Читать книгу Ehh, uhhuduur! Ratastel Teheranist Addis Abebasse - Hannes Hanso - Страница 10

Hannes

Inimese elus, nagu mulle üks Rootsi kooliõpetajast vanamutt kunagi purjus peaga seletas, on tegelikult väga vähe olulisi asju. Nendeks on hingamine, kusemine, sittumine, söömine, joomine, magamine ja keppimine. Et rattamatkal ühte sellest loetelust niikuinii ei saa, siis muutuvad teised asjad veelgi olulisemaks.

Minu esimene kogemus moslemi peldikuga on ammune. Reisisime aastal 1991 või 1992 Taniili, Liivo ja Maiga (Liivo tollane tüdruksõber) Usbekistanis. Buhhaaras saime tuttavaks ühe uiguuriga, kes toimetas Hiinast dresse ja tosse Kesk-Aasiasse.

Meie odavas võõrastemajas oli ilma vaheseinteta ühiskäimla. Juhtusin hommikul koos uiguuriga ühel ajal asjale minema. Mees sai hakkama vähem kui limonaadipudelitäie veega! Ei mingit paberit. Kuna meile Orissaare keskkoolis polnud keegi rääkinud, et pool maailma elanikkonda kasib oma tagumikku veega, mitte paberiga, siis tuli see mulle üllatusena. Ma ise kasutasin loomulikult paberit.

Tegelikult hakkab tagumiku veega pesemine pihta juba Euroopast – Istanbulist, millest pool asub Aasias ja teine pool Euroopas. Türgist edasi ida poole ladistatakse veega kükkarpeldikutes Süürias, Liibanonis, Jordaanias, Egiptuses, Iraanis, Iraagis kuni Pakistani, India ja Indoneesiani välja. Ka Hiina Xinjiangi provintsis on vesipeldik tavaline.

Vesikäimlat on ebamugav praktiseerida potiga kemmergus, ehkki ka see on võimalik. Seega kasutatakse neis maades 99,9 protsendil juhtudel kükkarkempse ehk siis selliseid, millel on poti asemel auk maas.

Vee saamiseks on kaks varianti – kas kastekann nurgas või kraan ja voolik. Tehnika on imelihtne. Suunad veevoolu oma vasakule käele (see on tähtis, sest paremat kätt kasutada on Koraani järgi rangelt keelatud) ja lobistad oma tagumendi palja käe ning veega puhtaks.

Eriti peentes kohtades, ka siin Iraanis, on isegi sooja veega käimlad. Nendes käia on puhas rõõm. Mõnikord hommikul oleme pidanud ka veetünnilt jääd raiuma, et vett saada. See nii mõnus ei ole.

Moslemite jaoks on vasak käsi roojane käsi. Vasakuga ei sööda, ei võeta vastu pakutud toitu, ei tervitata jne. Kui palju puid on maailmas tänu sellele langetamata jäänud, et siinmail peldikuis paberit ei tunnistata?

Moslemite panus värske õhu olemasolusse maailmas on hindamatu. Minu enda esimene (ning sunnitud!) kokkupuude kastekannu ja põrandaauguga jääb samuti juba aastate taha. Üritasin 1993. või 1994. aastal Türgist Süüriasse minna. Süüria viisat mul polnud, sest Süüria saatkonnas Ankaras oli mingi asjapulk öelnud, et ma saan selle piirilt. Piiril ei tahetud sellest midagi kuulda. „Kõik inimesed on Süüriasse teretulnud, aga AINULT viisaga,“ teatas mulle mingi ülemus.

Niisiis pidin ootama pidulikku tagasisaatmist Türgi poolele (piiripunktide vahe oli kümmekond kilomeetrit). Ootamine kestis tubli pool päeva – siis see maailmapilti avardav kogemus tuligi. Igas kohalikus peldikus, vähemasti Iraanis, seisab alati ka seep kätepesuks. Kohalik komme on käed pärast tualetti väga põhjalikult puhtaks pesta. Indias ja Bangladeshis on seep ja muu selline triviaalsus igaühe enda mure. Sellest ka pidev võitlus kõhulahtisusega.

Kõik eluks vajalik ühest kohast: peldik, duširuum ja pesuköök