Читать книгу Troonide mäng. II raamat - George R. R. Martin - Страница 8

„Valu on jumalate kingitus, isand Eddard,” sõnas suurmeister Pycelle. „See tähendab seda, et luu hakkab kokku kasvama ja ihu paranema. Olge tänulik.”

„Ma olen tänulik siis, kui mu jalg enam ei pakitse.”

Pycelle asetas voodiäärsele lauale kinnikorgitud pudeli. „Moonipiim juhuks, kui valu liiga rängaks muutub.”

„Ma magan niigi liiga palju.”

„Uni on hea ravitseja.”

„Ma lootsin, et teie olete seda.”

Pycelle naeratas nõrgalt. „Rõõm teid nii heas naljatujus näha, mu isand.” Ta kummardus lähemale ja alandas häält. „Täna hommikul tõi kaaren kuningannale kirja tema auväärt isalt. Ma mõtlesin, et teile tuleks sellest rääkida.”

„Mustad tiivad, mustad sõnumid,” lausus Ned mornilt. „Mis seal siis oli?”

„Isand Tywin on ülimalt vihane, et te need mehed ser Gregor Clegane’i kannule saatsite,” pihtis meister. „Nagu ma kartsingi. Te ju mäletate, et ma ütlesin seda nõukogus.”

„Olgu ta pealegi vihane,” ütles Ned. Iga kord, kui ta jalg tuigatas, meenus talle Jaime Lannisteri naeratus ja surnud Jory tema käte vahel. „Las kirjutab kuningannale nii palju kui tahab. Isand Beric ratsutab kuninga enda lipu all. Kui isand Tywin üritab kuninga kohtumõistmist segada, peab ta Roberti ees vastust andma. Ainus, mis Tema Majesteedile veel suuremat lõbu pakub kui jaht, on tema vastu tõrkuvate isandatega sõdimine.”

Pycelle tõmbus tagasi, meistrikee kaelas kõlkumas. „Kui te nii ütlete. Tulen hommikul teid jälle vaatama.” Vanamees korjas oma asjad kiiruga kokku ja lahkus. Ned ei kahelnud põrmugi, et ta suundub siit otse kuninga ruumidesse, kuningannale keelt kandma. Ma mõtlesin, et teile tuleks sellest rääkida, kena küll… just nagu poleks see olnud Cersei enda käsk – oma isa ähvardusi edasi anda. Ned lootis, et tema vastus paneb kuninganna oma laitmatuid hambaid krigistama. Ta ei olnud Robertis kaugeltki nii kindel, nagu ta välja näitas, kuid Cerseil polnud tarvis seda teada.

Kui Pycelle oli lahkunud, käskis Ned endale tuua peekritäie meega magustatud veini. Ka see ähmastas meeli, kuid mitte nii väga. Tal oli vaja selgelt mõelda. Tuhandendat korda küsis ta endalt, mida oleks teinud Jon Arryn, kui ta oleks elanud piisavalt kaua, et tegutseda vastavalt sellele, mida oli teada saanud. Või ehk oligi ta tegutsenud ja just selle pärast surnud.

Oli kummaline, kuidas süütud lapsesilmad näevad vahel asju, mida täiskasvanud lihtsalt ei märka. Kunagi, kui Sansa on juba täisealine, peab talle ütlema, kuidas ta oli oma isale kõik selgeks teinud. Ta ei ole põrmugi selle vana joodikust kuninga moodi, oli Sansa vihaselt ja pahaaimamatult kuulutanud, ja nendes sõnades peituv lihtne tõde, külm nagu surm, pani Nedi südame kokku tõmbuma. See oligi see mõõk, mis tappis Jon Arryni, mõtles Ned siis, ja see tapab ka Roberti, aeglasemalt, kuid sama kindlalt. Murdunud jalad võivad aja jooksul paraneda, mõned reetmised aga määndavad ja mürgitavad hinge.

Pisinäpp astus läbi tund pärast suurmeister Pycelle’i lahkumist, seljas ploomikarva vammus, mille rinnaesisele oli musta niidiga tikitud pilalind, ja musta-valgetriibuline mantel. „Ma ei saa kauaks jääda, mu isand,” teatas ta. „Emand Tanda ootab mind enda juurde lõunasöögile. Kindlasti küpsetab ta mulle nuumvasikat. Kui see on umbes sama priske nagu tema tütar, siis saan ma tõenäoliselt songa ja heidan hinge. Ja kuidas teie jalaga on?”

„Põletikus ja valutab ning kiheleb nii, et see ajab mu hulluks.”

Pisinäpp kergitas kulmu. „Püüdke tulevikus nii teha, et ükski hobune sellele peale ei kukuks. Ma soovitan teile tungivalt kähku paraneda. Riik on käärima hakanud. Läänest on Varyse kõrvu jõudnud kurjaendelised sosinad. Priiratsanikud ja rändsõdurid voolavad Casterly Kalju poole ja seda mitte kahtlase lõbu pärast isand Tywiniga juttu puhuda.”

„Kas kuningast kuulukse midagi?” päris Ned. „Kui kaua Robert kavatseb veel jahti pidada?”

„Ma arvan et kui ta oleks oma valikutes vaba, siis jääks ta metsa senikauaks, kuni te kuningannaga mõlemad vanadusse surete,” vastas isand Petyr kerge naeratusega. „Kuna ta seda pole, arvan ma, et ta pöördub tagasi kohe, kui on saagi tabanud. Tundub, et nad leidsid selle valge hirve… või õigemini selle jäänused. Mõned hundid leidsid selle esimestena ja jätsid Tema Majesteedile vaid ühe sõra ja sarve. Robert oli maruvihane, kuni sai kuulda, et kusagil veel sügavamal metsas on üks hiigelsuur metssiga. Loomulikult tahab ta seda nüüd iga hinna eest kätte saada. Prints Joffrey tuli täna hommikul koos Royce’ide, ser Balon Swanni ja veel ligi kahekümne jahilisega tagasi. Kõik teised jäid kuninga juurde.”

„Hagijas?” küsis Ned kulmu kortsutades. Nüüd, kui ser Jaime oli linnast oma isa juurde pagenud, valmistas kõigist Lannisteride kaaskondlastest talle kõige rohkem muret just Sandor Clegane.

„Oh, ta tuli koos Joffreyga tagasi ja läks õkva kuninganna juurde.” Pisinäpp naeratas. „Ma oleksin andnud sada hõbemünti selle eest, et olla kirp põrandapraos, kui talle öeldi, et isand Beric saadeti tema vennal pead maha lööma.”

„Isegi pime näeks, et Hagijas vihkab oma venda.”

„Jah, aga see, et tema Gregorit vihkab, ei tähenda, et ta teie tapakäsu heaks kiidab. Kui Dondarrion meie Mäelt tipu maha koksab, lähevad Clegane’ide maad ja tulud Sandorile üle, aga temasuguselt mehelt ei kipuks ma küll tänu ootama. Ja nüüd pean ma vabandama. Emand Tanda nuumvasikad ootavad mind.”

Ukse poole minnes märkas isand Petyr laual suurmeister Malleoni tüsedat köidet ja kergitas möödaminnes selle kaant. „Seitsme Kuningriigi Suurte Valitsejakodade Sugupuud ja Ajalood, Koos Kirjeldustega Paljudest Kõrgetest Isandatest ja Auväärt Emandatest ja Nende Lastest,” luges ta. „On see alles üks tõeliselt tüütu lugemisvara. Kas unerohi, mu isand?”

Hetkeks jäi Ned mõtlema, kas mitte Petyrile kõik ära rääkida, kuid Pisinäpu naljad mõjusid talle kuidagi ärritavalt. See mees oli liiga kaval ja tema huultel püsis kogu aeg pilkav naeratus. „Jon Arryn uuris seda raamatut, kui ta haigeks jäi,” sõnas Ned ettevaatlikult, et näha, kuidas Pisinäpp reageerib.

Ja too reageeris nii nagu alati: teravmeelitsusega. „Sellisel juhul,” kostis ta, „oli surm kindlasti õndsaks kergenduseks.” Isand Petyr Baelish kummardas ja lahkus.

Eddard Stark kirus südamest. Peale oma kodakondsete ei usaldanud ta selles linnas õieti kedagi. Pisinäpp oli Catelyni varjanud ja hiljem järelepärimisi teha aidanud, kuid Nedi hingele ei andnud ikka veel rahu see, millise rutuga Petyr oma nahka päästma kiirustas, kui Jaime ja tema sõdalased vihmasajust esile ilmusid. Varys oli veel hullem. Eunuhh võis küll oma ustavust kinnitada, kuid ta teadis liiga palju ja tegi liiga vähe. Tundus, et suurmeister Pycelle muutub iga päevaga üha rohkem Cersei käsilaseks ja ser Barristan oli vana ning paindumatu. Tema käsiks Nedil täita oma kohust.

Aega oli tapvalt vähe. Kuningas jõuab varsti jahilt tagasi ja Nedi au nõudis, et ta läheks ja räägiks Robertile kõigest, mida ta on teada saanud. Vayon Poole oli kokku leppinud, et kolme päeva pärast asuvad Sansa ja Arya Braavosest tulnud „Tuulenõia” pardal teele. Enne lõikusaja algust on nad tagasi Talitundrus. Ned ei saanud oma kartust nende julgeoleku pärast enam viivitamise ettekäändena kasutada.

Kuid läinud ööl oli ta näinud unes Rhaegari lapsi. Isand Tywin oli nende surnukehad Raudtrooni jalamile asetanud ja lasknud nad oma ihukaitse vaarikpunastesse mantlitesse mähkida. See oli targasti tehtud; veri ei torganud punasel riidel nii väga silma. Väike printsess oli olnud paljajalu, öösärk ikka veel seljas, ja poiss… poiss…

Ned ei saanud lubada, et selline asi korduks. Riik ei suudaks taluda veel ühte hullu kuningat, veel ühte vere ja kättemaksu pöörist. Ta pidi leidma mingi võimaluse, kuidas lapsi säästa.

Halastus polnud Robertile võõras. Ser Barristan polnud sugugi ainuke mees, kellele ta oli armu andnud. Suurmeister Pycelle, Ämblik Varys, isand Balon Greyjoy – nad kõik olid kunagi olnud Roberti vaenlased ja neile kõigile pakuti sõprust ja tasuks truudusevande eest jäid nende tiitlid ja ametid neile alles. Kui mees oli vapper ja aus, kohtles Robert teda kogu austuse ja lugupidamisega, mida julge vaenlane väärib.

See oli midagi muud: mürk pimeduses, hinge torgatud nuga. Seda ei andesta ta kunagi, nagu ta ei andestanud ka Rhaegarile. Ta tapab nad kõik, mõistis Ned.

Ja ühtlasi mõistis ta, et ei või vaikida. Ta pidi täitma kohust Roberti, kuningriigi, Jon Arryni varju ees… ja Brani ees, kes kindlasti oli kogemata mingi tõe otsa komistanud. Miks nad muidu olid üritanud teda mõrvata?

Hiljem samal pärastlõunal kutsus ta enda juurde Tomardi, kereka punakate vuntsidega vahimehe, keda tema lapsed hüüdsid Tüsedaks Tomiks. Kuna Jory oli surnud ja Alyn ära, juhtis Nedi ihukaitsesalka Tüse Tom. See tekitas Nedis ebamäärast rahutust. Tomard oli usaldusväärne mees, loomult lahke, väsimatu ja teatud piirini võimekas, kuid ta oli ligi viiekümne aastane ja juba oma nooruseski ei olnud ta tarmukusega hiilanud. Võib-olla poleks ma pidanud poolt relvasalka nii kiirustades teele saatma, kõik paremad mõõgakandjad seal hulgas, mõtles Ned.

„Mul on sinu abi tarvis,” ütles Ned, kui Tomard kohale jõudis, ilme pisut kartlik nagu alati, kui ta oma isanda ette kutsuti. „Vii mind hiide.”

„On see ikka mõistlik, isand Eddard? Teil jalg haige ja puha.”

„Mõistlik vast mitte. Kuid vajalik.”

Tomard kutsus kohale Varly. Käsi kummagi mehe õlgade ümber, suutis Ned järsust tornitrepist alla minna ja üle sisehoovi komberdada. „Valvet tuleb kahekordistada,” ütles ta Tüsedale Tomile. „Keegi ei tohi ilma minu loata Käe Torni siseneda ega sealt väljuda.”

Tomi silmad lõid pilkuma. „Isand, Alyn ja teised on ära ja meil on meestest niigi puudus –”

„Ainult lühikeseks ajaks. Pikenda vahikordi.”

„Nagu käsite, isand,” vastas Tom. „Tohin ma küsida, miks –”

„Ära parem küsi,” sõnas Ned otsustavalt.

Nagu siin, selles Lõuna jumalate kantsis tavaline, polnud hiies kedagi. Nedi jalg tegi põrguvalu, kui mehed ta südamepuu kõrvale rohule asetasid. „Olge tänatud.” Ta tõmbas varrukast paberi, mille plommil oli tema suguvõsa pitser. „Ole hea ja vii see kohe kätte.”

Tomard heitis pilgu nimele, mille Ned oli paberile kirjutanud, ja tõmbas ärevalt keelega üle huulte. „Mu isand…”

„Tee, mida ma sul käskisin, Tom,” ütles Ned.

Ta ei osanud öelda, kui kaua ta hiie vaikuses ootas. Siin oli rahulik. Paksud müürid summutasid lossi lärmi ja ta kuulis lindude laulu, rohutirtsude siristamist, lehtede sahinat kerges tuules. Südamepuuks oli pruun tamm, millel puudus nägu, kuid ometi tundis Ned Stark oma jumalate lähedalolu. Valu jalas andis nagu veidi järele.

Kuninganna tuli tema juurde loojangul, kui pilved müüride ja tornide kohal punetama lõid. Ta tuli üksi, nagu Ned oli käskinud. Vähemalt seekord oli ta lihtsalt riides, seljas roheline ratsakostüüm ja jalas nahksaapad. Kui ta oma pruuni mantli kapuutsi tagasi tõmbas, nägi Ned seal, kuhu kuningas oli naist löönud, verevalumit. Äge sinetus oli kollakaks tõmbunud ja paistetus alla läinud, kuid oli selgesti äratuntav, millega tegu.

„Miks siin?” küsis Cersei Lannister tema kohal seistes.

„Et jumalad pealt näeksid.”

Naine istus Nedi kõrvale rohule. Iga tema liigutus oli graatsiline. Tuul lehvitas tema blonde käharjuukseid ja tema silmad olid rohelised nagu suvised lehed. Ned Starkil ei olnud tema ilu jaoks kaua aega silmi jätkunud, kuid nüüd märkas ta seda taas. „Ma tean tõde, mille pärast Jon Arryn suri,” ütles ta.

„Kas tõesti?” Kuninganna piidles ta nägu valvsalt nagu kass. „Kas te selleks kutsusitegi mind siia, isand Stark? Et mulle mõistatusi esitada? Või on teil kavas mind kinni võtta, nii nagu teie naine mu venna kinni võttis?”

„Kui te tõesti nii arvaksite, poleks te siia üldse tulnudki.” Ned puudutas õrnalt naise põske. „Kas ta on seda ka varem teinud?”

„Paar korda.” Kuninganna tõmbas oma näo tagasi. „Aga mitte näkku. Jaime oleks ta maha löönud, kas või oma elu hinnaga.” Cersei heitis Nedile trotsliku pilgu. „Minu vend on väärt sadat sellist nagu teie sõber.”

„Teie vend?” ütles Ned. „Või teie armuke?”

„Mõlemat.” Cersei ei kohkunud tõtt ütlemast. „Juba lapsest peale. Ja miks mitte? Targaryenide suguvõsas abiellusid vennad õdedega kolmsada aastat, et vereliini puhtana hoida. Ja Jaime ja mina oleme midagi enamat kui õde ja vend. Me oleme üks inimene kahes kehas. Me tulime ilmale ühest üsast. Meie vana meister ütles, et Jaime sündis minu jalast kinni hoides. Kui ta minu sees on, tunnen ma, et olen… üks tervik.” Üle tema huulte libises nõrk naeratus.

„Minu poeg Bran…”

Cersei oli piisavalt vapper, et pilku mitte kõrvale pöörata. „Ta nägi meid. Te ju armastate oma lapsi, eks ole?”

Taplusepäeva hommikul oli Robert esitanud Nedile täpselt sellesama küsimuse ja ta vastas nüüd kuningannale täpselt samuti. „Kogu südamest.”

„Mina armastan oma lapsi samavõrra.”

Ned mõtles, Kui asi nii kaugele läheks, mõne mulle võõra lapse elu Robbi ja Sansa ja Arya ja Brani ja Rickoni elude eest, mida ma siis teeksin? Ja mis veel tähtsam, mida teeks Catelyn, kui see oleks Joni elu tema enda lihaste laste elude eest? Ta ei teadnud seda. Ta palvetas, et see jääkski talle igavesti teadmata.

„Kõik kolm on Jaime omad,” ütles ta. See polnud küsimus.

„Tänu jumalatele.”

Seeme on tugev, oli Jon Arryn oma surivoodis hüüdnud, ja nii see oli. Kõik need süsimustade juustega sohilapsed. Suurmeister Malleon oli üles tähendanud, millal hirv ja lõvi viimati paari heitsid – see juhtus ligi üheksakümmend aastat tagasi, kui Tya Lannister abiellus Gowen Baratheoniga, valitseva maaisanda kolmanda pojaga. Nende ainsat järglast, nimetut poega, kirjeldas Malleon oma raamatus kui suurt ja prisket jõmpsikat, kes sündis, pea paksult mustade juustega kaetud ja kes suri imikueas. Kolmkümmend aastat enne seda oli üks meessoost Lannister naitunud ühe Baratheonide soost piigaga. Too oli mehele sünnitanud kolm tütart ja ühe poja, kõik mustade juustega. Ja rabedaid kollaseid lehti ettepoole sirvides leidis Ned ikka ja jälle, et süsimust võidutses kuldkollase üle.

„Kaksteist aastat,” ütles ta. „Kuidas see nii juhtus, et te kuningalt ühtegi last ei saanud?”

Kuninganna tõstis trotslikult pea. „Teie Robert tegi mu ükskord raskejalgseks,” sõnas ta, hääl põlgusest kime. „Mu vend otsis ühe naise, kes mu seest puhtaks tegi. Robert ei saanud sellest teada. Tõtt öelda suudan ma tema puudutusi vaevu taluda ja ma pole teda juba aastaid endale sisse lasknud. Ma tean teisi mooduseid, kuidas talle mõnu valmistada, kui ta oma libude juurest korraks lahkub, et üles minu magamiskambrisse tuigerdada. Ja kui me midagi teeme, on kuningas harilikult nii purjus, et ei mäleta järgmisel hommikul sellest midagi.”

Kuidas nad kõik said küll nii pimedad olla? Tõde seisis neil kogu aeg otse silme ees, laste nägudele kirjutatud. Ned tundis iiveldust. „Ma mäletan, milline oli Robert sel päeval, kui ta troonile tõusis, läbi ja lõhki kuningas,” lausus ta vaikselt. „Tuhanded teised naised oleksid teda kogu südamest armastanud. Mida ta küll tegi, et te teda nõnda vihkate?”

Kuninganna silmad põlesid hämaruses rohelise leegiga nagu emalõvil – tema vapiloomal. „Meie pulmapeo ööl, esimesel korral, kui ma temaga voodit jagasin, hüüdis ta mind teie õe nimega. Ta oli mul otsas, haises veinist ja sosistas Lyanna.”

Ned Stark mõtles helesinistele roosidele ja tundis hetkeks tahtmist nutta. „Ma ei tea, kummale teist rohkem kaasa tunda.”

Kuningannale tegid tema sõnad ilmselt nalja. „Hoidke oma kaastunne endale, isand Stark. Minul pole seda tarvis.”

„Te teate, mida ma tegema pean.”

„Peate?” Cersei pani oma käe mehe tervele jalale, pisut ülespoole põlve. „Õige mees teeb seda, mida ta tahab, mitte seda, mida peab.” Tema sõrmed riivasid kergelt Nedi reit, õhkõrn lubadus. „Kuningriik vajab tugevat Kätt. Joff jõuab täisikka alles mitme aasta pärast. Keegi ei taha uut sõda, mina kõige vähem.” Tema käsi puudutas mehe nägu ja juukseid. „Kui sõpradest võivad saada vaenlased, võivad ka vaenlastest sõbrad saada. Teie naine on siit tuhande penikoorma kaugusel ja minu vend on põgenenud. Ole minu vastu kena, Ned. Ma vannun sulle, et sa ei pea seda kunagi kahetsema.”

„Kas te tegite Jon Arrynile samasuguse pakkumise?”

Kuninganna andis talle kõrvakiilu.

„Ma kannan seda kui aumärki,” sõnas Ned kuivalt.

„Au,” pahvatas naine. „Kuidas te julgete minu ees õilsat isandat mängida? Kelleks te mind peate? Ka teil on oma sohipoeg, ma olen teda näinud. Huvitav, kes ta ema oli? Mõni dorni talutüdruk, kelle te vägistasite, kuni tema linnus põles? Mõni hoor? Või see leinav õde, emand Ashara? Nagu ma kuulnud olen, hüppas ta merre. Ei tea, miks? Kas venna pärast, kelle te tapsite, või lapse pärast, kelle te talt võtsite? Öelge mulle, auväärt isand Eddard, mille poolest te Robertist või minust või Jaimest erinete?”

„Esiteks,” ütles Ned, „ei tapa ma lapsi. Kuulake mind nüüd heaga, mu emand. Ma ei hakka oma sõnu kordama. Kui kuningas jahiretkelt tagasi jõuab, kavatsen ma tõe talle teatavaks teha. Selleks ajaks peate te siit läinud olema. Teie ja teie lapsed, kõik kolm, ja mitte Casterly Kaljule. Teie asemel purjetaksin ma laevaga Vabalinnadesse või veelgi kaugemale – Suvesaartele või Ibbeni sadamasse. Nii kaugele, kui tuul kannab.”

„Maapagu,” sõnas kuninganna. „Kibe karikas.”

„Mahedam kui see, millest teie isa Rhaegari lastel juua lasi,” ütles Ned, „ja armulisem, kui te väärt olete. Teie isa ja vennad teeksid targasti, kui läheksid koos teiega. Isand Tywini kuld aitab teil külluses elada ja enda kaitseks mõõgakandjaid palgata. Neid läheb teil tarvis. Võite kindel olla, et Roberti raev jälitab teid kõikjal, kuhu te ka ei läheks, isegi pärapõrgus.”

Kuninganna tõusis püsti. „Aga minu raev, isand Stark?” küsis ta vaikselt. Tema pilk kompas mehe nägu. „Te oleksite pidanud kuningriigi endale võtma. See oleks olnud teie päralt. Jaime rääkis mulle, kuidas te Kuningalinna langemise päeval ta Raudtroonilt leidsite ja teda sellest loobuma sundisite. See oli teie hetk. Teil oleks pruukinud vaid üles troonile tõusta ja sinna istuda. Kahetsusväärne viga.”

„Ma olen teinud rohkem vigu, kui te oskate üldse ette kujutada,” sõnas Ned, „kuid see ei kuulu nende hulka.”

„Jah, kuulub küll, mu isand,” jäi Cersei endale kindlaks. „See, kes mängib troonide mängu, kas võidab või sureb. Kolmandat võimalust ei ole.”

Ta tõstis kapuutsi üles, et oma paistes nägu varjata, ja jättis Nedi üksinda pimedusse tammepuu alla istuma, ümberringi hiie vaikus, pea kohal sinkjasmust laotus. Taevasse hakkasid ilmuma tähed.