Читать книгу Troonide mäng. II raamat - George R. R. Martin - Страница 6

Loojanguvalgus langes Punase Kantsi koopasarnase troonisaali kõrgetest kitsastest akendest üle põranda ja võõpas tumepunaseid triipe seintele, kus kunagi olid rippunud lohepead. Nüüd katsid kivimüüre jahistseenidega seinavaibad erkrohelistes ja – pruunides ja – sinistes toonides, kuid Ned Starkile tundus ometi, nagu oleks kogu see ruum vaid veripunast värvi.

Ta istus Aegon Vallutaja hiigelsuurel muistsel kõrgel troonil – see koletu sepis, mis koosnes ogadest ja sakilistest teradest ja pentsikult koolutatud metallist. See oli põrgulikult ebamugav iste, nagu Robert oli teda hoiatanud, ja seda eriti praegu, sest tema murtud jalg tuikas iga hetkega järjest teravamalt. Metall istumise all muutus tund-tunnilt kõvemaks ja seljatoe hambuline teras ei lasknud tal tahapoole naalduda. Kuningas ei pea kunagi rahulikult istuda saama, oli öelnud Aegon Vallutaja, kui käskis oma relvaseppadel tema vaenlaste poolt maha pandud mõõkadest suure trooni meisterdada. Tont võtku Aegonit ja tema kõrkust, mõtles Ned mornilt, ja võtku tont ka Robertit ja tema jahti.

„Kas te olete päris kindel, et need ei olnud lihtsalt teeröövlid?” küsis vaikselt Varys, kes istus troonist madalamal asuva nõupidamislaua ääres. Suurmeister Pycelle kügeles rahutult tema kõrval, Pisinäpp aga mängis kirjutussulega. Nemad olid ainsad kohalviibivad nõunikud. Kuningalaanes oli nähtud valget isahirve ja isand Renly ja ser Barristan olid koos kuningaga seda küttima läinud, samuti prints Joffrey, Sandor Clegane, Balon Swann ja pool õukonda. Nii ei jäänud Nedil muud üle, kui tema äraolekul Raudtroonile istuda.

Vähemalt sai ta istuda. Nõukogu välja arvatud, pidid ülejäänud lugupidavalt püsti seisma või maas põlvitama. Kõrgete uste lähedale troppi kogunenud palujad, rüütlid ja kõrged isandad ning emandad seinavaipade all, lihtrahvas rõdul, turvistes ja kullakarva või hallides mantlites vahimehed – kõik nad seisid.

Külaelanikud põlvitasid: mehed, naised ja lapsed, kõik räbaldunud ja verised, näod hirmust moondunud. Nende kõrval seisid kolm rüütlit, kes olid nad siia tunnistust andma toonud.

„Teeröövlid, isand Varys?” Ser Raymun Darry hääl nõretas sapist. „Jah, kindlasti olid nad teeröövlid – Lannisteride teeröövlid.”

Ned tundis saalis levivat ärevust, kui nii kõrged isandad kui teenrid kõrvu teritasid. See ei üllatanud teda. Sellest peale, kui Catelyn Tyrion Lannisteri vangi võttis, hõõgus lääs nagu söepann. Nii Vetevoo kui Casterly Kalju olid oma läänimehed kokku kutsunud ja Kuldhamba alla mäekurusse koondusid väed. Oli olnud ainult aja küsimus, millal veri voolama hakkab. Nüüd jäi vaid üle leida lahendus, kuidas seda verejooksu kõige paremini sulgeda.

Kurva pilguga ser Karyl Vance, kes oleks muidu olnud kena mees, kui tema nägu poleks moonutanud veiniplekki meenutav sünnimärk, viipas põlvitava külarahva poole. „See on kõik, mis Sherreri maalinnast alles jäi, isand Eddard. Kõik teised on surnud, nagu ka Pööralinna ja Pajatsikoolme rahvas.”

„Tõuske,” käskis Ned külaelanikke. Ta ei usaldanud kunagi seda, mida talle põlvitades räägiti. „Teie kõik.”

Sherreri maalinna rahvas ajas ennast ühe- ja kahekaupa jalule. Ühte vanurit tuli aidata ja üks verises kleidis noor tüdruk jäi edasi põlvitama, tuhm pilk Valvkonna valget soomusrüüd kandval ser Arys Oakheartil, kes seisis valmilt trooni jalamil, et kuningat – või ka Kuninga Kätt, oletas Ned – ohu eest kaitsta ja hoida.

„Joss,” kõnetas ser Raymun Darry tüsedat hõrenevate juustega meest, kes kandis õllepruulija põlle. „Jutusta Käele, mis Sherreris juhtus.”

Joss noogutas. „Kui Teie Majesteet lubab…”

„Tema Majesteet on teisel pool Kärejõge jahiretkel,” sõnas Ned, ise imeks pannes, kuidas saab üks mees elada terve elu Punasest Kantsist paaripäevase ratsatee kaugusel ja mitte teada, milline tema kuningas välja näeb. Nedil oli seljas valge linane vammus, mille rinnaesist ehtis Starkide ürghunt, tema musta villase mantli hõlmu hoidis kurgu alt koos tema ametimärk – hõbedane käsi. Must ja valge ja hall – kõik tõe värvid. „Mina olen isand Eddard Stark, Kuninga Käsi. Räägi mulle, kes sa oled ja mida sa nende rüüstajate kohta tead.”

„Ma pean… pidasin… ma pidasin Sherreris kõrtsi, isand, seal kivisilla kõrval. Parim õlu Kaelast lõuna pool, seda ütlesid kõik, palun väga vabandust, isand. Nüüd on see läinud nagu kõik muugi, isand. Nad tulid ja jõid oma janu täis ja valasid ülejäänu maha, enne kui mulle tule räästasse pistsid, ja kui ma oleksin neile pihku jäänud, oleksid nad ka minu verd valanud, isand.”

„Nad põletasid kõik maha,” ütles talumees tema kõrval. „Ratsutasid pimedas lõuna poolt kohale ja panid põldudele ja majadele tule otsa ja tapsid kõik, kes neid takistada püüdsid. Aga need polnud mingid röövlid, isand. Neil polnud plaaniski meie pudulojuseid ära ajada, oh ei, nad lõid mu lüpsilehma jala pealt surnuks ja jätsid ta kärbeste ja vareste roaks.”

„Nad ajasid mu õpipoissi ratsa taga,” sõnas rässakas mees, kellel olid sepa lihased ja side pea ümber. Ta oli õukonda tulekuks selga pannud oma parimad riided, kuid tema püksid olid lapitud ja tema mantel teel määrdunud ja tolmuseks saanud. „Kihutasid teda oma hobustel mööda nurme sinna ja tänna ja suskisid teda piikidega, nagu oleks see mingi mäng, ise muudkui naersid, ja poiss komistas ja karjus, kuni see suur mees ta läbi torkas.”

Põlvitav tüdruk kergitas pea ja vaatas kõrgel ülal troonil istuva Nedi poole. „Nad tapsid ka mu ema, Teie Majesteet. Ja nad… nad…” Tema hääl vakatas, nagu oleks ta unustanud, mida ta öelda tahtis. Ta hakkas nuuksuma.

Ser Raymun Darry võttis jutujärje üle. „Pööralinna rahvas otsis oma linnusest varju, aga selle tara oli puust. Rüüstajad kuhjasid palkide vastu õlgi ja põletasid nad kõik elusalt ära. Kui rahvas värava lahti tegi, et tulest pääseda, lasti nad nooltega surnuks, kui nad välja jooksid, isegi rinnalastega naised.”

„Kui hirmus,” pomises Varys. „Kui julmad inimesed küll on!”

„Nad oleksid meiega sama teinud, aga Sherreri linnus on kivist,” ütles Joss. „Mõned neist tahtsid meid välja suitsetada, aga see suur mees ütles, et ülesjõge leiab küpsemat saaki ja nad läksid edasi Pajatsikoolme peale.”

Ette kummardudes tundis Ned sõrmede all külma terast. Kooldu painutatud mõõgateravikud tema sõrmevahedes kerkisid trooni käetugedest esile nagu harali küünised. Isegi kolme sajandi möödudes olid mõned neist veel nii teravad, et lõikusid ihusse. Ettevaatamatut varitses Raudtroonil hulk lõkse. Lauludes räägiti, et selle valmistamiseks oli kulunud tuhat mõõka, mis Balerioni – Musta Hirmu – lõõskavas hinguses hõõguvtuliseks kuumutati. Selle sepistamine oli kestnud viiskümmend üheksa päeva. Tulemuseks oli see habemenoana vahedatest mõõgateradest ja kisudest ja teravatest metallvitstest koosnev must küürakas peletis – tool, mis võis inimese tappa, ja oligi tapnud, kui pajatusi uskuda.

Eddard Stark ei saanud aru, miks tema siin istub, kuid siin ta istus ja need inimesed ootasid temalt õigust. „Millega te tõendate, et need olid Lannisterid?” küsis ta, oma raevu talitseda püüdes. „Kas nad kandsid vaarikpunaseid mantleid või ratsutasid nad lõviga lipu all?”

„Isegi Lannisterid ei ole nii purulollid,” nähvas ser Marq Piper. See ärplev väike riiukukk oli Nedi meelest liiga noor ja liiga kuumavereline, kuigi ta oli Catelyni venna Edmure Tully suur sõber.

„Viimane kui üks neist oli ratsa ja soomusrüüs, mu isand,” vastas ser Karyl rahulikult. „Neil olid relvadeks terasest otsaga piigid ja mõõgad ning tapatööks sobivad sõjakirved.” Ta viipas ühe räbalais ellujäänu poole. „Sina. Jah, sina, ära pelga midagi. Räägi Käele seda, mida sa mulle rääkisid.”

Vanamees kõngutas pead. „Kui hobustest rääkida,” ütles ta, „siis ratsutasid nad sõjahobustel. Ma olin hulk aastaid vana ser Willumi tallis ametis, nii et ma mõistan seda asja küll. Ükski nende hobu pole kunagi sahka vedanud, olgu jumalad mulle tunnistajaks.”

„Teeröövlid headel hobustel,” nentis Pisinäpp. „Võib-olla röövisid nad need hobused eelmisest kohast, kus nad rüüstamas käisid.”

„Kui palju mehi selles rüüstesalgas oli?” küsis Ned.

„Sada vähemalt,” vastas Joss samal hetkel, kui peasidemega sepp ütles: „Viiskümmend,” ja vanamemm tema taga: „Mustsada, isand, neid oli terve vägi.”

„Sul on rohkem õigus, kui sa arvata oskad, emake,” ütles isand Eddard talle. „Te ütlete, et lippe polnud näha. Aga nende soomusrüüd? Kas keegi teist pani tähele mingeid ehiseid või kaunistusi, vapimärke kilpidel või kiivritel?”

Kõrtsmik Joss vangutas pead. „Kahjuks mitte, isand, nende soomusrüüd olid paljad, ainult… see nende ninamees kandis samasugust turvist nagu teised, aga ta torkas nende hulgast kohe silma. Suuruse poolest, isand. Need, kes ütlevad, et hiiglased on viimseni surnud, pole seda meest küll oma ihusilmaga näinud. Ta oli suur nagu härg ja tema hääl raksus nii, nagu lõhutaks lähedal kive.”

„Mägi!” sõnas ser Marq valjusti. „On siin mingit kahtlust? See oli Gregor Clegane’i kätetöö.”

Ned kuulis aknde all ja saali teisest otsast pominat. Isegi rõdul vahetati ärevaid sosinaid. Nii kõrged isandad kui lihtrahvas mõistsid, mida see tähendab, kui ser Marqil peaks õigus olema. Ser Gregor Clegane oli isand Tywin Lannisteri vasall.

Ned silmitses külarahva hirmunud nägusid. Polnud ime, et nad olid nii pelglikud – nad olid arvanud, et neid sunnitakse siia tulema ja nimetama isand Tywinit veriseks mõrtsukaks kuninga ees, kes oli abielusidemete kaudu isand Tywini poeg. Ned kahtles, kas rüütlid olid neile valikut jätnud.

Suurmeister Pycell tõusis ametikee tilina saatel vaevaliselt nõupidamislaua äärest püsti. „Vabandage mind, ser Marq, kuid te ei saa kindlalt väita, et see nurjatu oli ser Gregor. Kuningriigis leidub palju suurt kasvu mehi.”

„Sama suuri kui Ratsutav Mägi?” küsis ser Karyl. „Mina pole küll ühtegi näinud.”

„Ega ka keegi teine,” lisas ser Raymun ägedalt. „Isegi tema vend on tema kõrval könn. Vaadake tõele näkku, mu isandad. Kas te nõuate, et surnukehad kannaksid tema pitserit? See oli Gregor.”

„Miks peaks ser Gregor teiste maid rüüstama?” küsis Pycelle. „Tal on tema maaisanda armust tubli kants ja oma maad. Ta on pühitsetud rüütel.”

„Valerüütel!” ütles ser Marq. „Isand Tywini marukoer.”

„Mu isand Käsi,” kuulutas Pycelle jäigalt, „ma palun tungivalt, et te sellele tublile rüütlile meelde tuletaksite, et isand Tywin Lannister on meie kõrgeaulise kuninganna isa.”

„Tänan teid, suurmeister Pycelle,” vastas Ned. „Ilma teie märkuseta oleksime selle vist tõesti unustanud.”

Oma vaatekohalt kõrgel troonil nägi ta, kuidas mehed saali tagaotsas uksest välja hiilisid. Urgu pugevad jänesed, mõtles ta… või rotid, kes lähevad kuninganna käest juustu näksima. Ta silmas rõdul seitsminna Mordane’i, kelle kõrval seisis tema tütar Sansa. Ned tundis vihakihvatust; tüdrukutel polnud siia asja. Kuid seitsminna ei võinud ju teada, et tänane kohtupidamine kujuneb millekski muuks kui seda on tavaline tüütu palvete ärakuulamine, vaenutsevate linnuste vaheliste vaidluste lahendamine ja piirikivide paigutuse määramine.

All nõupidamislaua taga kaotas Petyr Baelish huvi oma sule vastu ja kummardus ettepoole. „Ser Marq, ser Karyl, ser Raymun – kas ma tohin teilt midagi küsida? Need linnused seisid teie kaitse all. Kus teie nende tapatalgute ja põletamiste ajal olite?”

„Koos oma auväärt isaga Kuldhamba mäekurus, nagu ka ser Marq,” vastas ser Karyl Vance. „Kui kuuldus nendest hirmutegudest ser Edmure Tully kõrvu jõudis, saatis ta meile käsu, et me võtaksime salga mehi ja kõik ellujäänud üles otsiksime ning nad kuninga ette tooksime.”

„Ser Edmure käskis mul kõik mehed kokku kutsuda ja Vetevoole tulla,” lisas ser Raymun Darry. „Ma olin teisel pool jõge tema müüride vastas leeris ja ootasin tema korraldusi, kui juhtunust kuulda sain. Selleks ajaks, kui ma oma maadele tagasi jõudsin, olid Clegane ja tema kaabakad juba teisel pool Punast haru ja ratsutasid Lannisteride mägede poole.”

Pisinäpp silitas mõtlikult oma kikkhabet. „Ja kui nad uuesti tulevad, ser?”

„Kui nad uuesti tulevad, siis niisutame nende verega põlde, mille nad maha põletasid,” kuulutas ser Marq Piper ägedalt.

„Ser Edmure saatis mehed kõigisse küladesse ja linnustesse piirist päevatee kaugusel,” selgitas ser Karyl. „Järgmised rüüstajad ei pääse enam nii kergesti.”

Ja võib-olla tahabki isand Tywin just seda, mõtles Ned endamisi, et Vetevoo jõudu nõrgendada ja poissi takka õhutada, et ta oma väe koost hajutaks. Tema naisevend oli noor ja pigem vapper kui tark. Ta püüab kindlasti kaitsta iga jalatäit oma maast, kaitsta iga meest, naist ja last, kes teda isandaks nimetab, ja kaval Tywin Lannister teadis seda väga hästi.

„Kui teie põllud ja linnused on ohu eest kaitstud,” küsis isand Petyr edasi, „mida te siis trooni käest palute?”

„Kolmjõe lääniisandad peavad kuninga rahust kinni,” ütles ser Raymun Darry. „Lannisterid on seda rikkunud. Me palume luba neile tasuda – mõõk mõõga vastu. Me nõuame Sherreri ja Pööralinna ja Pajatsikoolme lihtrahvale õigust.”

„Ka Edmure arvab, et me peame Gregor Clegane’ile sama verise mõõduga tasuma,” kuulutas ser Marq, „aga vana isand Hoster käskis meil siia tulla ja kuningalt luba küsida, enne kui me ründame.”

Olgu jumalad vana isand Hosteri eest tänatud. Tywin Lannister oli ühtaegu nii rebane kui lõvi. Kui ta tõesti oli ser Gregori põletama ja rüüstama saatnud – ja Ned ei kahelnud selles põrmugi – siis oli ta ka hoolt kandnud, et Clegane ratsutaks pimeduse varjus, ilma lippudeta, nagu lihtlabane teeröövel. Kui Vetevoo vastulöögi annaks, väidaksid Cersei ja tema isa, et kuninga rahu on rikkunud Tullyd, mitte Lannisterid. Jumalad üksi teadsid, mida Robert uskuda võtaks.

Suurmeister Pycelle oli uuesti püsti tõusnud. „Mu isand Käsi, kui need head inimesed arvavad, et ser Gregor on oma pühast tõotusest taganenud ja rüüstajaks ning vägistajaks hakanud, siis mingu nad tema maaisanda juurde ja esitagu oma kaebus talle. Need kuriteod ei puutu kuningasse. Las isand Tywin mõistab neile õigust.”

„Ka see käib kuninga õiguse alla,” ütles Ned talle. „Põhi, lõuna, ida või lääs – kõik, mida teeme, teeme Roberti nimel.”

„Kuninga õiguse,” ütles suurmeister Pycelle. „Nii see on ja seepärast peaksime selle asja edasi lükkama, kuni kuningas –”

„Kuningas peab teisel pool jõge jahti ja jääb võib-olla mitmeks päevaks ära,” sõnas isand Eddard. „Robert käskis mind, et ma istuksin siin tema asemel, kuulaksin tema kõrvadega ja kõneleksin tema häälega. Just seda kavatsen ma teha… kuigi ma olen nõus, et talle tuleb teatada.” Ta märkas seinavaipade all tuttavat nägu. „Ser Robar.”

Ser Robar Royce astus ette ja kummardas. „Mu isand.”

„Teie isa on koos kuningaga jahiretkel,” ütles Ned. „Kas te viiksite talle sõna selle kohta, mida siin täna räägiti ja arutati?”

„Otsekohe, mu isand.”

„Kas te siis lubate meil ser Gregorile kätte maksta?” küsis Marq Piper trooni suunas.

„Kätte maksta?” kordas Ned. „Ma arvasin, et me räägime õigusest. Kui te Clegane’i viljapõlde põletate ja tema alamaid tapate, ei sea see kuninga rahu uuesti jalule, vaid silub ainult teie haavatud uhkust.” Ta pööras pilgu mujale, enne kui noor rüütel jõudis raevukat protesti avaldama hakata, ja pöördus külaelanike poole. „Sherreri rahvas, ma ei saa teile teie kodusid ega viljasaaki tagasi anda ega teie surnuid ellu äratada. Aga ehk saan ma meie kuninga Roberti nimel jagada teile natuke õigust.”

Kõik pilgud saalis olid ootusrikkalt talle suunatud. Ned ajas ennast käte jõul troonilt vaevaliselt püsti, murtud jalg lahases valust hõõgumas. Ta püüdis kõigest väest sellest mitte välja teha; praegu polnud õige hetk kõigile oma nõrkust näidata. „Esimene Rahvas uskus, et kohtumõistja, kes langetab surmaotsuse, peaks langetama ka mõõga, ja meie siin põhjas järgime seda kommet seniajani. Ma ei tahaks saata teisi oma otsust täide viima … kuid tundub, et mul pole teist valikut.” Ta osutas oma murtud jalale.

„Isand Eddard!” Hõige kostis saali lääneküljest, kus üks kena poisiohtu noormees julgelt ette astus. Ilma soomusrüüta nägi kuueteistkümneaastane ser Loras Tyrell veel noorem välja, kui ta tegelikult oli. Tal oli seljas helesinine siidrüü, vööks kett, mis koosnes kuldsetest roosidest – tema koja vapimärk. „Ma palun, et te osutaksite mulle au olla teie asemik. Usaldage see ülesanne mulle, mu isand, ja ma vannun, et ma ei vea teid alt.”

Pisinäpp turtsatas. „Ser Loras, kui me teid üksinda teele lähetame, saadab ser Gregor meile tagasi teie pea, ploom teie kaunite huulte vahele topitud. Mägi ei ole sedasorti mees, kes oma kaela ükskõik kelle kohtu ees painutaks.”

„Ma ei pelga Gregor Clegane’i,” sõnas ser Loras kõrgilt.

Ned laskus aeglaselt tagasi Aegoni inetu trooni kõvale raudistmele. Tema pilk libises üle nägude seina ääres. „Isand Beric,” hõikas ta. „Thoros Myrist. Ser Gladden. Isand Lothar.” Nimetatud mehed astusid ükshaaval ette. „Võtke igaüks endaga kakskümmend meest ja viige mu käsk Gregori kantsi. Teiega tulevad kaasa kakskümmend minu oma sõdalast. Isand Beric Dondarrion, teie kui seisuselt kõige kõrgem võtate salga juhtimise enda peale.”

Noor punakaskuldsete juustega ülik kummardas. „Kuulan teie käsku, isand Eddard.”

Ned tõstis häält, nii et see päris troonisaali lõppu kandus. „Baratheonide soost Roberti, Esimese Omanimelise, Andaalide ja Rhoynlaste ja Esimese Rahva Kuninga, Seitsme Kuningriigi Valitseja ja Riigi Kaitsja nimel, ning Starkide soost Eddardi, tema Käe suu läbi käsin ma teil aega viitmata ratsutada kuninga lipu all läände, üle Kolmjõe Punase haru, ja viia seal täide kuninga kohtu otsus truudusetu rüütli Gregor Clegane’i ja kõigi tema kuritööde kaasosaliste suhtes. Ma kuulutan ta autuks ja jätan ta ilma kõigist õigusest ja võtan talt ära kõik auastmed ja tiitlid, kõik maad ja sissetulekud ja varad, ja mõistan ta surma. Olgu jumalad tema hingele armulised.”

Kui tema sõnade kaja vaibus, oli Lillede Rüütel ilmses hämmelduses. „Isand Eddard, aga mina?”

Ned vaatas alla tema poole. Siit kõrgelt paistis Loras Tyrell peaaegu sama noor nagu Robb. „Keegi ei kahtle teie vapruses, ser Loras, kuid see on õigusemõistmine, teie aga ihkate kättemaksu.” Ta pööras pilgu uuesti isand Bericule. „Asuge teele aovalgel. Selliste asjadega ei maksa viivitada.” Ta tõstis käe. „Täna troon rohkem palveid ei kuula.”

Alyn ja Porter tõusid järskudest raudastmetest üles, et teda alla aidata. Laskudes tundis Ned endal Loras Tyrelli morni pilku, kuid enne kui Ned troonisaali põrandani jõudis, oli poiss juba vargsi lahkunud.

Raudtrooni jalamil korjas Varys nõupidamislaualt pabereid kokku. Pisinäpp ja suurmeister Pycelle olid juba minema läinud. „Te olete julgem mees kui mina, mu isand,” lausus eunuhh vaikselt.

„Mispoolest, isand Varys?” küsis Ned järsult. Tema jalg tuikas ja tal polnud tuju sõnadega mängida.

„Kui mina oleksin seal üleval istunud, oleksin ma saatnud ser Lorase. Ta tahtis väga minna… ja mees, kelle vaenlasteks on Lannisterid, talitaks targasti, kui Tyrellid oma sõpradeks teeks.”

„Ser Loras on noor,” ütles Ned. „Ma usun, et ta saab oma pettumusest üle.”

„Aga ser Ilyn?” Eunuhh silitas oma ümarat puuderdatud põske. „Lõppude lõpuks on ju tema Kuninga Kohtumõistja. Kui teised mehed tema tööd tegema saadetakse… mõni võiks seda võtta kui ränka solvangut.”

„See polnud kergena mõeldudki.” Tõtt öelda ei usaldanud Ned tumma rüütlit, kuigi ehk vaid selle pärast, et ta ei sallinud timukaid. „Tuletan teile meelde, et Payne’id on Lannisteride koja vasallid. Ma pidasin paremaks valida mehed, kes ei võlgne isand Tywinile mingit läänitruudust.”

„Kahtlemata väga arukas,” ütles Varys. „Ometi juhtusin ma tähele panema, kuidas ser Ilyn meid saali lõpust oma heledate silmadega vaatas, ja ma pean ütlema, et tema ilme ei olnud rahulolev, kuigi meie tumma rüütli mõtteid on muidugi raske lugeda. Ma loodan, et ka tema saab oma pettumusest üle. Ta armastab oma tööd nii väga…”