Читать книгу Troonide mäng. II raamat - George R. R. Martin - Страница 7

„Ta ei saatnudki ser Lorast,” ütles Sansa Jeyne Poole’ile sama päeva õhtul, kui nad lambivalgel koos külma pruukosti võtsid. „Ma arvan, et jala pärast.”

Isand Eddard oli õhtustanud oma magamiskambris koos Alyni, Harwini ja Vayon Poole’iga, et oma murtud jalale rohkem puhkust anda, ja seitsminna Mordane oli kurtnud, et tema jalad löövad pärast päev läbi rõdul seismist tuld. Arya oleks pidanud nende seltsis olema, kuid ta polnud oma tantsutunnist veel tagasi jõudnud.

„Jala pärast?” küsis Jeyne ebakindlalt. Ta oli Sansaga üheealine kena tumedapäine tüdruk. „Kas ser Loras vigastas oma jalga?”

„Mitte tema jala,” ütles Sansa, peenekombeliselt kanakoiba näksides. „Isa jala pärast, rumaluke. See teeb talle nii haiget, et ta läheb kurjaks. Muidu oleks ta kindlasti saatnud ser Lorase.”

Ta oli isa otsusest seniajani hämmingus. Kui Lillede Rüütel sõna võttis, oli Sansa kindel olnud, et ta saab nüüd näha, kuidas üks Memme lugudest tõeks saab. Ser Gregor oli koletis ja ser Loras ehtne kangelane, kes selle koletise maha lööb. Ta oli ka ehtsa kangelase moodi – nii sale ja nägus, kuldsed roosid nõtket pihta vöötamas ja paksud pruunid juuksed alla silmadele langemas. Ja siis oli isa talle ära öelnud! See oli Sansa täiesti rööpast välja löönud. Ta oli seda seitsminna Mordane’ile öelnud, kui nad rõdutrepist alla tulid, kuid seitsminna oli vaid vastanud, et tal pole mingit õigust oma auväärt isa otsuseid kahtluse alla seada.

Seepeale oli isand Baelish öelnud: „Noh, ma poleks selles nii kindel, seitsminna. Mõned tema auväärt isa otsused võiks kerge kahtluse alla seada küll. Noor daam on sama tark kui ilus.” Ta tegi Sansale suurejoonelise kummarduse – nii sügava, et tüdruk polnud päris kindel, kas see oli mõeldud komplimendiks või pilkeks.

Seitsminna Mordane oli väga häiritud, kui ta mõistis, et isand Baelish oli nende juttu pealt kuulnud. „Tüdruk ütles seda lihtsalt niisama, mu isand,” ütles ta. „Rumal loba. Ta ei mõelnud selle märkusega midagi.”

Isand Baelish silitas oma väikest kikkhabet ja küsis: „Midagi? Ütle mulle, laps, miks sa oleksid saatnud ser Lorase?”

Sansal ei jäänud muud üle, kui mehele kangelastest ja koletistest rääkida. Kuninga nõunik naeratas. „Mina oleksin küll nimetanud hoopis teistsuguseid põhjuseid, aga…” Ta puudutas Sansa põske ja silitas pöidlaga õrnalt tema lõuajoont. „Elu pole laul, kullake. Ühel päeval saad sa ehk seda oma kurvastuseks teada.”

Siiski ei olnud Sansal tahtmist kõigest sellest Jeyne’ile rääkida; ainuüksi juhtunut meenutades valdas teda kohmetus.

„Kuninga Kohtumõistja on ser Ilyn, mitte ser Loras,” ütles Jeyne. „Isand Eddard oleks pidanud tema saatma.”

Sansa judises. Iga kord, kui ta ser Ilyn Payne’i poole vaatas, tulid talle judinad peale. See mees tekitas temas tunde, nagu siugleks üle tema palja ihu mingi surnud olevus. „Ser Ilyn on peaaegu nagu teine koletis. Mul on hea meel, et isa teda ei valinud.”

„Isand Beric on samasugune kangelane nagu ser Loras. Ta on väga vapper ja üllas.”

„Küllap vist,” sõnas Sansa kahtlevalt. Beric Dondarrion oli küll nägus, kuid kohutavalt vana, ligi kahekümne kahe aastane; Lillede Rüütel oleks olnud palju parem valik. Muidugi, Jeyne oli isand Bericusse armunud juba sellest peale, kui teda turniiril esimest korda nägi. Sansa meelest oli see rumal; Jeyne oli siiski vaid kojaülema tütar ja kuidas ta isand Bericu järele ka ei õhkaks, ei heidaks too endast nii palju alama poole pilkugi – ka siis, kui Jeyne poleks temast poole noorem.

Kuid seda öelda poleks olnud ilus ja seepärast rüüpas Sansa sõõmu piima ning vahetas jutuainet. „Ma nägin unes, et Joffrey on see, kes valge hirve kätte saab,” ütles ta. Tegelikult oli see küll pigem soov, aga seda unenäoks nimetada tundus kuidagi parem. Valgeid hirvi peeti väga haruldasteks ja imelisteks ja Sansa oli oma südames kindel, et tema õilis prints väärib sellist saaki rohkem kui tema purjus isa.

„Unes? Tõesti või? Kas prints Joffrey läks lihtsalt tema juurde ja puudutas teda palja käega ega teinud talle viga?”

„Ei,” vastas Sansa. „Ta lasi hirve kuldse noolega surnuks ja tõi siis mulle.” Lauludes ei tapnud rüütlid kunagi imeloomi, vaid läksid lihtsalt nende juurde ja puudutasid neid ega teinud neile viga, kuid Sansa teadis, et Joffreyle meeldib jaht, tapmine seejuures eriti. Aga ainult loomade tapmine. Sansa oli kindel, et tema printsil polnud Jory ja nende teiste õnnetute meeste tapmisega midagi pistmist; seda oli teinud Joffrey kuri onu, Kuningatapja. Ta teadis, et tema isa oli selle üle ikka veel vihane, aga Joffi selles süüdistada polnud õiglane. See oli umbes sama, nagu süüdistaks keegi Sansat mingi asja eest, mida on teinud Arya.

„Ma nägin täna päeval sinu õde,” pahvatas Jeyne, nagu oleks ta Sansa mõtteid lugenud. „Ta kõndis kätel tallis ringi. Miks ta küll selliseid asju teeb?”

„Ma ei oska sulle tõesti öelda, miks Arya igasuguseid asju teeb.” Sansa ei sallinud talle, mis haisesid ja olid sõnnikut ja kärbseid täis. Isegi siis, kui ta ratsutama läks, meeldis talle rohkem, et tallipoiss hobuse saduldas ja selle tema juurde hoovi tõi. „Kas ma räägin sulle kohtuistungist või ei?”

„Räägi ikka,” ütles Jeyne.

„Seal oli üks must vend,” ütles Sansa, „kes mangus Müüri jaoks mehi, aga ta oli selline vana ja haisev.” See ei olnud talle põrmugi meeldinud. Ta oli alati kujutlenud, et Öises Vahtkonnas on onu Benjeni sugused mehed. Lauludes nimetati neid Müüri mustadeks rüütliteks. See mees aga oli küürselgne ja kole ja jättis mulje, et tal on vist täid. Kui Öine Vahtkond oli tegelikult tõesti niisugune, siis tundis Sansa oma sohikust poolvennale Jonile kaasa. „Isa küsis, kas saalis on mõni rüütel, kes tahaks musta vennaskonnaga liituda ja seeläbi oma suguvõsale au tuua, aga keegi ei astunud ette ja siis ütles ta sellele Yorenile, et valigu ta kuninga vangikojast, keda tahab, ja saatis ta minema. Ja pärast tulid tema ette need kaks venda, vabaratsanikud Dorne’i Rajamaalt, ja vandusid oma mõõkadega truult kuningat teenida. Isa võttis nende tõotuse vastu…”

Jeyne haigutas. „Kas meil sidrunikooke on?”

Sansale ei meeldinud, et teda katkestati, kuid ta pidi möönma, et sidrunikoogid olid huvitavamad kui enamik sellest, mis troonisaalis oli aset leidnud. „Vaatame järele,” ütles ta.

Sidrunikooke köögis polnud, kuid nad leidsid pooliku külma vaarikapiruka ja see maitses peaaegu sama hea. Nad sõid seda tornitrepil, naeru kihistades ja keelt pekstes ja saladusi vahetades, ja kui Sansa sel õhtul voodisse heitis, tundis ta ennast peaaegu sama nurjatuna nagu Arya.

Järgmisel hommikul ärkas ta enne aovalgust ja hiilis unisena akna juurde, et vaadata, kuidas isand Beric oma mehed üles rivistab. Kui linna kohal puhkes koit, ratsutasid nad välja, kõige ees kolm lippu: pika varda otsas lehvis kuninga kroonitud hirv, lühemate varraste küljes Starkide ürghunt ja isand Bericu enda haraline välk. See kõik oli nii põnev, tõeks saanud laul; mõõkade tärin, hubisevad tõrvikuleegid, tuules lehvivad lipud, korskavad ja hirnuvad hobused, päikesetõusu kuldne õhetus, mis kerkiva langevõre varbade vahelt läbi langes. Talitundru mehed nägid oma hõbekarva rõngasrüüdes ja pikkades hallides mantlites eriti uhked välja.

Starkide lippu kandis Alyn. Nähes, kuidas ta oma ratsu isand Bericu kõrval peatas ja temaga paar sõna vahetas, tundis Sansa suurt uhkust. Alyn oli Joryst hoopis nägusam; kunagi saab temast rüütel.

Käe Torn tundus pärast nende lahkumist nii tühi, et Sansa rõõmustas isegi Aryat nähes, kui ta alla pruukosti võtma läks. „Kus kõik on?” tundis tema õde huvi, ise veriapelsini koorides. „Kas isa saatis nad Jaime Lannisteri jälitama?”

Sansa ohkas. „Nad ratsutasid koos isand Bericuga ser Gregor Clegane’il pead maha lööma.” Ta pöördus seitsminna Mordane’i poole, kes puulusikaga putru sõi. „Seitsminna, kas isand Beric laseb ser Gregori pea oma värava kõrvale teibasse panna või toob selle siia kuningale?” Ta oli eelmisel õhtul Jeyne Poole’iga selle üle arutanud.

Seitsminna oli õudusest rabatud. „Üks daam ei räägi putru süües sellistest asjadest. Kus su kombed on, Sansa? Viimasel ajal oled sa tõesti peaaegu sama halb nagu su õde.”

„Mida Gregor tegi?” küsis Arya.

„Ta põletas ühe linnuse maha ja tappis palju inimesi, naisi ja lapsi ka.”

Arya kulmud tõmbusid kurjalt kortsu. „Jaime Lannister tappis Jory ja Hewardi ja Wyli, ja Hagijas tappis Mycahi. Keegi oleks pidanud ka neil pea maha lööma.”

„See on teine asi,” ütles Sansa. „Hagijas on Joffrey vannutatud ihukaitsja. Sinu lihunikupoiss ründas printsi.”

„Valetaja,” ütles Arya. Tema käsi pigistas apelsini nii kõvasti, et sõrmede vahelt nõrgus punast mahla.

„Sõima aga mind pealegi, kelleks tahad,” lausus Sansa muretult. „Kui ma Joffreyga abiellun, siis sa enam ei julge. Siis pead sa minu ees kummardama ja mind Teie Majesteediks nimetama.” Ta kiljatas, kui Arya apelsini üle laua viskas. See tabas teda märja lartsatusega keset otsmikku ja patsatas talle sülle.

„Teil on nägu mahlaga koos, Teie Majesteet,” ütles Arya.

Mahl jooksis üle Sansa nina alla ja pani tal silmad kipitama. Sansa pühkis selle salvrätikuga ära. Kui ta nägi, mida puuvili tema rüpes oli ta ilusa elevandiluukarva siidkleidiga teinud, kiljatas ta uuesti. „Sa oled kohutav,” karjus ta oma õele. „Emanda asemel oleks tulnud sind ära tappa!”

Seitsminna Mordane tõusis järsult. „Ma räägin sellest teie auväärt isale! Minge jalamaid oma kambritesse. Jalamaid!”

„Mina ka?” Sansa silmadesse valgusid pisarad. „See pole õiglane.”

„Ei mingit vastuvaidlemist. Minge!”

Sansa kõndis minema, pea püsti. Temast pidi saama kuninganna ja kuningannad ei nuta. Vähemalt mitte teiste nähes. Kui ta oma magamiskambrisse jõudis, lükkas ta ukse riivi ja võttis kleidi seljast. Apelsin oli jätnud siidile punase inetu pleki. „Ma vihkan teda!” kisendas ta, kägardas kleidi kokku ja viskas selle külma koldesse, läinudõhtuse tule tuha sisse. Kui ta nägi, et plekk oli alusseelikuni läbi imbunud, hakkas ta tahtmatult nuuksuma. Ta kiskus ülejäänud riided ägedalt seljast, viskus voodile ja nuttis ennast uuesti magama.

Oli keskpäev, kui seitsminna Mordane tema uksele koputas. „Sansa. Sinu isa tahab sind nüüd näha.”

Sansa tõusis istuli. „Emand,” sosistas ta. Hetkeks tundus, nagu oleks ürghunt siinsamas toas ja vaataks teda oma kullakarva silmadega, kurvalt ja mõistvalt. Ta mõistis, et oli und näinud. Emand oli tema juures ja nad jooksid koos ja… ja… seda meenutada oli sama hea kui sõrmedega vihmapiisku püüda. Unenägu haihtus ja Emand oli jälle surnud.

„Sansa.” Taas kõlas vali koputus. „Kas sa kuuled mind?”

„Jah, seitsminna,” hõikas Sansa. „Kas ma saaksin veidi aega, et ennast riidesse panna?” Tema silmad olid nutmisest punased, kuid ta nägi suurt vaeva, et ennast ilusaks teha.

Isand Eddard oli kummardunud suure nahkköites raamatu kohale, kipslahases jalg laua all jäigalt sirgu, kui seitsminna Mordane Sansa eeskambrisse tõi. „Tule siia, Sansa,” sõnas ta üpris leebelt, kui seitsminna oli Arya järele läinud. „Istu mu kõrvale.” Ta sulges raamatu.

Seitsminna Mordane naasis, rapsiv Arya käte vahel. Sansa oli kena helerohelise damastkleidi selga pannud ja kahetsusilme näole mananud, tema õde aga kandis ikka neidsamu näruseid parknahast ja koreriidest rõivaid, mida oli kandnud hommikusöögi ajal. „Teine on nüüd ka siin,” teatas seitsminna.

„Ma tänan, seitsminna Mordane. Teie lahkel loal räägiksin ma nüüd oma tütardega omavahel.” Seitsminna kummardas ja lahkus.

„Arya alustas,” ütles Sansa kähku, tahtes esimesena sõna saada. „Ta nimetas mind valetajaks ja viskas mind apelsiniga ja rikkus mu elevandiluukarva siidkleidi ära – sellesama, mille kuninganna Cersei mulle andis, kui mind prints Joffreyga kihlati. Talle ei meeldi, et ma printsiga abiellun. Ta tahab kõik ära rikkuda, isa, ta kohe ei kannata, et miski oleks ilus või kena või uhke.”

„Küllalt, Sansa.” Isand Eddardi hääles kõlas terav kärsitus.

Arya tõstis pilgu. „Palun vabandust, isa. Ma tegin valesti ja ma palun oma õe käest andeks.”

Sansa oli nii jahmunud, et jäi hetkeks sõnatuks. Lõpuks sai ta hääle tagasi. „Aga minu kleit?”

„Võib-olla… saan ma selle puhtaks pesta,” sõnas Arya kahtlevalt.

„Pesemine siin ei aita,” ütles Sansa. „Isegi kui sa seda ööd ja päevad läbi küüriksid. See siid on mokas.”

„Siis… õmblen ma sulle uue,” ütles Arya.

Sansa viskas pea põlglikult kuklasse. „Sina? Sa ei saaks õmmeldud isegi sellist kleiti, millega passiks sealauta koristada.”

Nende isa ohkas. „Ma ei kutsunud teid siia selleks, et kleitidest rääkida. Ma saadan teid mõlemaid tagasi Talitundrusse.”

Juba teist korda jahmus Sansa sõnatuks. Ta tundis, kuidas tal silmad jälle märjaks lähevad.

„Sa ei või,” ütles Arya.

„Palun, isa,” sai Sansa lõpuks suust. „Palun ära tee seda.”

Eddard Stark kinkis oma tütardele väsinud naeratuse. „Vähemalt ühes asjas olete te lõpuks ometi ühel meelel.”

„Ma ei teinud midagi halba,” anus Sansa teda. „Ma ei taha tagasi minna.” Ta armastas Kuningalinna; õukonna hiilgust, siidis ja sametis ja vääriskividega ehitud kõrgeid isandaid ja emandaid, seda suurt linna kõigi selle inimestega. Turniir oli olnud kõige imelisem aeg tema elus ja ta ei olnud veel näinud nii paljusid asju – lõikuspidusid ja maskiballe ja kometimänge. Mõte, et ta sellest kõigest ilma jääb, oli talumatu. „Saada Arya minema, tema alustas, isa, ma vannun seda. Ma olen hea, küll sa näed, ainult lase mul jääda ja ma luban, et olen sama kena ja peen ja kombekas nagu kuninganna.”

Isa suu tuksatas veidralt. „Sansa, ma ei saada teid ära mitte tülitsemise pärast, ehkki jumalad teavad, et mul on teie kahe nääklemisest villand. Ma saadan teid koju Talitundrusse teie enda ohutuse huvides. Kolm minu meest tapeti siit vähem kui kolmikpenikoorma kaugusel maha nagu koerad, ja mida teeb Robert? Ta läheb jahile.”

Arya näris talle omasel vastikul viisil huult. „Kas me võime Syrio endaga kaasa võtta?”

„Kes sinu topakast tantsuõpetajast hoolib?” ägestus Sansa. „Isa, mul tuli just praegu meelde, et ma ei saa ära minna. Ma pean prints Joffreyga abielluma.” Ta püüdis isale vapralt naeratada. „Ma armastan teda, isa, tõesti-tõesti, ma armastan teda sama palju nagu kuninganna Naerys armastas prints Aemon Loherüütlit, sama palju nagu Jonquil armastas ser Floriani. Ma tahan olla tema kuninganna ja temaga lapsi saada.”

„Kullake,” sõnas tema isa leebelt, „kuula mind. Kui sa küllalt vanaks saad, panen ma su paari mõne kõrge isandaga, kes on sinu vääriline, on vapper ja lahke ja tugev. See kosjakaup Joffreyga oli kohutav viga. See poiss pole mingi prints Aemon, usu mind.”

„On küll!” jäi Sansa endale kindlaks. „Ma ei taha kedagi vaprat ja lahket, ma tahan teda. Me saame väga õnnelikuks, just nii nagu lauludes, küll sa näed. Ma sünnitan talle kuldkollaste juustega poja ja ühel päeval saab temast terve riigi kuningas, suurim kõigi kuningate seas, vapper nagu hunt ja uhke nagu lõvi.”

Arya moonutas nägu. „Ei saa, kui Joffrey tema isa on,” ütles ta. „Joffrey on valetaja ja argpüks ja pealegi on ta hirv, mitte lõvi.”

Sansa tundis pisaraid silmi valguvat. „Ei ole! Ta ei ole põrmugi selle vana joodikust kuninga moodi!” kisendas ta oma õele, kurbuse tõttu enesevalitsust kaotades.

Isa heitis talle veidra pilgu. „Jumalad,” vandus ta vaikselt, „rinnalaste suu läbi…” Ta hõikas seitsminna Mordane’i. Tüdrukutele ütles ta: „Ma otsin praegu kiiret kaubagaleeri, mis teid koju viiks. Praegusel ajal on meri ohutum kui kuningatee. Te asute teele kohe, kui ma sobiva laeva leian, koos seitsminna Mordane’i ja sõdalaste salgaga… jah, ja koos Sylvio Foreliga, kui ta on nõus minu teenistusse astuma. Aga ärge rääkige sellest kellelegi. Parem, kui keegi meie plaanidest ei tea. Homme räägime asjast veel.”

Sansa nuttis, kui seitsminna Mordane nad trepist alla viis. Nad tahtsid ta kõigest ilma jätta: turniiridest ja õukonnast ja tema printsist, kõigest, nad tahtsid ta Talitundru kõledate hallide müüride vahele tagasi saata ja igaveseks sinna sulgeda. Tema elu oli läbi, enne kui see alatagi jõudis.

„Ära nuta sedasi, laps,” ütles seitsminna Mordane rangelt. „Sinu kõrgeauline isa teab kindlasti, mis on sinu jaoks kõige parem.”

„Pole siin hullu midagi, Sansa,” ütles Arya. „Me saame galeeriga sõita. See on kindlasti vahva ja siis oleme me jälle Brani ja Robbi ja Vanamemme ja Hodori ja teiste juures.” Ta puudutas õe kätt.

„Hodori!” kisendas Sansa. „Sa peaksid Hodoriga abielluma, sa oled täpselt tema moodi, rumal ja karvane ja inetu!” Ta rebis ennast õe käest lahti, tormas oma magamiskambrisse ja lükkas ukse enda järel riivi.