Читать книгу Troonide mäng. II raamat - George R. R. Martin - Страница 3

Idataevas oli roosa ja kullakarva, kui päike Arryni oru kohale tõusis. Catelyn Stark toetus kätega peenelt tahutud kivirinnatisele oma akna taga ja jälgis valguse võidukäiku. Maailm tema all värvus mustast sügavsiniseks ja siis roheliseks, kui koit üle nurmede ja metsade hiilis. Alyssa Pisaratest, mille lummutislik veevool üle mäeturja sööstis ja mööda Hiiglase Piigi kaljuseina pikka langemist alustas, kerkis valendav udu. Catelyn tundis näol peenikest veepihu.

Alyssa Arryn oli oma mehe, oma vendade ja kõigi oma laste tapmist pealt näinud, kuid ei olnud ometi eluajal ühtegi pisarat valanud. Nii otsustasid jumalad pärast tema surma, et ta ei pea saama rahu enne, kui tema silmavesi niisutab Oru musta mulda, kuhu olid maetud need, keda ta kunagi armastas. Alyssa surmast oli nüüd möödas juba kuus tuhat aastat ja ikka veel polnud ükski piisk sellest voolust kaugele alla orupõhja jõudnud. Catelyn küsis endalt, kui suure kose moodustaksid tema enda pisarad, kui ta ükskord sureb. „Räägi lõpuni,” ütles ta.

„Kuningatapja kogub Casterly Kaljul väge,” vastas ser Rodrik Cassel kambrist tema selja taga. „Teie vend kirjutab, et ta saatis Kaljule ratsanikud nõudmisega, et isand Tywin oma kavatsuste kohta selgitust annaks, kuid ta pole mingit vastust saanud. Edmure käskis isand Vance’il ja isand Piperil valvata mäekuru Kuldhamba all. Ta tõotab teile, et ta ei loovuta jalatäitki Tullyde maad, seda esmalt Lannisteride verega niisutamata.”

Catelyn pööras päikesetõusule selja. Selle ilu ei teinud ta tuju sugugi paremaks; tundus kuidagi julm, et üks päev koidab nii kaunilt ja lõpeb nii vastikult, nagu see päev lõppeda tõotas. „Edmure saatis ratsanikud teele ja jagas tõotusi,” ütles ta, „kuid Edmure pole Vetevoo isand. Mida kuulukse minu auväärt isast?”

„Kirjas ei olnud isand Hosteri kohta sõnagi, mu emand.” Ser Rodrik näppis oma põskhabet. See oli ajal, mil ta oma haavadest paranes, tagasi kasvanud, lumivalge ja torkiv kui astelpõõsas, ja ser Rodrik nägi peaaegu endine välja.

„Mu isa peab olema väga haige, kui ta Vetevoo kaitsmise Edmure’i kätte andis,” sõnas Catelyn murelikult. „Mind oleks tulnud äratada kohe, kui lind pärale jõudis.”

„Meister Colemon ütles mulle, et teie auväärt õde pidas paremaks teil magada lasta.”

„Mind oleks tulnud äratada,” kordas Catelyn kindlalt.

„Meister mainis mulle, et teie õde kavatseb teiega vestelda pärast kahevõitlust,” ütles ser Rodrik.

„Ta siis mõtleb selle komejandi ikkagi maha pidada?” Catelyn krimpsutas nägu. „Kääbus mängis temaga nagu kassipojaga ja ta ei saa sellest ikka veel aru. Ükskõik mis täna hommikul ka juhtuks, ser Rodrik, kuid meil on ülim aeg teele asuda. Minu koht on Talitundrus oma poegade juures. Kui te olete piisavalt tugev, et teed alustada, siis palun ma Lysat, et ta meile Kajakalinnani kaitsesalga kaasa annaks. Sealt pääseme laevaga edasi.”

„Jälle laevaga?” Ser Rodrik tõmbus näost kergelt roheliseks, kuid suutis judina siiski alla suruda. „Olgu nõnda, mu emand.”

Vana rüütel jäi väljas ukse kõrvale ootama, Catelyn aga kutsus ümmardajad, kelle õde talle andnud oli. Kui ma Lysaga enne seda kahevõitlust räägin, suudan ma ehk tema meelt muuta, mõtles ta, kui ümmardajad teda riidesse panid. Lysa käitumine sõltus tema meeleolust ja tema meeleolu muutus iga tunniga. Uje tüdruk, keda Catelyn Vetevoo ajast tundis, oli kasvanud naiseks, kes oli vaheldumisi uhke, kartlik, julm, unistav, halastamatu, pelglik, põikpäine, edev ja – eelkõige – heitlik.

Kui see ilge vangivalvur oli nende ette looberdanud ja öelnud, et Tyrion Lannister tahab üles tunnistada, oli Catelyn Lysale tungivalt soovitanud, et kääbus vaid nende ette toodaks, aga kus sa sellega – tema õel oli kange tahtmine poolele Orule etendust anda. Ja nüüd see…

„Lannister on minu vang,” sõnas ta ser Rodrikule, kui nad tornitrepist alla ja läbi Kotkapesa külmade valgete koridoride läksid. Catelynil oli seljas lihtne hall villane hõbetatud vööga kleit. „Mu õele peab seda meelde tuletama.”

Lysa ruumidesse viiva ukse juures kohtasid nad Catelyni onu, kes parajasti välja tormas. „Lähete ka narride peole?” nähvas ser Brynden. „Ma soovitaksin sul oma õele aru pähe taguda, kui ma sellest mingit kasu loodaksin, aga sa teeksid ainult oma käele haiget.”

„Vetevoolt tuli lind,” alustas Catelyn, „kaasas Edmure’i kiri…”

„Ma tean, laps.” Musta kala kujuline pannal, mis Bryndeni mantlihõlmu koos hoidis, oli tema ainuke rõivakaunistus. „Ma kuulsin sellest alles meister Colemoni käest. Ma palusin sinu õelt luba koguda tuhat karastatud meest ja kiiruga Vetevoole ratsutada. Kas tead, mida ta mulle ütles? Orul pole tuhandet ülearust mõõgakandjat, ühtainustki mitte, onu, ütles ta. Sa oled Värava Rüütel. Sinu koht on siin.” Lahtisest uksest tema taga kandus nende kõrvu lapselik naerupahvatus ja Catelyni onu heitis sünge pilgu üle õla. „Ma siis ütlesin talle, et otsigu endale heaga uus Värava Rüütel. Olgu ma must kala või mitte, aga ma olen endiselt Tully. Ma asun enne õhtut Vetevoo poole teele.”

Catelyn ei pidanud üllatust teesklema. „Üksinda? Sa tead sama hästi kui mina, et maanteel ootab sind surm. Ser Rodrik ja mina läheme tagasi Talitundrusse. Tule koos meiega, onu. Ma annan sulle need tuhat meest. Vetevoo ei pea üksi võitlema.”

Brynden mõtles hetke ja noogutas siis järsult nõusoleku märgiks. „Olgu nõnda. Tee koju saab sedasi pikem, aga see-eest on mul rohkem lootust pärale jõuda. Ma ootan teid all.” Ta sammus minema, mantel taga lehvimas.

Catelyn vahetas ser Rodrikuga pilgu. Nad läksid uksest sisse, kus neid tervitas lapse hele erutatud naerukihin.

Lysa ruumidest avanes vaade väikesele aiale – mulla- ja rohusõõrile, kus õitsesid sinised lilled ja mida igast küljest ümbritsesid kõrged valged tornid. Ehitajad oli selle mõelnud hiie jaoks, kuid Kotkapesa asus mäe kõval kaljupinnal ja kui palju mulda alt Orust siia üles ka ei vinnatud, keeldus paispuu siin juuri alla võtmast. Seepärast külvasid Kotkapesa isandad siia muru ja paigutasid madalate õitsvate põõsaste vahele raidkujud. Seal pididki kaks eestvõitlejat kokku minema, et usaldada oma elu – ja ka Tyrion Lannisteri oma – jumalate kätesse.

Äsja kümblemast tulnud Lysa, seljas kreemikas sametkleit ja kaelas safiiridest ning kuukividest kee ning ümbritsetuna oma rüütlitest, kaaskondlastest ja suurtest ning väikestest isandatest, võttis külalisi vastu terrassil, kust avanes vaade võitlusväljale. Enamik neist lootis ikka veel teda tanu alla ja voodisse saada ning koos temaga Arryni orgu valitseda. Selle põhjal, mida Catelyn oli Kotkapesas oldud aja jooksul näinud, oli see asjatu lootus.

Roberti tool oli puust poodiumi abil kõrgemale tõstetud ja Kotkapesa isand istus itsitades ja käsi plaksutades, kuna kaks puust rüütlit ühe sinise-valgekirjus rüüs küüraka nukujuhi kätes teineteist raiusid ja torkasid. Laual seisid kannud rammusa koorega ja korvid murakatega ning külalised rüüpasid graveeritud hõbepeekritest magusat apelsinilõhnalist veini. Narride pidu, oli Brynden selle kohta öelnud, ja mitte asjatult.

Terrassi vastasküljel naeris Lysa lõbusalt isand Hunteri nalja peale ja nälpsas ser Lyn Corbray pistoda otsast ühe muraka. Need kosilased leidsid Lysa silmis kõige rohkem armu… vähemalt täna. Catelyn poleks osanud õieti öeldagi, kumb mees oli sobimatum. Eon Hunter oli Jon Arrynist veelgi vanem, luuvalust pooleldi sant, ja teda oli õnnistatud kolme riiaka pojaga, üks ahnem kui teine. Ser Lyn oli teistpidi narr: sale ja nägus; vana, ehkki vaesunud suguvõsa esmapärija, ent alp, järelemõtlematu, keevaline… ja – nagu sosistati – kurikuulus oma huvipuuduse poolest naiste kehavõlude vastu.

Catelyni märganud, tervitas Lysa teda õeliku kallistusega ja niiske põsesuudlusega. „Kas pole kena hommik? Jumalad naeratavad meile. Võta ometi üks peeker veini, armas õde. Isand Hunter oli nii lahke ja lasi seda oma keldritest tuua.”

„Tänan, ei. Lysa, meil on tarvis rääkida.”

„Hiljem,” lubas õde, talle juba selga pöörates.

„Kohe.” Catelyni hääl kõlas valjemini, kui ta oli tahtnud. Meeste pilgud pöördusid nende poole. „Lysa, sa ei kavatse seda narrust ju ometi tõsiselt. Elusast peast on Paharet midagi väärt. Surnuna kõlbab ta ainult varestele roaks. Ja kui tema eestvõitleja peaks siin võitjaks jääma…”

„Vaevalt küll, mu emand,” kinnitas isand Hunter, Catelyni õlga oma maksaplekilise käega silitades. „Ser Vardis on vapper võitleja. Ta teeb sellele rändsõdurile kähku otsa peale.”

„Kas tõesti, mu isand?” sõnas Catelyn külmalt. „Eks me näe.” Ta oli Bronni maanteel võitlemas näinud; polnud juhus, et see mees teekonna üle elas, teised aga hukka said. Ta liikus nagu panter ja tema kardetav mõõk oli tema käega nagu ühte kasvanud.

Lysa austajad kogunesid nende ümber nagu mesilased õie ümber. „Naistel puudub nendest asjadest õige arusaamine,” lausus ser Morton Waynwood. „Ser Vardis on rüütel, kallis emand. See teine vennike – vaadake, kõik temasugused on sisimas argpüksid. Lahingus, kui nende ümber on tuhanded samasugused, on neist küll kasu, aga kui nad vastasega üksinda silmitsi jäävad, kukub neil süda kohe saapasäärde.”

„Oletame pealegi, et teil on õigus,” ütles Catelyn talitsetud viisakusega. „Mida kääbuse surm meile annab? Kas te arvate, et Jaimele läheb see põrmugi korda, et me tema venna üle kohut mõistsime, enne kui ta mäe otsast alla heitsime?”

„Raiuge tal pea otsast,” soovitas ser Lyn Corbray. „Kui Kuningatapja saab Pahareti pea, on see talle hoiatuseks.”

Lysa raputas kärsitult oma puusadeni ulatuvaid punakaspruune juukseid. „Isand Robert tahab näha, kuidas ta lendab,” sõnas ta, nagu oleks asi sellega otsustatud. „Ja Paharet süüdistagu ainult iseennast. Ta ise nõudis kohut kahevõitluse läbi.”

„Emand Lysa ei oleks kuidagi saanud sellest auväärselt keelduda, isegi kui ta seda tahtnud oleks,” inises isand Hunter vaevaliselt.

Teistele tähelepanu pööramata keskendus Catelyn oma õele. „Ära unusta, et Tyrion Lannister on minu vang.”

„Ja sina ära unusta, et kääbus tappis minu abikaasa!” Lysa tõstis häält. „Ta mürgitas Kuninga Käe ja jättis mu pisikese isatuks ja nüüd peab ta selle eest maksma!” Lysa pöördus tuhinal, nii et ta seelikud keerlema lõid, ja sammus üle terrassi eemale. Ser Lyn ja ser Morton ja teised kosilased noogutasid jahedalt vabanduseks ning järgnesid talle.

„Mis te arvate, kas ta tegi seda?” küsis ser Rodrik Catelynilt vaikselt, kui nad olid kahekesi jäänud. „Ma mõtlen, mõrvas isand Joni? Paharet eitab seda endiselt ja väga ägedalt…”

„Ma usun, et Lannisterid tapsid isand Arryni,” vastas Catelyn, „kuid ma pole põrmugi kindel, kas seda tegi Tyrion või ser Jaime või kuninganna või nad kõik koos.” Talitundrusse saadetud kirjas oli Lysa maininud Cerseid, kuid nüüd näis ta kindel olevat, et tapjaks oli Tyrion… võib-olla selletõttu, et kääbus oli siin, kuninganna aga kättesaamatult Punase Kantsi müüride taga, siit mitusada penikoormat lõuna pool. Catelyn tundis peaaegu kahetsust, et ta ei olnud õe kirja enne läbilugemist ära põletanud.

Ser Rodrik näppis oma habet. „Mürk… jah, see võiks tõesti olla kääbuse töö. Või Cersei. Öeldakse, et mürk on naiste relv, ärge pange pahaks, mu emand. Kuningatapja aga… Ta ei meeldi mulle sugugi, kuid tema pole sedasorti mees. Veri tema kullatud mõõga teral on talle liiga südamelähedane vaatepilt. Oli see siis mürk, mu emand?”

Catelyn kortsutas pisut kimbatuses olles kulmu. „Kuidas muidu nad said nii teha, et see loomuliku surma moodi välja näeks?” Tema taga kriiskas isand Robert vaimustusest, kui üks rüütlinukk teise pooleks raius, nii et punane saepuru joana terrassile valgus. Catelyn heitis pilgu oma õepojale ja ohkas. „Poiss on täiesti kasvatamata. Ta ei saa kunagi nii tugevaks, et valitseda, kui teda mõneks ajaks ema juurest ära ei võeta.”

„Tema kõrgeauline isa oli teiega sama meelt,” kõlas hääl tema kõrval. Catelyn pöördus ja nägi meister Colemoni, veinipeeker käes. „Ta kavatses poisi Lohekivile kasulapseks saata, kas teate… oi, aga ma lobisen ülearu.” Meistri kõrisõlm laia meistrikee all jõnksatas ärevalt. „Ma olen vist liiga palju isand Hunteri oivalist veini joonud. Eelseisev verevalamine kisub mul närvid üleni pingule…”

„Te eksite, meister,” lausus Catelyn. „Casterly Kaljule, mitte Lohekivile, ja see korraldus tehti pärast Käe surma, ilma minu õe nõusolekuta.”

Meistri pea naeruväärselt pika kaela otsas nõksatas nii jõuliselt, et tundus lausa, nagu oleks temagi nukk. „Palun väga vabandust, mu emand, aga isand Jon ise…”

Kusagil allpool kõlas vali kellalöök. Nii kõrged isandad kui teenijapiigad jätsid oma asjatoimetused pooleli ja liikusid rinnatise juurde. All tõid kaks taevassinistes mantlites vahimeest välja Tyrion Lannisteri. Kotkapesa tüse seitsmik viis ta aia keskele, kus seisis raidkuju – valgest soonilisest marmorist tahutud nuttev naine, kes kahtlemata pidi kujutama Alyssat.

‘”Paha väike mees,” sõnas isand Robert kihistades. „Ema, kas ma võin ta lendama saata? Ma tahan näha, kuidas ta lendab.”

„Hiljem, mu kullake,” lubas Lysa.

„Enne kohus,” venitas ser Lyn Corbray, „siis hukkamine.”

Hetk hiljem ilmusid aia vastaskülgedel nähtavale mõlemad eestvõitlejad. Rüütlit saatsid kaks noort kilbikandjat, rändsõdurit Kotkapesa mõõgameister.

Ser Vardis Egen oli pealaest jalatallani terasega kaetud – ta kandis soomussärgi ja polsterdatud aluskuue peal rasket plaatturvist. Õrnu liitekohti käte ja rinna vahel kaitsesid suured ümarad rondellid, mida kattis Arrynite koja kuu ja pistrikuga vapi värvides emailikiht – kreemjas ja sinine. Vööst poole reieni ulatusid koorikmetallist kaitseribad, kõri ümber aga oli jäme soomuskrae. Tema kiivri oimukohtadest küünitusid esile pistrikutiivad ja tema visiir meenutas kujult teravatipulist metallnokka, milles oli kitsuke vaatepilu.

Bronni kaitserüü oli nii kerge, et ta tundus rüütli kõrval peaaegu alasti. Tal oli parknahast vammuse peal ainult must õlitatud rõngassärk, peas ümmargune ninakaitsega terasest poolkiiver ja rõngaskaaper. Tema jalgadele pakkusid pisut kaitset kõrged terasest säärekaitsetega nahksaapad ja tema kindasõrmede külge olid õmmeldud mustast rauast litrid. Ometi täheldas Catelyn, et rändsõdur on oma vastasest peajagu pikem, pikema käeulatusega… ja välimuse järgi otsustades viisteist aastat noorem.

Nad põlvitasid nutva naise ees rohule, näod vastamisi, Lannister nende vahel. Seitsmik võttis oma vööl rippuvast pehmest riidest kotist paljutahulise kristallkuuli. Ta tõstis selle kõrgele pea kohale ja valgus murdus. Üle Pahareti näo tantsisid vikerkaared. Kõrgel pühalikul laulval häälel palus seitsmik jumalaid, et nad alla vaataksid ja oleksid toimuva tunnistajaks, leiaksid selle mehe hingest tõe ja kingiksid talle elu ja vabaduse, kui ta on süütu, või saadaksid surma, kui ta on süüdi. Tema hääl kajas ümberkaudsetelt tornidelt vastu.

Kui viimane kaja oli hääbunud, langetas seitsmik oma kristalli ja lahkus kiiruga. Tyrion kummardas ettepoole ja sosistas Bronnile midagi kõrva, enne kui valvurid ta kõrvale viisid. Rändsõdur tõusis naerdes ja äigas oma põlvelt rohukõrre.

Robert Arryn, Kotkapesa Isand ja Oru Kaitsja, niheles kärsitult oma kõrgel istmel. „Millal nad võitlema hakkavad?” küsis ta virilalt.

Üks ser Vardise kilbikandjatest aitas rüütlil jalule tõusta. Teine tõi talle ligi nelja jala kõrguse kolmnurkse kilbi – raskest tammepuust, raudnuppudega üle löödud. Kannupoisid kinnitasid selle rihmaga tema vasaku käsivarre külge. Kui Lysa mõõgameister Bronnile samasugust kilpi pakkus, sülitas rändsõdur maha ja viipas keeldumise märgiks. Tema lõuga ja põski kattis kolmepäevane kare must habe, kuid see ei olnud ajamata jäänud mitte habemenoa puudumise tõttu; tema mõõgatera kardetav helk kõneles terasest, mida on iga päev tundide kaupa ihutud ja mis on nüüd nii terav, et seda ei või puutudagi.

Ser Vardis sirutas kinnastatud käe välja ja tema kannupoiss asetas talle pihku kauni kahe teraga mõõga. Terale graveeritud hõbedane ornament kujutas mägitaevast; mõõganupp oli pistrikupea, kaitseraud tiibade kujuline. „Ma lasin selle mõõga valmistada Kuningalinnas Joni jaoks,” kuulutas Lysa uhkelt oma külalistele, kes jälgisid, kuidas ser Vardis proovilöögi tegi. „Ta kandis seda iga kord, kui ta kuningas Roberti asemel Raudtroonil istus. Kas see pole kena? Minu meelest on see väga sobilik, et meie võitleja Joni eest tema enda mõõgaga kätte tasub.”

Hõbedane graveeritud mõõk oli kahtlemata ilus, kuid Catelynile tundus, et ser Vardise enda mõõk oleks talle käepärasem olnud. Kuid ta ei kostnud midagi; ta oli tüdinud viljatust nääklemisest õega.

„Las nad hakkavad võitlema!” hüüdis isand Robert.

Ser Vardis pöördus näoga Kotkapesa isanda poole ja tõstis tervituseks mõõga. „Kotkapesa ja Oru eest!”

Tyrion Lannister oli pandud istuma rõdule aia vastasküljel, tema kõrval kahel pool seisid valvurid. Bronn pöördus tema poole ja saluteeris põgusalt.

„Nad ootavad sinu käsku,” ütles emand Lysa oma kõrgeaulisele pojale.

„Võidelge!” kisendas poiss, värisevate kätega oma tooli külge klammerdudes.

Ser Vardis pööras ennast ja tõstis oma raske kilbi. Bronn pöördus näoga tema poole. Nende mõõgad põrkasid kõlinal vastamisi – korra, kaks, kolm. Rändsõdur taganes sammu. Rüütel järgnes talle, kilpi ees varjuks hoides. Ta andis hoobi, kuid Bronn tõmbus tagasi, veidi väljapoole löögiulatust, ja hõbedane mõõk lõikas ainult õhku. Bronn liikus kaarega temast paremale. Ser Vardis pöördus ja järgnes talle, kilpi varjuks hoides. Rüütel tungis peale, jalad konarlikul maapinnal hoolikalt tuge otsimas. Rändsõdur taandus, huultel värelemas kerge naeratus. Ser Vardis ründas ja lõi, kuid Bronn kargas eemale ja hüppas kergejalgselt üle madala sammaldunud kivi. Nüüd pöördus rändsõdur vasakule, rüütli kilbiga katmata külje poole. Ser Vardis üritas talle jalgadesse raiuda, kuid löök jäi lühikeseks. Bronn keksis temast veel rohkem vasakule. Ser Vardis pöördus paigal seistes.

„See mees on pelgur,” kuulutas isand Hunter. „Seisa ja võitle, argpüks!” Teised hääled toetasid teda.

Catelyn vaatas ser Rodriku poole. Tema mõõgameister raputas napilt pead. „Ta tahab, et ser Vardis talle peale käiks. Soomusrüü ja kilbi raskus väsitavad ära ka kõige tugevama mehe.”

Catelyn oli peaaegu iga päev vaadanud, kuidas mehed mõõgavõitlust harjutavad, oli omal ajal pealt näinud pooltsada turniiri, kuid see siin oli midagi muud, midagi ohtlikumat: tants, kus vähemgi komistus tähendas surma. Ja seda vaadates meenus Catelyn Starkile üks teine kahevõitlus ühest teisest ajast, nii eredalt, nagu oleks see olnud eile.

Nad läksid vastamisi Vetevoo alumises sisehoovis. Kui Brandon nägi, et Petyr kannab ainult kiivrit ja rinnaplaati ja rõngassärki, võttis ta enamiku oma turvisest maha. Petyr oli palunud Catelynilt lembusemärki, mida ta kanda võiks, kuid Catelyn oli talle ära öelnud. Tema kõrgeauline isa oli ta Brandon Starkile lubanud ja talle andiski Catelyn oma märgi – helesinise käesalli, millele ta oli tikkinud Vetevoo hüppava forelli. Seda Brandonile pihku pistes anus ta meest: „Ta on lihtsalt üks rumal poisike, kuid ma olen teda armastanud nagu venda. Tema surm kurvastaks mind.” Ja tema kihlatu oli talle Starkide jahedate hallide silmadega otsa vaadanud ja lubanud, et ta ei tapa poissi, kes Catelyni armastab.

See võitlus sai läbi enne, kui õieti alatagi jõudis. Brandon oli täiseas mees ja ta tõrjus Pisinäpu üle sisehoovi ja kaldatrepist alla, teda igal sammul hoopidega üle külvates, kuni poiss jalgadel vaarus ja kümmekonnast haavast veritses. „Alistu!” hõikas Brandon mitu korda, kuid Petyr ainult raputas pead ja võitles süngelt edasi. Viimaks, kui jõevesi neile juba poolde säärde ulatus, lõpetas Brandon võitluse ränga tagantkäehoobiga, mis lõikus läbi Petyri rõngasrüü ja nahkvammuse pehmesse ihusse roiete all – nii sügavale, et Catelyn oli kindel, et haav on surmav. Maha langedes vaatas Petyr tema poole ja pomises „Cat,” hele veri soomustatud sõrmede vahelt voolamas. Catelyn ei oleks uskunud, et ta seda ikka veel mäletab.

See oligi viimane kord, kui ta Petyri nägu nägi… kuni selle päevani, mil ta Kuningalinnas mehe ette viidi.

Möödus kaks nädalat, enne kui Pisinäpp niipalju kosus, et Vetevoolt lahkuda, kuid isa ei lubanud Catelynil minna torni, kus Petyr voodis lamas. Lysa aitas nende meistril teda ravitseda; tema oli tollal olnud leebem ja ujedam. Ka Edmure oli Petyrit vaatama läinud, kuid too oli ta minema ajanud. Catelyni vend oli kahevõitluse ajal olnud Brandoni kilbikandjaks ja Pisinäpp ei suutnud seda talle andestada. Niipea kui Petyr oli piisavalt kosunud, et teda sai liigutada, saatis isand Hoster Tully ta kinnises kandetoolis ära Sõrmedele, sellele tuulisele kaljuneemele, kus ta sündinud oli, et ta seal lõplikult paraneks.

Terast raiuva terase kõlin rebis Catelyni järsult minevikust välja. Ser Vardis ründas ägedalt Bronni, talle nii mõõga kui kilbiga peale käies. Rändsõdur rüsis tahapoole, iga lööki tõrjudes, nõtkelt üle kivide ja juurte astudes, pilku vastasest kordagi lahti laskmata. Catelyn nägi, et ta on kiirem; rüütli hõbetatud mõõk ei ulatunud kordagi temani, Bronni inetu hall relv aga raius ser Vardise õlaplaadi sisse sälgu.

Lühike võitlusetuhin katkes sama kärmelt, nagu oli alanudki, kui Bronn kõrvale astus ja nutva naise raidkuju taha põikas. Ser Vardis tegi torke sinna, kus ta oli olnud, ja Alyssa valeva marmorreie küljest lendas sädemeid.

„Nad ei võitle hästi, ema,” kaebas Kotkapesa isand. „Ma tahan, et nad võitleksid.”

„Küll nad võitlevad, kullake,” rahustas ema teda. „See rändsõdur ei saa terve päeva eest ära joosta.”

Mõned isandad Lysa terrassil heitsid oma veinipeekreid uuesti täis valades virilalt nalja, kuid aia teises küljes jälgisid Tyrion Lannisteri erinevat värvi silmad eestvõitlejaid nii, nagu oleksid nad ainsad inimesed kogu maailmas.

Bronn sööstis raidkuju tagant kärmelt välja, jällegi vasakule liikudes, ja andis rüütli katmata parema külje pihta kahekäelöögi. Ser Vardis tõrjus, kuid kohmakalt, ja rändsõduri mõõk sähvas üles tema pea pihta. Metall kumises ja üks pistrikutiib rõlksatas pooleks. Ser Vardis taganes kindluse mõttes pool sammu ja tõstis kilbi. Tammelaastud lendasid, kui Bronni mõõk puust kaitsemüüri raius. Rändsõdur astus veel kord vasakule, kilbist eemale, ja tabas ser Vardist kõhtu, nii et tema mõõga habemenoana vahe tera lõikas rüütli turvisesse heleda kriimu.

Ser Vardis võttis tahapoole toetatud jalalt hoogu ja tema hõbedane mõõk joonistas raevuka langeva kaare. Bronn äigas mõõga kõrvale ja keksis eemale. Rüütel põrkas vastu nutvat naist, nii et kuju oma alusel vankuma lõi. Ta vaarus tagasi, pea sinna-tänna pöördumas, et oma vaenlast näha. Visiiri kitsas silmapilu ahendas tema vaatevälja.

„Teie taga, ser!” hüüdis isand Hunter, kuid liiga hilja. Bronn lõi kahekäehoobi alla ja tabas ser Vardise mõõgakäe küünarnukki. Liitekohta kaitsev õhuke emaileeritud metall prõksatas. Rüütel ümatas ja pöördus, vaevaliselt mõõka tõstes. Sedapuhku Bronn ei taganenud. Mõõgad vihisesid vastamisi ja nende terase laul täitis aia ning kajas Kotkapesa valgetelt tornidelt vastu.

„Ser Vardis on haavatud,” lausus ser Rodrik tõsisel häälel.

Catelynile polnud vaja seda öelda; tal olid endal silmad peas ja ta nägi heledat vereniret, mis mööda rüütli kätt voolas, märga läiget küünarnukiliite sisemuses. Iga tõrje oli nüüd pisut aeglasem ja pisut madalam kui eelmine. Ser Vardis pööras külje vaenlase poole, püüdes lööke mõõga asemel kilbiga tõrjuda, kuid Bronn lipsas tema vastasküljele, kärmelt nagu kass. Tundus, nagu oleks rändsõdur jõudu juurde saanud. Tema löögid hakkasid nüüd jälgi jätma. Sügavad läikivad reiad valendasid üle kogu rüütli turvise – tema paremal reiel, nokaga kiivril, risti-rästi rinnaplaadil, üks pikk sälk tema soomuskrae esisel. Kuu ja pistrikuga rondell ser Vardise parema käsivarre kohal oli puhtalt pooleks raiutud ja ripendas rihma otsas. Pealtvaatajad kuulsid tema hingeldamist, mis kähinal läbi näokatte õhuaukude tungis.

Olgugi kõrkusest pimestatud, mõistsid isegi Oru rüütlid ja isandad, mis seal all aias sünnib, kuid Catelyni õde ei mõistnud seda. „Küllalt, ser Vardis!” hõikas emand Lysa alla. „Tehke talle nüüd lõpp, mu lapsuke hakkab ära väsima.”

Ja ser Vardis Egeni auks olgu öeldud, et ta jäi oma emanda käsule truuks – kuni viimase hetkeni. Ühel hetkel vaarus ta tagasi, oma räsitud kilbi taga poolküürus; järgmisel hetkel ta ründas. See äkiline sõge sööst tabas Bronni ootamatult. Ser Vardis paiskus talle otsa ja virutas rändsõdurile kilbiservaga näkku. Bronn oleks peaaegu – peaaegu – tasakaalu kaotanud… ta vaarus tahapoole, komistas ühe kivi otsa ja haaras nutvast naisest kinni, et mitte kukkuda. Kilbi kõrvale heitnud, sööstis ser Vardis talle järele, mõõk kahe käega üles tõstetud. Tema parem käsi oli nüüd küünarnukist sõrmedeni verine, kuid tema viimane metsik löök oleks Bronni kaelast nabani lõhki raiunud… kui rändsõdur oleks seda ootama jäänud.

Kuid Bronn nõksatas tagasi. Jon Arryni kaunilt graveeritud hõbedane mõõk põrkas nutva naise marmorküünarnukilt tagasi ja murdus kolmandiku kõrguselt pooleks. Bronn surus õla vastu raidkuju selga. Alyssa Arryni luitunud raidkuju vankus ja langes vägeva mürina saatel maha ja ser Vardis Egen jäi selle alla.

Silmapilgu pärast oli Bronn tema juures ja lõi purunenud rondeeli jäänused jalaga kõrvale, paljastades nõrga koha käsivarre ja rinnaplaadi vahel. Ser Vardis lamas nutva naise murdunud torso alla kiilutuna külili maas. Catelyn kuulis rüütli ägamist, kui rändsõdur mõõga kahe käega üles tõstis ja selle siis kogu oma kehajõuga läbi vastase roiete surus. Ser Vardis Egen vappus ja jäi liikumatuks.

Kotkapesa kohal lasus vaikus. Bronn kiskus endal poolkiivri peast ja lasi sellel rohule kukkuda. Kohas, kuhu kilp oli teda tabanud, oli ta huul verine ja lõhki ja tema süsimustad juuksed olid higist läbimärjad. Ta sülitas suust ühe murdunud hamba.

„Kas see on nüüd läbi, ema?” küsis Kotkapesa isand.

Ei, tahtis Catelyn talle öelda, nüüd kõik alles algab.

„Jah,” vastas Lysa mornilt, hääl sama külm ja elutu nagu tema relvasalga pealik.

„Kas ma võin nüüd selle väikese mehe lendama saata?”

Tyrion Lannister tõusis aia vastasküljel püsti. „Seda väikest meest küll mitte,” ütles ta. „See väike mees sõidab koos kaalikatega tõstukis alla, olge te ette tänatud.”

„Kui te eeldate…” alustas Lysa.

„Ma eeldan, et Arrynite koda mäletab oma tunnuslauset,” sõnas Paharet. „Kõrge kui au.”

„Sa lubasid, et ma võin ta lendama saata!” kriiskas Kotkapesa isand oma emale. Ta hakkas värisema.

Emand Lysa nägu õhetas raevust. „Jumalad arvasid heaks ta süütuks tunnistada, laps. Meil ei jää muud üle, kui ta vabaks lasta.” Ta kergitas häält. „Valvurid. Viige aulik isand Lannister ja tema… tööriist mu silma alt minema. Saatke nad Verise Väravani ja laske nad vabaks. Hoolitsege selle eest, et nad saaksid hobused ja Kolmjõeni jõudmiseks vajaliku moona, ja vaadake, et neile kõik nende asjad ja relvad tagasi antaks. Neid läheb neil maanteel tarvis.”

„Maanteel,” kordas Tyrion Lannister. Lysa lubas endale kerge rahuloleva naeratuse. See on teistmoodi surmaotsus, mõistis Catelyn. Tyrion Lannister sai sellest kahtlemata samuti aru. Ometi tegi kääbus emand Arrynile pilkava kummarduse. „Sündigu nõnda, mu emand,” ütles ta. „Tee peaks meile tuttav olema.”