Читать книгу Troonide mäng. II raamat - George R. R. Martin - Страница 2

Ta nägi ammust unenägu kolmest valges mantlis rüütlist ja ammu vallutatud tornist ja Lyannast oma verisel asemel.

Selles unenäos ratsutasid tema kõrval tema sõbrad, nagu nad päris elus olid seda teinud. Uhke Martyn Cassel, Jory isa; ustav Theo Wull; Ethan Glover, kes oli olnud Brandoni kilbikandja; leebe kõne ja lahke südamega ser Mark Ryswell; soosaarlane Howland Reed; isand Dustin oma suurel punasel täkul. Nende näod olid Nedile kunagi olnud sama tuttavad nagu ta enda oma, kuid aastad käivad mehe mälestustega kurjasti ümber – ka nendega, mida ta on tõotanud mitte iialgi unustada. Unenäos olid nad ainult varjud, hallid lummutised udust hobustel.

Neid oli seitse kolme vastu. Nii unenäos kui ka tookord päriselt. Kuid need kolm polnud tavalised mehed. Nad ootasid ümmarguse torni ees, selja taga Dorne’i punased mäed, valged mantlid tuules lehvimas. Ja need polnud mingid varjud – nende näod joonistusid ka nüüd selgelt esile. Ser Arthur Dayne – Hommiku Mõõk – naeratas nukralt. Ta kandis kahekäemõõka Koit, mille pide paistis üle tema vasaku õla. Ser Oswell Whent oli põlve maha toetanud ja teritas luisuga oma mõõka. Tema valgel emailitud kiivril lehvitas tiibu must nahkhiir – sugukonna vapiloom. Nende vahel seisis vana vahva ser Gerold Hightower, Valge Härg, Valvkonna ülempealik.

„Ma lootsin teid Kolmjõel näha,” ütles Ned neile.

„Meid polnud seal,” vastas ser Gerold.

„Häda Anastajale, kui me seal oleksime olnud,” lisas ser Oswell.

„Kui Kuningalinn langes, tappis ser Jaime kullatud mõõgaga teie kuninga ja ma imestasin, kus teie olete.”

„Kaugel eemal,” sõnas ser Gerold, „muidu istuks Aerys endiselt Raudtroonil ja sinu reetlik vend põleks seitsmes põrgus.”

„Ma läksin Tormiotsa peale, et piiramisele lõpp teha,” ütles Ned neile, „ja isandad Tyrell ja Redwyne langetasid oma lipud ja kõik nende rüütlid painutasid põlve ning vandusid meile läänitruudust. Ma olin kindel, et te olete nende seas.”

„Meie ei painuta nii kergesti põlve,” ütles ser Arthur Dayne.

„Ser Willem Darry põgenes koos teie kuninganna ja prints Viserysega Lohekivile. Ma arvasin, et ehk läksite te koos temaga.”

„Ser Willem on tubli ja ustav mees,” sõnas ser Oswell.

„Kuid ta ei ole Valvkonna rüütel,” tähendas ser Gerold. „Valvkond ei põgene.”

„Mitte kunagi,” ütles ser Arthur. Ta tõmbas kiivri pähe.

„Me andsime vande,” selgitas vana ser Gerold.

Nedi viirastused nihkusid tema kõrvale, varjumõõgad käes. Neid oli seitse kolme vastu.

„Ja nüüd see algab,” ütles ser Arthur Dayne, Hommiku Mõõk. Ta tõmbas Koidu tupest ja võttis selle pidemest kahe käega kinni. Selle tera valendas nagu piimklaas ja hiilgas valgusest.

„Ei,” vastas Ned kurval häälel. „Nüüd see lõpeb.” Kui nad terase ja varjude pööriseks sulasid, kuulis ta Lyanna kisendust. „Eddard!” hõikas õde teda. Üle vereviirulise taeva tuhises roosilehtede pilv, sinine nagu surma silmad.

„Isand Eddard,” hõikas Lyanna uuesti.

„Ma luban,” pomises Ned. „Lya, ma luban…”

„Isand Eddard,” kajas mehehääl pimedusest.

Oiates avas Eddard Stark silmad. Käe Torni kõrgetest akendest tulvas sisse kuuvalgus.

„Isand Eddard?” Voodi kohal seisis üks vari.

„Kui… kui kaua?” Linad olid sassis, tema jalad lahases ja kipsis. Mööda tema külge tuikas üles tuim valu.

„Kuus päeva ja seitse ööd.” Hääl oli Vayon Poole’i oma. Kojaülem tõstis kruusi Nedi huultele. „Jooge, mu isand.”

„Mis..?”

„Puhas vesi. Meister Pycelle ütles, et teil on kindlasti janu.”

Ned jõi. Tema huuled olid lõhkenud ja pragunenud. Vesi maitses magus kui mesi.

„Kuningas jättis meile käsu,” ütles Vayon Poole talle, kui kruus tühjaks sai. „Ta tahab teiega rääkida, mu isand.”

„Homme,” sõnas Ned. „Kui ma kosunud olen.” Ta ei oleks praegu suutnud Roberti ette astuda. See unenägu oli ta nõrgaks võtnud nagu kassipoja.

„Mu isand,” ütles Poole, „ta käskis meil teid tema juurde saata, niipea kui te silmad lahti teete.” Kojaülem hakkas voodi kõrval askeldama, et küünalt süüdata.

Ned vandus vaikselt. Robert ei olnud kunagi kannatlikkuse poolest hiilanud. „Ütle talle, et ma olen nii nõrk, et ei jaksa tema juurde minna. Kui ta minuga rääkida tahab, siis võtan ma ta rõõmuga siin vastu. Ma loodan, et sa ajad ta sügava une pealt üles. Ja kutsu…” Ta pidi juba ütlema Jory, kui talle kõik meelde tuli. „Kutsu mu sõjasalga pealik siia.”

Mõni hetk pärast seda, kui kojaülem oli lahkunud, astus magamiskambrisse Alyn. „Mu isand.”

„Poole ütles mulle, et möödunud on kuus päeva,” ütles Ned. „Ma tahan teada, kuidas asjalood on.”

„Kuningatapja on linnast põgenenud,” teatas Alyn. „Käivad jutud, et ta ratsutas tagasi Casterly Kaljule oma isa juurde. Kõikjal räägitakse sellest, kuidas emand Catelyn Pahareti kinni võttis. Ma tugevdasin valvet, kui te seda pahaks ei pane.”

„Mitte põrmugi,” kinnitas Ned. „Minu tütred?”

„Nad on kõik need päevad teie juures olnud, mu isand. Sansa palvetab vaikselt, Arya aga…” Alyn jäi kõhklema. „Sellest peale, kui teid siia toodi, pole ta sõnagi rääkinud. Ta on üks äge tirtsuke, mu isand. Ma pole kunagi näinud, et üks tüdruk endas sellist viha kannab.”

„Minu tütreid tuleb ohu eest kaitsta, juhtugu mis tahes,” ütles Ned. „Ma kardan, et see on alles algus.”

„Nendega ei juhtu midagi halba, isand Eddard,” ütles Alyn. „Vannun seda oma elu nimel.”

„Jory ja teised…”

„Ma andsin nad vaikivate õdede kätte, et nad põhja Talitundrusse viidaks. Jory tahab kindlasti oma vanaisa kõrval puhata.”

Jory pidi oma vanaisaga leppima, sest tema isa oli maetud kaugele lõunasse. Martyn Cassel oli hukkunud koos teistega. Pärast oli Ned lasknud torni maha kiskuda ja selle veristest kividest mäeseljandikule kaheksa kalmukangrut püstitada. Kuulu järgi olevat Rhaegar seda kohta rõõmutorniks nimetanud, kuid Nedi jaoks oli see kibe mälestus. Neid oli olnud seitse kolme vastu, kuid elusana lahkusid sealt ainult kaks: Eddard Stark ise ja väike soosaarlane Howland Reed. Nedi meelest oli halb enne, et ta seda unenägu nii paljude aastate järel uuesti nägi.

„Hästi tehtud, Alyn,” ütles Ned parajasti, kui Vayon Poole tagasi jõudis. Kojaülem kummardas sügavalt. „Tema Majesteet on ukse taga, mu isand, ja kuninganna koos temaga.”

Ned upitas ennast kõrgemale ja krimpsutas nägu, kui tema jalg valust tuksatas. Ta ei olnud arvanud, et Cersei kaasa tuleb. See ei tõotanud midagi head. „Saada nad sisse ja jäta meid omavahele. See, millest me räägime, peab nende seinte vahele jääma.” Poole väljus käratult.

Robert oli riietumiseks mahti võtnud. Tal oli seljas must sametvammus, mille rinnaesist ehtis kuldniidiga tikitud Baratheonide krooniga hirv, ja kollane mantel, mida kattis musta-kuldseruuduline keep. Ta hoidis käes veinipudelit ja tema nägu õhetas juba veinist. Tema järel astus sisse Cersei Lannister, peas kalliskividega tiaara.

„Majesteet,” tervitas Ned. „Vabandage mind. Ma ei saa tõusta.”

„Pole midagi,” mühatas kuningas. „Veini tahad? Lehissaare oma. Hea aastakäik.”

„Väikese peekritäie,” ütles Ned. „Mu pea on moonipiimast ikka veel raske.”

„Teie olukorras mees peaks õnne tänama, et tal pea üldse veel õlgadel on,” kuulutas kuninganna.

„Vait, naine,” sähvas Robert. Ta ulatas Nedile veinipeekri. „Kas jalg teeb sulle ikka veel valu?”

„Pisut,” vastas Ned. Tal käis pea ringi, kuid ta ei kavatsenud kuninganna ees oma nõrkust tunnistada.

„Pycelle kinnitab, et see saab päris terveks.” Robert kortsutas kulmu. „Sa vist tead, millega Catelyn hakkama sai?”

„Tean.” Ned rüüpas väikese lonksu veini. „Minu naine pole süüdi, Majesteet. Ta tegi kõike seda minu käsul.”

„See ei meeldi mulle, Ned,” urises kuningas.

„Mis õigusega te minu veresugulase kallale kipute?” nõudis Cersei. „Kelleks te ennast õieti peate?”

„Kuninga Käeks,” vastas Ned jäise viisakusega. „Kelle teie enda mees seadis valvama kuninga rahu ja täide viima kuninga õigust.”

„Te olite Käsi,” alustas Cersei, „aga nüüd…”

„Vaikust!” möirgas kuningas. „Sa esitasid talle küsimuse ja ta vastas sellele.” Vihast kange Cersei vakatas ja Robert pöördus uuesti Nedi poole. „Kuninga rahu valvama, ütled sa. Kas nii valvadki sa minu rahu üle, Ned? Seitse meest on surnud…”

„Kaheksa,” parandas kuninganna. „Tregar suri täna hommikul isand Starkilt saadud hoobi kätte.”

„Inimröövid kuningateel ja joobnud verepulm minu tänavatel,” sõnas kuningas. „Ma ei kannata selliseid asju, Ned.”

„Catelynil oli Pahareti kinnivõtmiseks tõsine põhjus…”

„Ma ütlesin, et ma ei kannata seda! Kuradile need põhjused. Sa käsid tal kääbuse kohe vabaks lasta ja lepid Jaimega ära.”

„Kolm minu meest notiti mu silme all maha, sest Jaime Lannister tahtis mulle õpetust anda. Kas ma pean selle unustama?”

„Minu vend ei algatanud seda tüli,” pöördus Cersei kuninga poole. „Isand Stark oli purjus ja tuli ühest pordumajast. Tema mehed tungisid Jaimele ja tema sõdalastele kallale, nii nagu tema naine kuningateel Tyrionit ründas.”

„Sa peaksid mind ometi tundma, Robert,” ütles Ned. „Küsi isand Baelishi käest, kui kahtled. Ta oli ka seal.”

„Ma rääkisin Pisinäpuga,” sõnas Robert. „Ta väidab, et ratsutas linnavahte kohale kutsuma, enne kui võitluseks läks, aga ta möönab, et te tulite mingist litsimajast.”

„Mingist litsimajast? Pagan võtaks, Robert, ma käisin seal sinu tütart vaatamas! Tema ema andis talle nimeks Barra. Ta sarnaneb selle esimese tüdrukuga, kelle sa meie noorpõlves Orus sigitasid.” Neid sõnu öeldes jälgis Ned kuningannat; Cersei nägu oli liikumatu ja kaame mask, mis ei reetnud mingeid tundeid.

Robert punastas. „Barra,” ühmas ta. „Kas ma peaksin selle üle rõõmustama või? Tont seda tüdrukut võtku. Ma arvasin, et tal on rohkem aru peas.”

„Ta on kõige rohkem viieteistkümnene ja hoor ja sina arvasid, et tal on aru peas?” küsis Ned uskumatult. Jalg hakkas talle kõvasti valu tegema, nii et tal oli raske meelerahu säilitada. „See rumal laps on sinusse armunud, Robert.”

Kuningas heitis pilgu Cersei poole. „Sellist juttu ei ole kuninganna kuuldes sünnis rääkida.”

„Kõrgeaulisele kuningannale ei meeldi kindlasti ükski mu sõna,” vastas Ned. „Ma kuulsin, et Kuningatapja on linnast põgenenud. Luba mul ta tagasi kohtu ette tuua.”

Kuningas loksutas mõtlikult oma veinipeekrit. „Ei,” ütles ta. „Mulle aitab sellest. Jaime lõi maha kolm sinu meest ja sina viis tema oma. Nüüd olgu sellel lõpp.”

„Kas see on sinu arusaam õiglusest?” ägestus Ned. „Kui nii, siis on mul hea meel, et ma pole enam sinu Käsi.”

Kuninganna kiikas oma mehe poole. „Kui ükski mees oleks julgenud mõne Targaryeniga nii rääkida, nagu tema sinuga…”

„Kas sa pead mind Aeryseks?” katkestas Robert teda.

„Ma pidasin sind kuningaks. Jaime ja Tyrion on kõigi abieluseaduste ja meie sugulussidemete kaudu sinu vennad. Starkid kihutasid esimese minema ja võtsid teise vangi. See mees teotab sind igal hingetõmbel, sina aga ainult passid vaguralt ja küsid, kas tal jalg valutab ja kas ta veini soovib.”

Roberti nägu oli vihast tumedaks tõmbunud. „Kui mitu korda ma pean sulle ütlema, et sa oma keelt talitseksid, naine?”

Cersei ilme oli üksainus suur põlgus. „Jumalad on meid sinuga tõeliselt narriks teinud,” ütles ta. „Õigupoolest peaksid sina kandma seelikuid ja mina soomusrüüd.”

Viha tõttu näost lilla kuningas äigas oma naisele ränga tagantkäehoobi vastu põske. Cersei Lannister komistas vastu lauda ja kukkus raskelt, kuid ei iitsatanudki. Tema sihvakad sõrmed puudutasid põske, kus sile valev nahk juba punetama lõi. Oli ilmne, et homme on pool ta nägu sinine. „Ma kannan seda kui aumärki,” teatas ta.

„Kanna seda vaikides, muidu autasustan ma sind veel kord,” ähvardas Robert. Ta hõikas valvurit. Kambrisse astus ser Meryn Trant, pikk ja morn oma valges turvises. „Kuninganna on väsinud. Saatke ta tema magamiskambrisse.” Rüütel aitas Cersei jalule ja juhatas ta sõnagi lausumata välja.

Robert sirutas käe pudeli järele ja valas oma peekri uuesti täis. „Näed, mida ta minuga teeb, Ned.” Kuningas võttis istet, veinipeeker peos. „Minu kallis naine. Minu laste ema.” Tema raev oli nüüd lahtunud, Ned nägi tema silmis kurbust ja ehmatust. „Ma ei oleks pidanud teda lööma. See ei olnud… see ei olnud kuninglik tegu.” Ta heitis pilgu oma kätele, nagu ei tunnistaks ta neid päris omaks. „Ma olen alati tugev olnud… keegi pole suutnud mulle vastu seista, mitte keegi. Aga kuidas sa võitled sellega, keda sa lüüa ei saa?” Kuningas vangutas hämmeldunult pead. „Rhaegar… Rhaegar võitis, olgu ta neetud. Ma tapsin ta, Ned, ma virutasin ora otse läbi selle musta soomusrüü tema musta südamesse ja ta heitis mu jalge ees hinge. Sellest loodi laule. Ja ometi jäi tema võitjaks. Temal on nüüd Lyanna ja minul Cersei.” Kuningas rüüpas oma peekri tühjaks.

„Majesteet,” ütles Ned Stark, „me peame rääkima…”

Robert surus sõrmeotsad oimukohtadele. „Mul on rääkimisest surmani villand. Homme lähen ma kuningalaande jahile. See, mis sul öelda on, võib oodata, kuni ma tagasi jõuan.”

„Kui jumalad on armulised, siis olen ma siit juba läinud, kui sa tagasi jõuad. Sa käskisid mul tagasi Talitundrusse minna, kas mäletad?”

Robert tõusis püsti, käsi ühe voodisamba küljes, et ennast tasakaalus hoida. „Jumalad on harva armulised, Ned. Võta, see on sinu oma.” Ta tõmbas oma mantli voodritaskust raske käekujulise hõbepandla ja viskas selle voodile. „Meeldib see sulle või ei, aga sa oled minu Käsi, tont sind võtku. Ma ei luba sul lahkuda.”

Ned võttis hõbepandla kätte. Oli ilmne, et tal pole mingit valikut. Tema jalg tuikas ja ta tundis ennast abituna nagu laps. „Targaryeni tüdruk…”

Kuningas ägises. „Seitse põrgut, ära hakka jälle temaga pihta. See asi on otsustatud. Ma ei taha sellest rohkem kuulda.”

„Miks sa mind oma Käeks tahad, kui sa minu nõu kuulda ei võta?”

„Miks?” Robert naeris. „Miks mitte? Keegi peab ju seda neetud kuningriiki valitsema. Pane see märk rinda, Ned. See sobib sulle. Ja kui sa selle mulle veel üks kord näkku viskad, siis vannun sulle, et ma panen selle neetud värkstüki Jaime Lannisterile rinda.”