Читать книгу Troonide mäng. II raamat - George R. R. Martin - Страница 4

„Te olete sama lootusetud nagu kõik poisid, keda ma elu jooksul õpetanud olen,” kuulutas ser Alliser Thorne, kui nad kõik olid õuele kogunenud. „Teie käed on loodud sõnnikulabidate, mitte mõõkade jaoks, ja kui see minu teha oleks, läheksite te kogu kambaga sigu karjatama. Aga eile õhtul sain ma kuulda, et Gueren tuleb mööda kuningateed siiapoole, kaasas viis uut poissi. Mõni neist on ehk rohkem väärt kui koera kusi. Et nende jaoks ruumi teha, otsustasin ma kaheksa tükki teie seast ülempealiku käsutusse anda ja las ta siis teeb teiega, mida heaks arvab.” Ta hakkas ükshaaval nimesid hõikama. „Kärnkonn. Kivipea. Tarvas. Armuhull. Vistrik. Ahv. Ser Logard.” Viimasena vaatas ta Joni poole. „Ja Sohik.”

Pyp huilatas ja viskas oma mõõga õhku. Ser Alliser naelutas ta oma roomajapilguga paigale. „Teie kohta hakatakse nüüd ütlema „Öise Vahtkonna mehed”, aga te olete suuremad lollpead kui Kometimängija Ahv siin, kui seda uskuma jääte. Te olete ikka veel nolgid, rohelised ja suvelõhn küljes, ja kui talv tuleb, kõngete te nagu kärbsed.” Ja nende sõnadega lahkus ser Alliser Thorne nende juurest.

Teised poisid kogunesid nende kaheksa ümber, kelle nimed välja oli hõigatud, naerdes ja kirudes ja neid õnnitledes. Halder laksas Kärnkonnale mõõgaga lapiti vastu tagumikku ja hüüdis: „Kärnkonn Öisest Vahtkonnast!” Pasundades, et must vend vajab hobust, kargas Pyp Grenni turjale ja nad lendasid käkaskaela maha, veerlesid ja huilgasid ja togisid teineteist. Dareon tormas relvakotta ja tuli sealt tagasi, kaasas lähker haput punast veini. Nad andsid seda käest kätte, irvitades ise nagu tolvanid, Jon Samwell aga märkas Tarlyt, kes seisis üksinda hoovinurgas kidura kuivanud puu all. Jon ulatas talle lähkri. „Lonks veini?”

Sam raputas pead. „Tänan, ei, Jon.”

„On sinuga kõik korras?”

„On küll, ausalt,” valetas paks poiss. „Mul on kõigi teie pärast väga hea meel.” Tema ümmargune nägu värahtas, kui ta naeratuse näole manas. „Ükskord saab sinust Esimene Maakuulaja, nagu su onu oli.”

„On,” parandas Jon teda. Ta keeldus tunnistamast, et Benjen Stark on surnud. Enne kui ta midagi rohkem öelda jõudis, hõikas Halder: „Kavatsed kõik ise ära juua või?” Pyp haaras tal lähkri käest ja kargles naerdes eemale. Kui Grenn tal käest kinni rabas, pigistas Pyp lähkrit ja peenike punane juga pritsis Jonile näkku. Halder pistis hea veini raiskamist nähes ulguma. Jon puristas ja ühines kähmlusega. Matthar ja Jeren ronisid müürile ja hakkasid teisi lumepallidega loopima.

Kui Jon ennast lõpuks lahti rebis, juuksed lumised ja ülekuub veiniplekke täis, polnud Samwell Tarlyt enam näha.

Samal õhtul valmistas Hobb Kolmsõrm poistele piduliku sündmuse puhuks erilise õhtusöögi. Kui Jon söögisaali jõudis, juhatas kojaülem ise ta kolde juurde pingile istuma. Vanemad mehed patsutasid talle õlale, kui ta neist mööda läks. Kaheksale peatsele vennale pakuti piduroaks restil küüslaugu ja ürtidega küpsetatud ning mündivõrsetega garneeritud lambaliha ja selle juurde kollast naeriputru ohtra võiga. „Ülempealiku enda laualt,” teadustas Bowen Marsh. Lauale toodi veel spinati- ja kikerherne- ja kaalikavõrsesalat ja pärastpoole kausid külmutatud mustikate ja rõõsa koorega.

„Mis te arvate, kas meid jäetakse kokku?” küsis Pyp, kui nad isuga süüa vohmisid.

Toad moonutas nägu. „Loodan, et ei. Mul on sinu kõrvade vahtimisest juba villand.”

„Hoo,” tegi Pyp. „Kuulake, kuidas pada sõimab katelt. Sinust tehakse kindlasti maakuulaja, Kärnkonn. Et sind kantsist nii kaugele saada kui võimalik. Kui Mance Rayder ründab, siis tõsta näokate üles ja näita oma lõusta ja ta jookseb kiljudes pakku.”

Kõik peale Grenni naersid. „Mina loodan küll maakuulajaks saada.”

„Nagu meie kõik,” lausus Matthar. Kõik mehed, kes kandsid musta rüüd, pidasid Müüril vahti, ja kõik mehed pidid selle kaitseks mõõga kätte võtma, kuid maakuulajad olid Öise Vahtkonna tõeline lahingujõud. Nemad olid need, kes söandasid Müüri taha ratsutada, retklesid kummitusmetsas ja kõrgetes jäistes mägedes Varjutornist läänes, võitlesid metslastega ja hiiglastega ja hirmsate lumekarudega.

„Mitte kõik,” sõnas Walder. „Mina lähen ehitajaks. Mis kasu oleks maakuulajatest, kui Müür kokku variseb?”

Ehitajate seisusesse kuulusid müürsepad ja puusepad, kes parandasid kantse ja torne; kaevurid, kes rajasid tunneleid ja purustasid kive teede ja jalgradade tarvis; metsamehed, kes raiusid maha võsa seal, kus mets Müürile liiga lähedale tungis. Räägiti, et kunagi olid nad sügaval kummitusmetsas külmunud järvedest üüratuid jäätahukaid murdnud ja need kelkudel lõunasse vedanud, et Müüri veel kõrgemaks ehitada. Kuid need ajad olid mitme sajandi tagune minevik; nüüd piirdusid nad vaid sellega, et ratsutasid piki Müüri Idalinnusest Varjutornini, otsisid pragusid või sulamise märke ja parandasid, mida suutsid.

„Vana Karu pole rumal,” nentis Dareon. „Sinust saab kindla peale ehitaja ja Jonist kindla peale maakuulaja. Tema on meie hulgas parim mõõgavõitleja ja ratsutaja ja tema onu oli Esimene, enne kui ta…” Viimasel hetkel sai ta veel sõnasabast kinni ja vakatas kohmetult.

„Benjen Stark on endiselt Esimene Maakuulaja,” ütles Jon Snow oma mustikakaussi keerutades. Kui teised olidki ehk kaotanud lootuse, et tema onu veel tervelt tagasi jõuab, siis Jon igatahes mitte. Ta lükkas eemale marjad, mida polnud õieti puudutanudki ja tõusis pingilt.

„Kas sa ei söögi neid ära?” küsis Kärnkonn.

„Võta omale.” Jon ei olnud Hobbi uhket pidusööki suurt maitsnudki. „Mul ei lähe enam suutäitki alla.” Ta võttis ukse kõrvalt varnast oma mantli ja lükkas ukse õlaga lahti.

Pyp tuli talle järele. „Mis viga, Jon?”

„Sam,” pihtis Jon. „Teda ei olnud õhtulauas.”

„Pole nagu tema moodi, et ta söögikorra vahele jätab,” sõnas Pyp mõtlikult. „Kas arvad, et ta jäi haigeks?”

„Tal on hirm. Me jätame ta maha.” Jonile meenus päev, mil ta Talitundrust lahkus, kõik need kibemagusad hüvastijätud; liikumisvõimetu Bran, lumiste juustega Robb, Arya, kes ta suudlustega üle külvas, kui oli tema käest Nõela saanud. „Kui me oleme tõotuse andnud, ootavad igaühte meist oma kohustused. Mõned meist saadetakse võib-olla Idalinnusesse või Varjutorni. Sam jääb väljaõppesse koos sellistega nagu Rast ja Cuger ja need uued poisid, kes mööda kuningateed siiapoole tulevad. Jumalad üksi teavad, missugused nad on, aga võid kindel olla, et ser Alliser saadab nad tema vastu, niipea kui selleks võimalus tuleb.”

Pyp krimpustas nägi. „Sa tegid, mida suutsid.”

„Sellest, mida me suutsime, jäi väheks,” vastas Jon.

Tagasi Hardini torni Viirastuse järele minnes ei saanud ta kuidagi rahu. Ürghunt lonkis tema kõrval tallide juurde. Kui nad sisse astusid, hakkasid mõned perumad hobused latrites takka üles lööma ja lidutasid kõrvu. Jon saduldas oma mära, istus hobuse selga ja ratsutas Mustast Kantsist välja, läbi kuuvalge öö lõunasse. Viirastus kihutas temast ette, otsekui üle maapinna lennates, ja kadus hetke pärast silmist. Jon ei hoidnud teda tagasi. Hunt peabki jahti pidama.

Tal polnud mingit kindlat sihti. Ta tahtis lihtsalt ratsutada. Mõnda aega sõitis ta piki jõge, kuulates jääkülma vee nirinat üle kivide, ja lõikas siis otse üle nurmede Kuningateele. See kulges tema ees kaugusse, kitsas ja kivine ja rohtu kasvanud – tee, mis ei tõotanud midagi erilist, kuid seda vaadates valdas Jon Snow’d tohutu igatsus. Kusagil kaugel selle tee ääres oli Talitundur ja veel kaugemal Vetevoo ja Kuningalinn ja Kotkapesa ja hulk teisi paiku: Casterly Kalju, Nägude Saar, Dorne’i punased mäed, Braavose sajad saared mere rüpes, muistse Valüüria suitsevad varemed. Kõik need kohad jäävadki tal nüüd nägemata. See tee viis siit maailma… ja tema oli siin.

Kui ta on vande andnud, saab Müürist tema kodu, kuni ta on sama vana nagu meister Aemon. „Ma pole seda veel andnud,” pomises ta. Ta polnud mõni lindprii, kes oli sunnitud kas musta vennaskonda astuma või oma kuritööde eest karistust kandma. Ta oli siia tulnud vabal tahtel ja võiks ka vabalt lahkuda… kuni ta pole veel tõotust andnud. Tal pruugiks vaid edasi ratsutada ja kõik see siin jääks seljataha. Uue täiskuu ajaks oleks ta juba tagasi Talitundrus, oma vendade juures.

Sinu poolvendade, tuletas sisehääl talle meelde. Ja emand Starki, kes sinu tuleku üle ei rõõmusta. Talitundrus polnud tema jaoks kohta – ega ka Kuningalinnas mitte. Isegi ta lihasel emal ei olnud tema jaoks kohta leidunud. Temale mõeldes hakkas Jonil kurb. Ta mõistatas, kes ta ema olla võis, milline ta välja nägi, miks Joni isa oli ta hüljanud. Sest ta oli hoor või abielurikkuja, sa loll. Midagi sünget ja häbiväärset, sest miks muidu oli isand Eddardil piinlik temast isegi rääkida?

Jon Snow pööras pilgu kuningateelt ära ja vaatas selja taha. Musta Kantsi tuled olid ühe künka taha varjunud, kuid Müür paistis endiselt, kuupaistes valendav, suur ja külm, ulatudes silmapiirist silmapiirini.

Ta pööras hobuse ringi ja hakkas kodu poole ratsutama.

Viirastus jõudis tagasi tema juurde, kui Jon ühe kõrgendiku harjale jõudis ja nägi Ülempealiku tornist paistvat kauget laternakuma. Hobuse kõrval sörkiva ürghundi koon oli verest punane. Tagasiteel läksid Joni mõtted taas Samwell Tarlyle. Selleks ajaks, kui ta tallide juurde jõudis, teadis ta, mida tal teha tuleb.

Meister Aemoni ruumid asusid masajas kivitornis lindla all. Elatanud ja nõrk meister elas oma kambrites koos kahe noorema talitajaga, kes hoolitsesid tema vajaduste eest ja aitasid tal oma kohuseid täita. Vennad viskasid nalja, et talle on antud Öise Vahtkonna kaks kõige inetumat meest, sest kuna ta ei näinud, polnud tal vaja neid vaadata. Clydas oli lühike, kiilaspäine ja olematu lõuaga ja väikeste roosade mutisilmadega. Chetti kaelal oli tuvimuna suurune nahakasvaja ja tema nägu punetas paisetest ja vistrikest. Võib-olla jättis ta just sellepärast alati nii vihase mulje.

Joni koputuse peale avas ukse Chett. „Mul on tarvis meister Aemoniga rääkida,” ütles Jon talle.

„Meister on voodis ja seal on sinugi koht. Tule hommikul tagasi ja ehk võtab ta siis su vastu.” Chett hakkas ust sulgema.

Jon lükkas oma saapa ukseprao vahele. „Ma pean temaga kohemaid rääkima. Hommikul on liiga hilja.”

Chett põrnitses teda tigedalt. „Meister pole harjunud, et teda keset ööd üles aetakse. Kas sa ka tead, kui vana ta on?”

„Piisavalt vana, et külalisi viisakamalt kohelda kui sina,” ütles Jon. „Palu talt minu nimel vabandust. Ma ei hakkaks tema rahu tühise asja pärast häirima.”

„Ja kui ma keeldun?”

Joni saabas oli kindlalt ukse vahele kiilutud. „Kui tarvis, võin ma öö läbi siin seista.”

Must vend mühatas nördinult ja avas ukse, et Jon sisse lasta. „Oota raamatukogus. Seal on puid. Tee koldesse tuli. Ma ei taha, et meister sinu pärast külma saab.”

Halud praksusid juba lõbusalt, kui Chett meister Aemoni sisse talutas. Vanamehel oli seljas öökuub, kaela ümber aga tema seisust tähistav võru. Seda ei võtnud meistrid magadeski ära. „Ma istuksin meeleldi tule juurde,” sõnas ta, kui näol soojust tundis. Kui ta oli mugavalt istet võtnud, laotas Chett karusnaha talle jalgadele ja läks ukse kõrvale seisma.

„Vabandage, et ma teid äratasin, meister,” ütles Jon Snow.

„Sa ei äratanud mind,” vastas meister Aemon. „Ma olen avastanud, et mida vanemaks ma saan, seda vähem ma und vajan, ja ma olen väga vanaks saanud. Ma veedan tihti pooled ööd viirastuste seltsis ja meenutan viiekümne aasta taguseid aegu, nagu oleksid need olnud eile. Salapärane kesköine külaline on sellele meeldivaks vahelduseks. Räägi siis mulle, Jon Snow, miks tuled sa minu juurde sellisel veidral tunnil?”

„Ma tulin paluma, et Samwell Tarly võitlusharjutusest ära võetaks ja et temast saaks Öise Vahtkonna vend.”

„See ei puutu meister Aemonisse,” nurises Chett.

„Meie ülempealik on uustulnukate väljaõpetamise ser Alliser Thorne’i hoolde usaldanud,” lausus meister leebelt. „Ainult tema võib öelda, millal üks või teine poiss on valmis tõotust andma, nagu sa kindlasti tead. Miks sa siis minu juurde tuled?”

„Ülempealik kuulab teid,” ütles Jon. „Ja Öise Vahtkonna haavatud ja haiged on teie hoole all.”

„Ja kas sinu sõber Samwell on haavatud või haige?”

„Saab olema, kui te teda ei aita,” kinnitas Jon.

Ta rääkis neile kõigest, isegi sellest, kuidas ta oli Viirastuse Rasti kõri kallale ässitanud. Meister Aemon kuulas vaikides, pimedad silmad ainiti tulle vahtimas, kuid Chetti nägu tõmbus iga sõna juures üha rohkem pilve. „Kui meie Sami enam ei kaitse, pole tal mingeid väljavaateid,” lõpetas Jon. „Ta on mõõgaga lootusetu. Minu õde Arya, kes pole veel kümmegi täis, raiuks ta tükkideks. Kui ser Alliser teda võitlema sunnib, saab ta varem või hiljem vigastada või surma.”

Chett ei suutnud oma keelt kauem talitseda. „Ma olen seda paksu poissi söögisaalis näinud,” ütles ta. „Ta on ehtne siga ja pealekauba lootusetu argpüks, kui sinu sõnu uskuda.”

„Võib-olla tõesti,” sõnas meister Aemon. „Ütle mulle, Chett, mida me sinu arvates selle poisiga tegema peaksime?”

„Sinnapaika jätma,” ütles Chett. „Nõrkade jaoks pole Müüril kohta. Las harjutab, kuni tast asja saab, kulugu selleks nii palju aastaid kui tahes. Ser Alliser kas teeb temast mehe või tapab ta – nagu jumalad heaks arvavad.”

„Rumal jutt,” lausus Jon. Ta hingas sügavalt sisse, et mõtteid koguda. „Mulle meenub, et ma küsisin kunagi meister Luwinilt, miks ta ketti kaelas kannab.”

Meister Aemon puudutas kergelt oma kaelavõru ja tema luider kortsuline sõrm libises üle kogukate metallist lülide. „Jätka.”

„Ta ütles mulle, et meistrikee on tehtud ketist sellepärast, et meister oma teenistusvannet ei unustaks,” jätkas Jon meelde tuletades. „Ma küsisin, miks on iga lüli erinevast metallist. Ja ütlesin, et hõbekett näeks tema halli rüü juurde palju uhkem välja. Meister Luwin naeris. Ta ütles mulle, et meister sepistab oma kee teadmisi omandades. Iga metall tähendab mingeid teadmisi – kuld raha ja arvepidamist, hõbe ravitsemist, raud sõjakunsti. Ja ta ütles, et on veel teisigi tähendusi. Kee peab meistrile meelde tuletama riiki, mida ta teenib, on ju nii? Isandad on kuld ja rüütlid teras, aga kaks lüli ei moodusta veel ahelat. Vaja läheb ka hõbedat ja rauda ja pliid, tina ja vaske ja pronksi ja muud, ja need on talupojad ja sepad ja kaupmehed ja teised. Keti jaoks läheb tarvis igasuguseid metalle ja maa vajab igasuguseid inimesi.”

Meister Aemon naeratas. „Ja siis?”

„Ka Öine Vahtkond vajab igasuguseid. Milleks siis muidu maakuulajad ja talitajad ja ehitajad? Isand Randyll ei suutnud Samist sõjameest teha ja ka ser Alliser ei suuda seda. Tina ei saa rauaks sepistada, tao seda nii palju kui tahad, aga see ei tähenda, et tinast poleks kasu. Miks ei võiks Sam talitajaks saada?”

Chett kortsutas vihaselt kulmu. „Mina olen talitaja. Kas sa arvad, et see on lihtne amet, mis sobib pelguritele? Talitajate seisus hoiab Vahtkonnal hinge sees. Me käime jahil ja harime maad, kantseldame hobuseid, lüpsame lehmi, muretseme küttepuid, keedame süüa. Mis sa arvad, kes teile riided selga õmbleb? Kes lõunast moona kohale toob? Talitajad.”

Meister Aemon oli leebem. „Kas sinu sõber on jahimees?”

„Ta vihkab jahti,” pidi Jon tunnistama.

„Kas ta oskab põldu künda?” küsis meister. „Oskab ta vankrit juhtida või merel purjetada? Kas ta oskaks lehma tappa?”

„Ei.”

Chett naeris õelalt. „Ma olen näinud, mis nõrgukeste noorsandidega juhtub, kui nad tööle panna. Pane nad võid kloppima ja nende käed lähevad rakku ja hakkavad veritsema. Anna neile puulõhkumiseks kirves ja nad raiuvad omal jala otsast ära.”

„Ma tean ühte asja, mida Sam võiks teha paremini kui keegi muu.”

„Jah?” õhutas meister Aemon.

Jon heitis ettevaatliku pilgu Chettile, kes seisis ukse kõrval, paised tigedalt punetamas. „Ta võiks teid aidata,” sõnas ta kärmelt. „Ta mõistab rehkendada ja ta oskab lugeda ja kirjutada. Ma tean, et Chett ei oska lugeda ja Clydasel on nõrgad silmad. Sam luges kogu oma isa raamatukogu läbi. Ja ta tuleks ka kaarnatega hästi toime. Tundub, et loomad armastavad teda. Viirastus võttis ta kohe omaks. Võitlemise asemel võiks ta palju muud teha. Öine Vahtkond vajab iga meest. Milleks siis ühte ilmaaegu surma saata? Parem ta hoopis ära kasutada.”

Meister Aemon sulges silmad ja Jon pelgas hetkeks, et ta on magama jäänud. Lõpuks ütles ta: „Meister Luwin õpetas sind hästi, Jon Snow. Tundub, et sinu mõistus on sama nobe nagu sinu mõõk.”

„Kas see tähendab…?”

„See tähendab, et ma mõtlen sinu sõnade üle järele,” ütles meister talle rangelt. „Ja nüüd tahaksin ma küll magama jääda. Juhata meie noor vend uksest välja, Chett.”