Читать книгу Troonide mäng. II raamat - George R. R. Martin - Страница 11

Jon võttis parajasti pruukostiks õunakooki ja verivorsti, kui Samwell Tarly pingile istuma patsatas. „Mind kutsuti seitsmekotta,” sõnas ta erutatud sosinal. „Mind võetakse võitlushoovist ära. Minust saab koos teie kõigiga must vend. Suudad sa seda uskuda?”

„Tõsi ka või?”

„Tõsi. Ma hakkan nüüd meister Aemonit raamatukogus ja lindude talitamisel abistama. Tal on tarvis kedagi, kes oskaks lugeda ja kirju kirjutada.”

„Sellega tuled sa hästi toime,” ütles Jon naeratades.

Sam vaatas ärevalt ringi. „Kas peaks juba minema? Ma ei tohi hiljaks jääda, muidu mõtlevad äkki veel ümber.” Ta oli päris kohevil, kui nad üle rohtukasvanud sisehoovi läksid. Päev oli soe ja päikesepaisteline. Mööda Müüri külgi nõrgusid alla veenired, nii et jää tundus sädelevat ja kiiskavat.

Seitsmekojas voogas lõunasse avanevast aknast sisse hommikuvalgus, mis suurele kristallile langes ja vikerkaarena altarile laotus. Pypi suu vajus Sami nähes ammuli ja Kärnkonn müksas Grennile ribide vahele, kuid keegi ei söandanud sõnagi poetada. Seitsmik Celladar õõtsutas viirukipanni ja õhk täitus aromaatsest viirukilõhnast, mis tuletas Jonile meelde emand Starki väikest seitsmekoda Talitundrus. Vähemalt seekord tundus seitsmik kaine olevat.

Kõrged pealikud saabusid üheskoos: meister Aemon, kes toetus Clydasele, külma pilguga ja morn ser Alliser, ülempealik Mormont, seljas uhke must villane vammus, millel olid hõbetatud karuküüntest haagid. Nende järel tulid kolme seisuse kõrgeimad ametimehed: punetava näoga kojaülem Bowen Marsh, Esimene Ehitaja Othell Yarwick ja ser Jaremy Rykker, kes Benjen Starki äraolekul maakuulajaid juhtis.

Mormont astus altari ette ja tema laial kiilaspeal lõi mänglema vikerkaar. „Meie juurde tulles olite te lindpriid,” alustas ta, „salakütid, vägistajad, võlglased, tapjad ja vargad. Meie juurde tulles olite te lapsed. Meie juurde tulles olite te üksinda, ahelais, ja teil polnud ei sõpru ega au. Mõned teist olid siia tulles rikkad ja mõned teist vaesed. Mõned teie hulgast kannavad uhkete suguvõsade nimesid. Teistel on ainult sohikunimed või pole neid üldse. Sellel pole tähtsust. See kõik on nüüd minevik. Siin, Müüril, oleme kõik ühest suguvõsast.

Õhtu tulles, kui päike loojub ja meid ootab pimenev öö, annate oma vande. Sellest hetkest peale olete Öise Vahtkonna Vannutatud Vennad. Teie kuriteod saavad maha pestud, teie võlad andeks antud. Ka teie peate katki lõikama oma varasemad truudussidemed, kõrvale jätma vanad vaenud, unustama nii kunagise ülekohtu kui kunagised kiindumused. Siin alustate kõike otsast.

Öise Vahtkonna liikme elu on pühendatud kuningriigile. Mitte ühelegi kuningale ega isandale ega ühe või teise valitsejasoo aule ega kullale või hiilgusele või naisterahva armastusele, vaid riigile ja selle rahvale. Öise Vahtkonna liige ei võta naist ega sigita poegi. Meie naine on kohus. Meie kallim on au. Ja meil ei saa olema teisi poegi peale teie.

Te olete vandetõotuse sõnad selgeks õppinud. Mõelge hoolega, enne kui need ütlete, sest kui olete juba musta rüü selga tõmmanud, pole teil enam tagasiteed. Jooksiku karistuseks on surm.” Vana Karu vaikis hetkeks, enne kui jätkas: „Kas teie seas leidub neid, kes tahavad meie hulgast lahkuda? Kui jah, siis minge, ja keegi ei pane seda teile pahaks.”

Keegi ei liigutanud end.

„Väga hea,” lausus Mormont. „Te võite anda oma vandetõotuse õhtul siin, seitsmik Celladari ja oma seisuse kõrgeima ametimehe ees. Kas keegi teist kummardab veel vanu jumalaid?”

Jon tõusis püsti. „Mina, mu isand.”

„Kindlasti tahad sa siis anda oma tõotuse südamepuu ees, nagu su onugi tegi,” ütles Mormont.

„Jah, mu isand,” vastas Jon. Tal ei olnud seitsmekoja jumalatega midagi pistmist; Starkide soontes voolas Esimese Rahva veri.

Ta kuulis, kuidas Grenn tema taga sosistas: „Siin polegi hiit. Või on? Ma pole küll ühtegi näinud.”

„Sa ei näeks isegi tarvakarja, enne kui nad su lume sisse trambivad,” sosistas Pyp vastu.

„Näeksin küll,” kinnitas Grenn. „Ma näeksin neid juba kaugelt.”

Mormont kinnitas oma suu läbi Grenni kahtlusi. „Mustal Kantsil pole hiie järele vajadust. Müüri taga kõrgub kummitusmets, mis kõrgus seal samamoodi juba Aoajastul, ammu enne seda, kui andaalid Seitsme üle kitsa mere tõid. Sa leiad siit kuuendikpenikoorma kaugusel ühe paispuusalu ja võib-olla ka oma jumalad.”

„Mu isand.” Seda häält kuuldes vaatas Jon üllatunult üle õla. Samwell Tarly oli püsti tõusnud. Tüse poiss hõõrus higiseid peopesi oma kuue vastu. „Kas ma… kas ma tohin ka minna? Oma tõotuse selle südamepuu ees öelda?”

„Kas ka Tarlyde suguvõsa kummardab vanu jumalaid?” küsis Mormont.

„Ei, mu isand,” vastas Sam peenikesel kartlikul häälel. Jon teadis, et ta pelgab kõrgeid pealikuid – eelkõige Vana Karu. „Mina sain endale nime Sarvekünka seitsmekojas Seitsme valguses, nagu ka minu isa ja tema isa ja kõik Tarlyd juba tuhat aastat.”

„Miks tahad sa siis oma isa ja oma suguseltsi jumalad hüljata?” imestas ser Jaremy Rykker.

„Öine Vahtkond on nüüd minu suguselts,” kostis Sam. „Seitse ei ole kunagi mu palveid kuulda võtnud. Vanad jumalad ehk võtavad.”

„Olgu siis nõnda, poiss,” ütles Mormont. Sam võttis uuesti istet ja Jon samuti. „Me oleme teid jaganud erinevatesse seisustesse – vastavalt meie vajadustele ja teie enda võimetele ning oskustele.” Bowen Marsh astus ette ja ulatas talle paberilehe. Ülempealik rullis selle lahti ja hakkas lugema. „Halder ehitajaks,” alustas ta. Halder noogutas jäigalt nõusoleku märgiks. „Grenn maakuulajaks. Albett ehitajaks. Pypar maakuulajaks.” Pyp heitis pilgu Joni poole ja liigutas kõrvu. „Samwell talitajaks.” Sam vajus kergendustundest kühmu ja pühkis siidnartsuga laupa. „Matthar maakuulajaks. Dareon talitajaks. Todder maakuulajaks. Jon talitajaks.”

Talitajaks? Hetkeks ei suutnud Jon oma kõrvu uskuda. Mormont oli kindlasti valesti ette lugenud. Ta tahtis juba tõusta ja suu lahti teha ja neile öelda, et see on eksitus… ja nägi siis, kuidas ser Alliser teda jälgib, silmad hiilgamas nagu kaks obsidiaanikildu, ning teda tabas mõistmine.

Vana Karu rullis paberi kokku. „Teie peamehed räägivad teile teie kohustustest lähemalt. Kaitsku jumalad teid kõiki, vennad.” Ülempealik austas neid kerge kummardusega ning lahkus. Ser Alliser väljus koos temaga, nõrk naeratus näol. Jon ei olnud võitluseõpetajat veel kunagi nii rahulolevana näinud.

„Maakuulajad minu juurde,” hõikas ser Jaremy Rykker, kui nad olid lahkunud. Pyp ajas ennast aeglaselt püsti, ise Jonile otsa põrnitsedes. Tema kõrvad olid punased. Laialt muhelev Grenn ei saanud vist arugi, et midagi oli viltu. Matt ja Kärnkonn astusid tema kõrvale ning väljusid ser Jaremy kannul seitsmekojast.

„Ehitajad,” kutsus kõhnade aukus põskedega Othell Yarwyck. Halder ja Abbett läksid tema sabas välja.

Jon vaatas tigedas hämmingus ringi. Meister Aemoni pimedad silmad olid tõstetud valguse poole, mida ta ei näinud. Seitsmik sättis altaril kristalle. Pinkidel istusid veel ainult Sam ja Dareon; paks poiss, laulja… ja tema.

Kojaülem Bowen Marsh hõõrus oma prullakaid käsi. „Samwell, sina hakkad meister Aemonit lindlas ja raamatukogus abistama. Chett läheb koeratalli abiliseks. Sa saad tema kambri endale, et nii ööl kui päeval meistri läheduses olla. Ma loodan, et sa hoolitsed tema eest hästi. Ta on väga vana ja me peame temast väga lugu.

Dareon, nagu ma kuulnud olen, laulsid ja sõid sa paljude kõrgete isandate lauas. Me saadame su Idalinnusesse. Võib-olla on Cotter Pyke’il sinu lauluoskusest abi, kui kaupmeeste galeerid temaga kaupa tegema tulevad. Me maksame soolaliha ja vinnutatud kala eest liiga kallist hinda ja oliiviõli, mida me neilt saame, ei kõlba lausa kuhugi. Mine Borcase juurde, kui pärale jõuad, ta leiab sulle tegevust, kui laevu parajasti pole.”

Marshi naeratav nägu pöördus Joni poole. „Ülempealik Mormont soovib sind oma isiklikuks talitajaks, Jon. Sa hakkad magama Ülempealiku tornis, kambris tema ruumide all.”

„Ja milliseid kohustusi ma täitma hakkan?” küsis Jon teravalt. „Katan ülempealiku laua, aitan tal riideid pannaldada, toon talle vanni jaoks kuuma vett?”

„Muidugi.” Joni tooni kuuldes tõmbus Marshi kulm kortsu. „Ja toimetad kätte tema sõnumeid, hoiad tema ruumides kolded küdemas, vahetad iga päev tema linu ja tekke ja teed kõike muud, mida ülemjuhataja sult iganes nõuab.”

„Kas te peate mind teenriks?”

„Ei,” sõnas meister Aemon seitsmekoja tagaotsast. Clydas aitas tal püsti tõusta. „Me pidasime sind Öise Vahtkonna meheks… kuid võib-olla ekslikult.”

Jon sundis ennast vägisi paigale jääma. Kas see tähendas, et ta peab nüüd oma elu lõpuni võid kloppima ja vammuseid õmblema nagu mõni tüdruk? „Tohin ma minna?” küsis ta jäigalt.

„Ole lahke,” vastas Bowen Marsh.

Dareon ja Sam väljusid koos Joniga. Nad läksid vaikides trepist alla õue. Seal tõstis Jon pilgu päikesepaistes kiiskavale Müürile, mille küljel sulav jää saja peenikese nirena allapoole nõrgus. Joni valdas selline raev, et ta oli paugupealt valmis Müüri pihuks ja põrmuks peksma, ja siis ootaks maailma hukk.

„Jon,” ütles Samwell Tarly erutatult. „Pea nüüd. Kas sa ei taipa, mis mõte selle taga on?”

Jon pöördus ägedalt tema poole. „Ma näen selle taga ainult ser Alliseri karvast kätt, ei midagi muud. Ta tahtis mind häbisse saata ja see tal ka õnnestus.”

Dareon mõõtis teda pilguga. „Sinu- ja minusugustel, Sam, kõlbab talitaja olla küll, isand Snow’l aga mitte.”

„Ma olen parem mõõgavõitleja ja ratsutaja kui ükski teie seast,” sähvas Jon vastu. „See pole õiglane!”

„Õiglane?” ilkus Dareon. „See tüdruk ootas mind ihualasti nagu vastsündinu. Ta aitas mul aknast sisse ronida ja sina räägid mulle õiglusest?” Ta kõndis minema.

„Talitaja olla pole mingi häbiasi,” ütles Sam.

„Kas sa arvad, et ma tahan veeta oma ülejäänud elu ühe vanamehe aluspesu pestes?”