.

„Meil pole lootustki jõuga läbi murda,” sõnas Bronn, „aga kaks jõuavad kiiremini edasi kui kümme ja hakkavad vähem silma. Mida kiiremini me siit mägedest välja saame, seda rohkem on meil lootust Kolmjõeni jõuda. Karm ratsaretk, ütlen ma. Liigume öösel ja poeme päeval varju, hoiame teelt kõrvale, kus vähegi saab, ei tee kära ega süüta lõket.”

Tyrion Lannister ohkas. „Oivaline plaan, Bronn. Eks proovi see järele… ja anna mulle andeks, kui ma sind maha matma ei jää.”

„Sa loodad minust kauem elada, kääbus?” Rändsõdur muigas. Kohas, kus ser Vardis Egeni kilbiserv oli ühe hamba pooleks lõhkunud, haigutas tema naeratuses must mulk.

Tyrion kehitas õlgu. „Karmil öisel ratsaretkel lendad sa kindlasti käkaskaela mõnest mäest alla ja murrad oma kaela. Mina eelistan aeglast ja rahulikku teekonda. Ma tean, et sulle meeldib hobuseliha, Bronn, aga kui me seekord oma ratsudest ilma jääme, siis hakkame otsima varjukasse, kellele sadul selga seada… ja tõtt öelda arvan ma, et mägilased leiavad meid niikuinii üles. Neil on kõik kohad silmi täis.” Ta viipas kinnastatud käega kõrgete tuultest puretud kaljude poole, mis neid ümbritsesid.

Bronn krimpsutas nägu. „Siis oleme me surnud mehed, Lannister.”

„Kui nii, siis eelistan ma mugavalt surra,” vastas Tyrion. „Meil on lõket tarvis. Ööd on siin kõrgel külmad ja soe söök rõõmustab meie kõhtu ning tõstab tuju. Mis sa arvad, kas siin leidub ulukeid? Lady Lysa andis meile lahkesti kaasa tõelise piduroa – soolaliha, kõva juust ja kuivanud leib – aga mul pole tahtmist oma hambaid ära murda, kui ühtegi meistrit läheduses võtta pole.”

„Liha ikka saab.” Bronni tumedad silmad musta juuksetuka all piidlesid Tyrioni kahtlustavalt. „Ma peaksin su siiapaika oma tobedat lõket tegema jätma. Kui ma sinu hobuse võtaksin, oleks mul kaks korda suurem võimalus pärale jõuda. Mida sa siis teeksid, kääbus?”

„Sureksin tõenäoliselt.” Tyrion kummardus veel ühte raagu üles korjama.

„Sa ei usu, et ma seda teeksin?”

„Sa teeksid seda kohemaid, kui see su elu päästaks. Sa tegid oma sõbra Chiggeni üpris kärmelt vagaks, kui ta noole kõhtu sai.” Bronn oli mehe pea juukseidpidi kuklasse tõmmanud ja vestu tera kõrva alt sisse lükanud ja pärast Catelyn Starkile öelnud, et teine rändsõdur oli haava kätte surnud.

„Ta oli juba poolsurnud,” ütles Bronn, „ja tema oigamine oleks nad meile ligi meelitanud. Chiggen oleks minu heaks sedasama teinud… ja ta polnud mulle sõber, ainult teekaaslane. Ära mõista mind valesti, kääbus. Ma võitlesin sinu eest, aga ma ei armasta sind.”

„Ma vajasin sinu mõõka, mitte sinu armastust,” vastas Tyrion. Ta viskas haosületäie maha.

Bronn muigas. „Peab tunnistama, et sa oled sama külma kõhuga nagu üks rändsõdur muiste. Kust sa teadsid, et ma sinu eest välja astun?”

„Teadsin?” Tyrion kükitas kohmakalt oma kiduratele jalgadele, et lõket üles teha. „Ma heitsin täringut. Tookord seal võõrastemajas aitasite te Chiggeniga mind kinni võtta. Miks? Teised tundsid, et on oma isandate au nimel selleks kohustatud, teie aga mitte. Teil polnud ei isandat ega kohust, ja au oli teil ainult küünemusta jagu, nii et milleks siis ennast asjasse segada?” Ta võttis noa välja ja lõikas ühe rao otsast paar õhukest kooreriba, et seda läiteks kasutada. „Aga mille pärast rändsõdurid üldse midagi teevad? Kulla pärast. Te arvasite, et emand Catelyn tasub teile teie abi eest, võtab teid ehk isegi oma teenistusse. Nonii, sellest peaks vast piisama. Kas sul tulekivi on?”

Bronn pistis kaks sõrme vööl rippuvasse pauna ja viskas Tyrionile tulekivi, mille too õhust kinni püüdis.

„Ma tänan,” ütles ta. „Häda on selles, et te ei tundnud Starke. Isand Eddard on uhke, aus ja õiglane mees ja tema aulik emand on veel hullem. Jah, kui kõik oleks läbi saanud, oleks ta kindlasti teie jaoks paar münti leidnud ja need teile viisakate sõnade ning põlgliku pilgu saatel pihku pistnud, aga midagi rohkemat poleks teil loota olnud. Starkid eeldavad meestelt, kelle nad oma teenistusse võtavad, vaprust ja ustavust ja aumeelt ja tõtt öelda olite teie Chiggeniga madalast soost jätised.” Tyrion rapsas tulekiviga vastu pistoda, et sädet lüüa. Tagajärjetult.

Bronn mühatas. „Sul on jultunud keel, mehike. Ükskord lõikab keegi selle sul suust ja topib sulle kõrri.”

„Seda ütlevad mulle kõik.” Tyrion tõstis pilgu rändsõdurile. „Kas ma solvasin sind? Vabandust… aga sa oled jätis, Bronn, ära saa valesti aru. Mida tähendavad sinu jaoks kohusetunne, au, sõprus? Ei, ära hakka vaeva nägema, me mõlemad teame vastust. Ometi pole sa rumal. Kui me Orgu jõudsime, polnud emand Starkil sind enam tarvis… minul aga küll, ja kullast pole Lannisteridel igatahes kunagi puudust olnud. Kui tuli hetk täringut veeretada, lootsin ma selle peale, et sa oled piisavalt taibukas ja mõistad, mis sulle kõige rohkem kasu tuua võib. Minu õnneks mõistsidki sa seda.” Tyrion koksas kiviga uuesti vastu terast – tagajärjetult.

„Anna siia,” ütles Bronn maha kükitades. „Las ma ise.” Ta võttis Tyrioni käest terariista ja tulekivi ja sädemed lendasid juba esimesel katsel. Üks tohuriba lõi hõõguma.

„Väga tubli,” ütles Tyrion. „Sa oled küll jätis, kuid vaieldamatult on sinust kasu ja mõõgaga käid sa peaaegu sama hästi ümber nagu minu vend Jaime. Mida sa soovid, Bronn? Kulda? Maid? Naisi? Kaitse mu elu ja see kõik on sinu päralt.”

Bronn puhus õrnalt tuld ja leegid kerkisid kõrgemaks. „Ja kui sa surma saad?”

„Siis on mul vähemalt üks leinaja, kelle kurbus on ehtne,” sõnas Tyrion muiates. „Pole mind, pole ka kulda.”

Tuli lõõmas nüüd kenasti. Bronn tõusis, pistis tulekivi tagasi pauna ja viskas Tyrionile tema pistoda. „Kokku lepitud,” ütles ta. „Minu mõõk on sinu päralt… aga ära ootagi, et ma iga kord põlve painutan ja sulle „mu isand” ütlen, kui sa sitale lähed. Ma pole kellegi tallalakkuja.”

„Ega kellegi sõber,” lisas Tyrion. „Ma ei kahtle, et sa reedaksid mu sama kärmelt, nagu sa reetsid emand Starki, kui see sulle mingit kasu tõotaks. Kui kunagi peaks tulema päev, mil sa tunned kiusatust mind maha müüa, siis pea meeles, Bronn – ma pakun kõik teised üle, ükskõik kui suurelt. Mulle meeldib elada. Ja nüüd – mis sa arvad, kas sul õnnestub meile midagi õhtusöögiks muretseda?”

„Hoolitse hobuste eest,” ütles Bronn ja tõmbas tupest pika vestu, mida ta puusal kandis. Ta kadus puude vahele.

Tunni pärast olid hobused kuivaks hõõrutud ja toidetud, tuli praksus lõbusalt ja leekide kohal pöörles sisisedes ja särisedes kitsetalle kints. „Nüüd tahaks veel ainult head veini, millega see talleke alla loputada,” ütles Tyrion.

„Seda, naist ja veel tosinat mõõgameest,” kostis Bronn. Ta istus ristijalu lõkke ääres ja ihus hoonimiskiviga oma mõõka. Krigisev heli, mis selle tõmbeid saatis, mõjus veidral kombel kuidagi julgustavalt. „Varsti läheb päris pimedaks,” nentis rändsõdur. „Ma võtan esimese vahikorra… kui meil sellest üldse abi on. Parem oleks, kui nad meid une pealt maha tapaksid.”

„Ah, ma usun, et nad jõuavad siia tublisti varem, kui meile uni peale tuleb.” Küpseva liha lõhn pani Tyrionil suu vett jooksma.

Bronn silmitses teda teiselt poolt lõket. „Sul on mingi plaan,” lausus ta ilmetult, kiviga terast kraabates.

„Pigem lootus,” ütles Tyrion. „Veel üks täringuvise.”

„Panuseks meie elud?”

Tyrion kehitas õlgu. „On meil mingit valikut?” Ta kummardus lõkke kohale ja nüsis talle küljest õhukese lihaviilu. „Oehhh,” ohkas ta seda mäludes mõnuga. Rasv nirises üle ta lõua. „Pisut vintskem, kui mulle meeldiks, ja tahaks vürtsi saada, aga ma ei kipu liialt nurisema. Kui ma praegu Kotkapesas oleksin, lööksin ma paari keedetud oa pärast kuristiku serval tantsu.”

„Ja ometi andsid sa sellele vangivahile kukrutäie kulda,” ütles Bronn.

„Lannisterid ei jää kunagi kellelegi võlgu.”

Isegi Mord ei suutnud seda õieti uskuda, kui Tyrion talle nahkkukru viskas. Vangivalvuri silmad läksid suureks nagu keedetud munad, kui ta kukrunööri lahti sikutas ja kullaläiget nägi. „Hõbeda jätsin ma endale,” oli Tyrion kelmilt naeratades talle öelnud, „aga kuld sai sulle lubatud, ja siin see on.” Seda oli rohkem, kui Mordi-sugune mees võis vange piinutades terve elu jooksul loota. „Ja ära unusta minu sõnu – see on vaid köömes. Kui sul emand Arryni teenimisest kunagi villand saab, siis tule minu juurde Casterly Kaljule ja ma tasun sulle kogu ülejäänud võla.” Kuldmündid pihkudest maha pudenemas, langes Mord põlvili ja tõotas, et just nii ta teebki.

Bronn tõmbas oma vestu tupest ja õngitses liha tulest välja. Kuni ta kondi küljest pakse kõrbenud lihakamakaid lõikas, õõnestas Tyrion kahest kuivanud leivakannikast neile taldrikud. „Mida sa siis peale hakkad, kui me tõepoolest jõeni välja jõuame?” küsis rändsõdur liha tükeldades.

„Ah, hakatuseks üks libu ja sulgvoodi ja pudel veini.” Tyrion ulatas oma taldriku ja Bronn ladus selle liha täis. „Ja siis edasi kas Casterly Kaljule või Kuningalinna. Ma tahan vastust paarile küsimusele, mis puudutavad üht teatud pistoda.”

Rändsõdur näris ja neelas. „Sa rääkisidki siis tõtt? See ei olnud sinu relv?”

Tyrion naeratas nõrgalt. „Kas ma näen sinu arust valetaja moodi välja?”

Selleks ajaks, kui nad kõhud täis said, olid tähed välja tulnud ja mägede kohale tõusis poolkuu. Tyrion laotas oma varjukassinahkse mantli maha ja heitis siruli, sadul peaaluseks. „Meie sõbrad ei kiirusta just eriti.”

„Mina nende asemel pelgaksin lõksu,” ütles Bronn. „Miks me muidu nii lagedal oleksime, kui mitte selleks, et neid püünisesse meelitada?”

Tyrion itsitas. „Siis peaksime laulma, et nad kabuhirmus põgenema pistaksid.” Ta hakkas ühte viisi vilistama.

„Sa oled hull, kääbus,” sõnas Bronn, vestuga küünealuseid rasvast puhastades.

„Kus on sinu muusikaarmastus, Bronn?”

„Kui sa muusikat soovisid, siis oleksid pidanud sellel lauljal enda eest võidelda laskma.”

Tyrion irvitas. „See oleks olnud lõbus pilt. Ma kujutan elavalt ette, kuidas ta oma kandlega ser Vardise hoope tõrjub.” Ta hakkas uuesti vilistama. „Kas sa tead seda laulu?” küsis ta.

„Seda kuuleb vahetevahel kõrtsides ja litsimajades.”

„Myri viis. „Armastus tuleb ja läheb.” Armas ja kurb, kui sõnadest aru saad. Esimene tüdruk minu elus, kelle ma voodisse viisin, laulis seda tihti ja ma ei ole seda kunagi päriselt unustanud.” Tyrion tõstis pilgu taevasse. Oli selge külm öö ja tähed särasid mägede kohal eredalt ja armutult nagu tõde. „Ma kohtasin teda umbes samasugusel ööl,” kuulis ta ennast ütlemas. „Me Jaimega ratsutasime parajasti Lannisportist tagasi koju, kui kuulsime karjet ja tüdruk jooksis välja tee peale, kaks meest ähvardusi karjudes tal kannul. Mu vend tõmbas mõõga ja asus neid jälitama, mina aga tulin sadulast maha, et tüdruk oma hoole alla võtta. Ta oli minust vaevalt aasta vanem, tumedapäine ja sale ja sellise näoga, mis murrab sul südame. Minu oma see igatahes murdis. Madalast soost, poolnälginud, pesemata… kuid kaunis. Nad olid ta räbalad seljast pooleldi maha rebinud ja seepärast panin ma oma mantli talle ümber, kuni Jaime metsas neid mehi taga ajas. Selleks ajaks, kui ta traaviga tagasi jõudis, olin ma tüdruku käest tema nime ja loo välja pinninud. Ta oli ühe väiketalurentniku tütar, orvuks jäänud, kui ta isa palavikku suri, ja nüüd teel… tegelikult polnud tal kuhugi minna.

Jaimel oli kange tahtmine need mehed kinni püüda. Lindpriid söandasid vaid harva Casterly Kaljule nii lähedal teekäijaid kimbutada ja ta võttis seda kui solvangut. Tüdruk oli liiga hirmunud, et teda omapead minema saata, ja seepärast pakkusin, et saadan ta lähimasse kõrtsi ja söödan tal kõhu täis, sellal kui mu vend Kaljule abi järele ratsutab.

Ta oli näljasem, kui ma arvasin. Me sõime ära kaks tervet kana ja tüki kolmandat ja jõime jutu kõrvale pudeli veini. Ma olin vaid kolmteist aastat vana ja vein hakkas mulle vist pähe. Järgmine, mida ma mäletan, oli see, et ma olin temaga voodis. Kui tema oli uje, siis mina olin veel ujedam. Ma ei tea, kust ma selle julguse üldse võtsin. Kui ma ta neitsinaha lõhkusin, hakkas ta nutma, aga pärast suudles ta mind ja laulis seda laulukest ja hommikuks olin ma armunud.”

„Sina?” Bronni hääles kõlas naer.

„Naeruväärne, eks ole?” Tyrion hakkas uuesti laulu vilistama. „Ma abiellusin temaga,” tunnistas ta lõpuks.

„Casterly Kalju Lannister võttis naiseks renditaluniku tütre,” lausus Bronn. „Kuidas see sul õnnestus?”

„Ah, see on lausa hämmastav, mida üks poiss mõne vale, viiekümne hõbemündi ja purjus seitsmiku abil võib korda saata. Ma ei julgenud oma mõrsjat koju Casterly Kaljule viia, vaid muretsesin talle omaette talu ja me mängisime kaks nädalat abielumeest ja – naist. Ja siis sai seitsmik kaineks ja rääkis kõik mu isale ära.” Tyrionit üllatas, milline nukrus teda neid sõnu öeldes valdas – isegi nii paljude aastate järel. Võib-olla oli ta lihtsalt väsinud. „Sellega oli minu abielul kriips peal.” Ta tõusis istukile ja jäi silmi pilgutades kustuvasse lõkkesse vaatama.

„Su isa saatis tüdruku minema?”

„Enamgi veel,” ütles Tyrion. „Kõigepealt lasi ta mu vennal mulle tõe ära rääkida. See tüdruk oli tegelikult hoor. Jaime lavastas kogu loo – maantee, lindpriid, kõik. Tema meelest oli mul juba aeg naist saada. Ta maksis neitsi eest topelthinna, sest teadis, et see on mul esimene kord.

Kui Jaime oli kõik üles tunnistanud, lasi isand Tywin mu naise sisse tuua ja andis ta oma sõdalaste kätte, et asi mulle lõplikult selgeks saaks. Nad maksid talle heldelt. Hõbemünt iga mehe pealt – kui paljud libud küsivad sellist hinda? Ta pani mu kasarmu nurka istuma ja sundis mind vaatama, ja lõpuks oli mu naisel nii palju hõbemünte, et need libisesid tal sõrmede vahelt välja ja veeresid üle põranda, ta…” Suits tungis Tyrionile silma. Ta köhatas kurgu puhtaks ja pööras näo lõkkest eemale, pilk pimedusse suunatud. „Isand Tywin käskis minul seda kõige viimasena teha,” ütles ta vaikselt. „Ja andis mulle kuldmündi, millega talle maksta, sest mina olin Lannister ja rohkem väärt.”

Mõne aja pärast kuulis ta jälle kivi riginat vastu terast, kui Bronn oma mõõka teritama asus. „Mina oleksin mehe, kes minuga nõnda käitus, maha tapnud – olgu ma kolmeteistkümnene või kolmekümnene või ainult kolmene.”

Tyrion pööras näo tema poole. „Võib-olla avaneb sul kunagi selleks võimalus. Ära unusta, mida ma sulle ütlesin. Lannisterid ei jää kunagi kellelegi võlgu.” Ta haigutas. „Ma katsun nüüd magama jääda. Aja mind üles, kui surm juba ligi on.”

Ta mähkis ennast varjukassinaha sisse ja sulges silmad. Maapind oli kivine ja külm, kuid mõne aja pärast jäi Tyrion Lannister tõepoolest magama. Ta nägi unes taevakongi. Sedapuhku oli ta vangivaht, mitte vang, ta oli suur, tal oli rihm käes, ja ta peksis oma isa, sundides teda kuristiku poole taganema…

„Tyrion.” Bronni hoiatus oli vaikne ja tungiv.

Tyrion virgus silmapilgu jooksul. Lõke oli söeks põlenud ja igast küljest hiilisid neile lähemale varjud. Bronn toetus ühele põlvele, mõõk ühes käes ja pistoda teises. Tyrion tõstis käe, mis tähendas: püsi paigal. „Tulge meie lõkke äärde, öö on külm,” hõikas ta hiilivate varjude poole. „Paraku pole meil teile veini pakkuda, aga meie kitsest võite küll lahkesti osa saada.”

Kõik tardus liikumatuks. Tyrion nägi kuupaiste läiget metallil. „Meie mägi,” hõikas üks hääl eemalt puude vahelt, sügav ja karm ja vaenulik. „Meie kits.”

„Teie kits,” nõustus Tyrion. „Kes te olete?”

„Kui sa meie jumalate ette jõuad,” vastas üks teine hääl, „siis ütle, et sinu saatis nende juurde Gunthor, Gurni poeg, Kivivareste hõimust.” Oks praksatas valguse kätte astunud mehe jalge all – kõhn mees, peas sarviline kiiver, relvaks pikk nuga.

„Ja Shagga, Dolfi poeg.” Seda ütles esimesena kõlanud hääl, sügav ja surmatõotav. Nendest vasakul liigutas üks kaljurünk ennast, tõusis püsti ja muutus inimeseks. Mees oli kogukas ja pikaldane ja tugev, üleni loomanahkades, paremas käes nui ja vasakus kirves. Ta lajatas need vastamisi ja looberdas lähemale.

Kõlas veel hääli ja hõigati veel nimesid – Conn ja Torrek ja Jaggot ja veel vähemalt kümme tükki, mis Tyrionil juba järgmisel hetkel meelest ununesid. Mõnedel olid mõõgad ja noad, teised vehkisid hangude ja vikatite ja puust odadega. Tyrion ootas, kuni kõik olid oma nimedel kõlada lasknud, enne kui neile vastas: „Mina olen Tyrion, Tywini poeg, Lannisteride – Kalju Lõvide – hõimust. Me maksame teile meelsasti selle ärasöödud kitse eest.”

„Mida sul meile anda on, Tywini poeg Tyrion?” küsis ennast Gunthoriks nimetanud mees, kes paistis olevat nende pealik.

„Minu kukrus on hõbedat,” ütles Tyrion. „See soomussärk, mida ma kannan, on mulle liiga suur, aga Connile peaks see hästi sobima, ja minu sõjakirves istuks Shagga tugevasse kätte paremini, kui see puuraiumiskirves, mida ta praegu hoiab.”

„Poolmees pakub meile meie enda raha,” sõnas Conn.

„Conn räägib õigust,” ütles Gunthor. „Teie hõbe on meie oma. Teie hobused on meie omad. Ka sinu soomussärk ja sõjakirves ja nuga sinu vööl on meie omad. Teil pole meile anda midagi peale oma elu. Kuidas sulle meeldiks surra, Tyrion Tywini poeg?”

„Kaheksakümne aastaselt oma voodis, magu veini täis ja türa neitsi suus,” vastas Tyrion.

Suurt kasvu Shagga rõkatas kõige esimesena ja kõige valjemini naerma. Teistele tegi asi vähem nalja. „Conn, võta nende hobused,” käskis Gunthor. „Tapa see teine mees ja võta poolmees kinni. Ta võib kitsi lüpsta ja emasid naerutada.”

Bronn hüppas püsti. „Kes tahab esimesena surra?”

„Pea!” ütles Tyrion järsult. „Kuula mind, Gunthor Gurni poeg. Minu suguvõsa on rikas ja vägev. Kui Kivivaresed meid nendest mägedest turvaliselt välja viivad, puistab mu aulik isa teid kullaga üle.”

„Madalmaa isanda kuld on sama palju väärt nagu poolmehe lubadused,” lausus Gunthor.

„Olgu ma ainult pool meest,” ütles Tyrion, „kuid ma ei pelga oma vaenlastega silmitsi seista. Aga miks peidavad Kivivaresed ennast kaljude taha ja värisevad hirmust, kui Oru rüütlid mööda ratsutavad?”

Shagga möiratas vihaselt ja lajatas nuiaga vastu kirvest. Jaggot suskas Tyrionile pika puuoda tules karastatud teravikuga näkku. Tyrion hoidus vaevu tagasi võpatamast. „Kas te paremaid relvi polegi suutnud varastada?” küsis ta. „Lammaste tapmiseks kõlbavad need ehk küll… kui lambad vastu ei hakka. Minu isa sepad situvad ka etemat terast.”

„Väike mehekönn,” röögatas Shagga, „kas sa siis ka mu kirvest mõnitad, kui ma sul riista otsast raiun ja kitsedele söödan?”

Kuid Gunthor tõstis käe. „Pea. Kuulame ära, mis tal öelda on. Emad on näljas ja teras toidab paremini kui kuld. Mida sa meile pakud, kui me teie elu säästame, Tyrion Tywini poeg? Mõõku? Piike? Soomusrüüsid?”

„Kõike seda ja enamgi veel, Gunthor Gurni poeg,” vastas Tyrion Lannister naeratades. „Ma annan teile Arryni Oru.”