Читать книгу Ehh, uhhuduur! Ratastel Teheranist Addis Abebasse - Hannes Hanso - Страница 8

Teheran, reede, 31. detsember

Kristjan

Meil oli võimalus korrata eelmise reisi algust ja alustada suurt seiklust uue aasta esimesel päeval. 2007. aasta kevadel alustasime teekonda Katmandust praegusesse lähtepunkti, kui aastast 2063 sai 2064 hindu kalendri järgi.

Otsus saata vana-aasta ära Teheranis andis meile vabaduse magada hommikul nii kaua, kui keegi soovis, ehk selle hetkeni, mil Liivo hakkas krõbistama. Tal on geniaalne omadus tekitada uskumatult intensiivseid ja und rikkuvaid helisid selliste väikeste protseduuridega nagu hambapasta ja raamatu kotist väljavõtmine. Hoolimata kilekoti-vaenulikkusest on ta ikkagi kõik asjad pakkinud eriti krõbisevatesse kotikestesse ja need omakorda pisut suurematesse krõbisevatesse kotikestesse ning kogu krempli ragisevate lukkude taha mitmekordselt kinni tõmmanud. Ja ega ta ju täpselt ei mäleta ka, kus miski asub…

Läbi kergelt toonitud aknaklaasi avanes hostelist imeline vaade üle tänava asunud mošee kuplile. Õhtupimeduses oli jäänud see ilu märkamata, kuid nüüd paitas avastus silma. Hoone oli märkamatu, tänavafronti sulandunud. Sissepääsust oleks võinud vabalt mööda jalutada seda tähele panemata. Diskreetne kardin ja pisut rohkem araabiakeelseid kirju väikese mosaiigi taustal olid kõik, mis reetsid pühakoja.

Meie hotell asus autokaubanduse uulitsal. Nimelt on kaubandustegevus siinmail korraldatud viisil, et samalaadset kaupa müüvad ärid on koondunud tänavate kaupa. Üksteisele järgnesid reas aku- ja rehvipoed. Vilkaim tegevus käis ärides, kus oma autosid sai pisut ilusamaks tuunida: uued istmekatted (vanad lendasid sinnasamasse poe ette rentslisse), seksikas roolikate, klaasist käigukanginupp ja muidugi ilukilbid! Mis mees sa õige oled, kui su Saba-nimelisel kohalikul väikeautol pole helkivaid Honda kilpe! Kaubanduse jagunemine tänavate kaupa on ühtpidi hea, kui sa tead, mida otsid. Teisalt tüütu, kui soovid harjamüüjate kandis hommikusöögi kohta leida. Sellise väikese probleemi ees me seisimegi. Pealegi oli reede, mis tähendab moslemite jaoks puhkepäeva, ja osa võimalikest söögiurgastest seisid suletuna. Vähemalt polnud need lahti kell 10 hommikul.

Jumala igapäevane kohalolu torkas eredalt silma. Ei tekkinud patumõtte raasugi…

Marssisime pikalt, enne kui leidsime väikese leivapoe. Värskelt küpsetatud lavašš vaigistas nurina ja andis jaksu rahulikumalt edasi kooserdada.

Kavandasime reisi esimest klotsikülastust, milleks sai valitud Golestani palee. Sõnaseletuseks neile, kes Uhhuduuri kõnepruugiga tuttavad ei ole: KLOTS ehk Kultuuriliselt Ligitõmbav Objekt Tavalisele Seiklejale. Tõele au andes on väljend meie kasutusse tulnud sõnalaenuna ja emakeele värskenduse eest tuleb kiita Plaadi-onu ehk Jaanus Plaati.

Igatahes, Golestani palee on Qajari dünastia valitsejate elupaik, mille üks liikmetest, 19. sajandi keskel elanud Nasser al-Din Shah sai kompleksi kujundamisel inspiratsiooni Euroopa ehitustavadest. Palee silmatorkavamaid eripärasid on kaks massiivset torni, mida muidu siinmail palju ei näe.

Imporditud ehitustavad

Šahhi unevalvur – väärt amet, Vana!

Tornide ees riietasid end pidulikku punasesse vormi kolm noormeest, kes viipekeele abil selgitasid, et nad on šahhi unevalvurid. Selline oli nende stepptantsu minu tõlgendus, mis ei pretendeeri tõele. Igal juhul väärt amet, peaks meie grupiski juurutama, kui Liivo jälle krõbistama kukub.

Palees asub hulk muuseume, kuhu saab osta eraldi piletid, ent võib soetada ka ühispileti terve palee külastamiseks. Oli reede ja tundus, et mitte väga turistiderohke aeg, mistõttu enamik muuseumidest oli kinni. Peaaegu ühel meelel tõdesime, et kõige parem klots on kinnine klots. Õnneks oli avatud üks raamatupoodidest, kust ostsime viimaks korraliku Iraani teede atlase. Hästi kulutatud 12 dollarit!

Aastavahetus ootas veel mitme tunni kaugusel. Aja surnukslöömiseks tundus kõige targem minna tagasi hotelli ja noristada üks korralik päevauni. Õhtuks tegime suuri plaane: Hannes peilis välja mingi armeenlaste koha linna põhjaosas, kus terendas salalootus uusaastanaps võtta. Eelmisest reisist olid meil meeles modernsed jäätisekohvikud, kus võiks Suri-Muri ja Vanilja Extreme’i kokteilidega korraliku labraka maha pidada. Seega, arvestades ülevaid kavu, tuleks väike ja kosutav bjuutisliip3 vaid kasuks.

Allah teab, milleks sa suuteline oled, ega koorma sind enamaga

Kõigevägevam pidas meie jaoks aga oma plaani. Juba saabumise õhtul oli hotelliomanik suure saladuskatte all maininud, et tal leidub ehk kusagil midagi, millest kõva häälega rääkida ei tohi, ja ära ta seda seitsme dollariga meile ei müü. See midagi, millest rääkida ei tohtinud, vahetas seitsme dollari eest omanikku ja leidis koha meie toas laua peal. Kuigi plekkpurgis ja vaid 0,33-liitrine, maitses see nagu ehtne šotlane. Peale selle oli Hannes „unustanud“ kotti nii matkapoest ostetud vananenud viinamarjamahla pulbri kui ka ühe kuumutatava jõulujoogi pulbri. Varem arutletud teema, millal keegi tilkagi võtmata viimati uut aastat tervitas, oli lõppenud tõdemusega, et ju see aeg jäi kusagile varasesse koolipõlve.

Kampai, Nippon! Happy New Year!

Kellaaeg oli tobe, mingi 6−7 paiku õhtul. Kuna plaanisime veel välja minna, otsustasime olemasoleva vägijoogilaadungiga tervitada Jaapani uut aastat. Kokku tuli kamba peale kolm klaasi eri kraami. Keerasime selle keresse ja läksime linna peale.

Esimene eesmärk oli leida üles hamam, mis pidi asuma kõrvaltänavas. Meie kõigi teadmist mööda on hamam udumõnus araabiapärane aurusaun, mille juurde kuulub korralik massaaž ja värske apelsinimahl.

Liivo sättis ette ülimat naudingut kirjeldava näo ja me kerisime ootused lakke. Naabertänava hamami eesruum nägi autentne välja ning me maksime küsitud raha. 20 000 riaali ehk umbes kaks dollarit näost tundus igati mõistlik hind. Seepide ja šampooni ning käteräti laenutuse eest maksime eraldi.

Lugu hakkas kahtlane tunduma, kui meid soovitud sihis edasi ei lubatud ning juhatati ootama koridori, kus istus ees käputäis kohalikke. Paistis kümme nummerdatud ust, mille igaühe piida küljes rippus väike paberilipik. Keelebarjäär ei võimaldanud meil täpsemalt aru saada, mis toimuma hakkab. Hannes tantsis selgituste saamiseks küll kiiremat, küll aeglasemat kaerajaani, kuid koha omanik jäi vankumatuks. „Istuge siin ja oodake oma järjekorda!“ ütles ta kehakeeles.

Sellest seebist ja šampoonist peab jaguma kuuele

Uste tagant tilkus välja puhtaid mehi. Järeldus sai olla vaid üks: pesta seal saab. Kui järgmine sisse läks, vahetati uksepiidal lipikut. Loogika ütles, et märgiti üles sisenemise kellaaeg. Arvamust kinnitas ka fakt, et kui mõni uks jäi liiga kauaks suletuks, läks omanik selle taha prõmmima ja hüüdis midagi vastuvaidlemist mittesallivat. Nagu võluväel vupsaski minuti pärast uksest välja järjekordne puhas mees. Mõnel juhul ka kaks.

Järjekord jõudis meieni. Saladuslikud uksed avanesid ning ees ootas hämar ja kitsas eesruum, millele järgnes veel pimedam duširuum. Omanik tegi meie puhul enda elu lihtsamaks ja lükkas ühte konkusse kolm ning teise veel kolm uhhuduurlast.

Me olime saanud vana-aasta õhtul korraliku hamami-tünga osaliseks. Liivo veel eriti, sest ta oli hotellis just duši all käinud. Ma tahtsin sama teha õhtul, kuid olude sunnil pesin end nüüd. Hotellis oleks see olnud tasuta.

Kultuurikogemusse investeeritud kaks dollarit tasusid end siiski ära. Hakkasin hügieeniprotseduure lõpetama, kui märkasin hämaruses ja veeaurus, et midagi on ukse peale kraabitud. Lähemal inspekteerimisel osutus see koopamaalingu tasemel kohalikuks pornograafiaks: vulgaarses poosis naisterahvas oli parasjagu vastu võtmas suurt õnnistust, selle kõrval üks tavaline vahekord koerapoosis ja kõige tipuks end ise rahuldav turbaniga imaam. Mul kukkus karp lahti. Teisalt, mis seal imestada − on mõned inimlikud ihad, mida lõpuni alla suruda ei saa. Olgu siis tegemist kui tahes jäiga traditsiooni, režiimi või religiooniga.

Kurg tõi, kurg tõi… Islami-porr oma ehedal kujul

Et hamami minek oli olnud Hannese idee ja osutunud vallatuks kogemuseks, sai ta endale nüüd uue hüüdnime: Hamami Hannes.

Hotellis lõime lahti kaardipõrgu, mis üksteisele pideva kärukeeramise tõttu ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Tundus, et meie eesmärk on arendada ühistegevust varaste hommikutundideni. Kilkeid ja karjeid kostis eri emotsioonide ajel ohtralt, kuid lõpuks tuli võitja välja kuulutada ning selleks osutus sport.

Korraks andsid kodanikele endast märku ka esimesed kõhuhädad, mis väljendusid plärtsuga asjalkäimises ja homeeriliselt naljakas, umbes 30 sekundit kestnud ning heliredelit otsast otsani läbi laulnud peerus.

Coca Cola imevägi: rätiku alt vupsab välja kelmikas juuksesalk. Seda rongi enam kinni ei pea

Hannes

Mulle meeldib Iraanis – see pole tavaline reisisihtpunkt, kuhu minna päikest võtma ja õlut libistama.

Loomulikult napsitatakse Iraanis nagu mujalgi maailmas (ka seal, kus see on keelatud), aga selleks, et alkoholile pihta saada, peab kohalikke inimesi tundma. Peab olema „usaldus“, sest karistused šariaadi seaduste järgi keelatud alkoholi tarbimise eest võivad olla karmid. Kuuldavasti tegelevad siin viski ja muu kange kraami riiki smugeldamisega ka julgeolekustruktuurid ise – näiteks paramilitaarne revolutsiooniliste valvurite organisatsioon.

Uueks aastaks õnnestus meil Teheranis üks 0,3-liitrine purk Venemaalt salakaubana sisse toodud viskit hankida. Kuue mehe peale naudisklesime selle teega sisse.

Tegelikult pean vaatama ka asja positiivset poolt. Viimased paar aastat Hiinas töötades ning Eesti ja Mongoolia vahet sõeludes on olnud selle poolest liiga intensiivsed. Maks – puhka rahulikult, sinu heaolu ning taastumise eest hoolitsevad ajatollad ja imaamid!

Viimased aastad on mul üldse olnud hektilised, aga ka pagana põnevad: Hiina, Mongoolia, Tai, Laos, Birma, Jaapan ning vahelduseks ohtralt Saaremaad ja Hella Hunti Tallinnas. Võib-olla sellepärast ei suutnudki ma uue Uhhuduuri alguse üle kuigivõrd erutust või pinget tunda. Liiga tavaliseks ja iseenesestmõistetavaks on maailmajagude vahel ringisiiberdamine saanud.

Reisi alustades oli valem järgmine: Pekingis asjade kokkupakkimine, siis küllasõit sõbra juurde Tokyosse, seejärel päevake uuesti Pekingis, kus kinkisin ära oma 40 aastat vana jalgratta ja jagasime Riinaga laiali viimased majapidamistarbed ning siis Tallinnasse. Jõulud veetsin Saaremaal nagu alati.

Tundub, et inimese füüsilist keha annab liigutada ühest ilma otsast teise palju kiiremini kui tema mõtteid. Üsnagi sürrealistlik tunne oli leida end ajatolla Khomeini nimelise rahvusvahelise lennujaama mošee põrandale vaipadele magama heitmast ning hommikul Teherani kesklinna poole väntamast. Viimast ma järele teha ei soovita – jõhker liiklus, sigasuur linn ja paarkümmend imaam Khomeini väljakut, mille hulgast just seda õiget üles leida oli ropp ülesanne. Filmilint silme ees liigub, kaadrid vahelduvad, aga mees, kus sa oled oma mõtetega!? Pole aimugi, mõtted tiirutavad kehast kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Wend

Paberil kiri koju

Veendumus, et suurlinnad pole mulle vastuvõetavad, saab Teheranis kinnitust igal sammul. „Kole“ on see sõna, millega küsijatele Iraani pealinna kirjeldaksin, ja ma ei usu, et ka pikem tutvus selle linnaga minu seisukohti muudaks. Ühtlaselt hallid ning pikad tänavad koledate isetekkeliste majadega ei kao. Liiklus, linna vereringe, on kahel jalal kõndija suhtes vaenulik. Teed ületades, ülekäigurajal või mitte, tunnen tõelist ohtu luudele-kontidele. Autojuhid, mõni üksik erand välja arvatud, on sihikindlad ja jalg on ilmselt gaasipedaali külge liimitud. Käisime täna Liivo eestvedamisel ka klotsituuril. Noh… oli kah. Tekkis uus Uhhuduuri mõttetera: parim klots on suletud klots! Saab kiiremini linnukese kirja.

Täna vahetub aasta. Praeguse seisuga on mul hotellivanaga diil, et ta müüb mulle väikese viski seitsme dollari eest. Kallis küll ja pole just minu kui õllevoliniku rida, kuid minu jaoks on asi põhimõtteline. Pilve (Wenna sõber Margus Pilv − toim) marineeritud seened tulid ju ka ilusti tollist läbi.

Ma ei suuda veel uue reisi lainel täie rinnaga loksuda. Mind häirib kõigi ühine suhtumine: „Aa… mida siin ikka filmida?“ Ma tõesti olen väsinud vastutusest. Tahaks olla lihtsalt niisama. Mitte midagi teha. Olla mittekeegi. Mitte vastata, kui küsitakse, mitte teha, kui kästakse. Loomulikult tahan ma praegu koos meestega siin olla ja edasi uute kohtade poole liikuda, aga kui vaid saaks seda teha veendumusega, et see ongi minu kohustustest vaba hetk. Olla lihtsalt niisama.

Ootan tulevalt kahelt kuult mingisugust valgustatust. Igatahes oli teel lennujaamast Teherani üks asi, mis mulle tohutult meeldis: Mart naeris südamest, tõesti mõnuga. Seda oli üle pika aja hea näha.

Nii, viski tuli. Tähistame juba kell 17.13 uue aasta saabumist. Liivo hakkas filmima.