Читать книгу Ehh, uhhuduur! Ratastel Teheranist Addis Abebasse - Hannes Hanso - Страница 9

Teheranist lahkumine, laupäev, 1. jaanuar

Wend

e-kiri

Laseme Teheranist jalga. Hea, kui pärastlõunaks linnast välja saame. Aasta vahetus magades, irooniline, kas pole. Loodetavasti hoidsite teie, naised, lippu kõrgemal. Meil on seni kõik korras ja vanaviisi: Liivo kohmitseb, Kristjan pildistab nagu jaapanlane, Hannes ässab, Taniil paneb jalgu taha ja Mart mediteerib. Olen nende pikkade õhtute jooksul (kuna alkoholi ei ole) koju juba kaks kirja kirjutanud. Näis, kas saab ka posti pandud.

Kristjan

Wend ja Taniil olid eelmisel õhtul varunud manti, millest hommikusööki teha. Hotelli köögis, mis asus katusel ja nägi välja nagu tervisekaitseameti õudusunenägu, sai suurepäraselt teha praemuna ja teed. Tarisime üles tubades leidunud kõik toolid ning mõmisesime tükk aega munade, singilõigu ja värske leiva kallal.

Hämmastav olukord uue aasta hommikul kell kaheksa: suus paha maitset pole, pea ei valuta, uni on täis magatud, kõrvetisi pole, iiveldama ei aja, juua täis ka pole. Pidime endid korraks näpistama, et reaalsusest aru saada. Kui võtta aluseks tõdemus, et mida suurem häbi hommikul, seda parem oli pidu eelmisel õhtul, siis pidime tunnistama, et meie uusaastapidu oli parasjagu mage.

Asjade kokkupanek ja teele asumine sujusid ladusalt. Veevarud täiendatud, võis reis alata. Võtsime suuna ajatolla Khomeini väljakule ausamba juurde, mille peal jalgu kõlgutades olime kolm ja pool aastat tagasi eelmise reisi lõpetanud.

Liivo sõitis pisut ette, et filmida meie saabumist läbi Teherani liikluskaose. Nägime eemalt, et siis, kui ta kaamerat välja võttis, tuli mingi pahur onkel tõrelema. Head kaadrit haistnuna Liivo end tavaliselt niisama häirida ei lase, kuid otsustasime siiski lähemalt kuulata. Selguski, et tegemist on väga resoluutse papiga, kes, hari käes, kaitses ausammast nagu oma kodu. Mis me siis ikka teise sügavaid tundeid solvame. Leppisime vähemaga ega roninud ausamba otsa. Ütlesime kiirelt ära, kellel mida öelda oli. Ootused… Mis ootused seal ikka on: rohkelt laskumisi ja külma õlut! Neid tavaelus mõistetamatuid pisiväärtusi hakkab meil seekord kõvasti nappima.

1. jaanuari hommik? Ei usu!

Enne linnast lahkumist tuli leida internetipunkt, sest ärasõidust alates polnud kodustega suurt suheldud. Sõnumid lähevad siit küll minema, aga ei tea kuhu kohalikku juhtmepuntrasse need kinni jäävad. Vastust igatahes pole keegi saanud.

Netipunkti leida pole Iraanis lihtne. Riik piirab sedasorti äritegevust ja info liikumist karmilt. Mõned kohad siiski on. Mälu järgi sõites leidsimegi arvutisaali, kus olime eelmiselgi reisil käinud. Suurt midagi muutunud ei olnud, eriti arvutite töökiiruses. Gmail küll avanes ja nägin, kes mulle olid kirjutanud, aga kirjad lahti ei tulnud. Minu kiri vupsas teele ilma sisuta. Facebook ei avanenud, selle asemel ilmusid ekraanile farsikeelsed kirjad, mis tõenäoliselt hoiatasid mind astumast kurjuse ja vale teele. Postimees ning Päevaleht ka korraks avanesid, kuid pealkirjadest kaugemale ei saanud, sest ikka olin valel ja kurjal teel! Õnneks teadsin mõnd erakanalit, mille kaudu sai piiksuda, et kõik mehed on ühes tükis kohale jõudnud, rõõmsad ja hüppavad kohe sadulasse.

Teele pidigi asuma, sest püha linn Qom jäi saja kilomeetri kaugusele ja käes oli varane ennelõuna.

Paari päeva tagune Teherani sissesõit andis meile kohalikust liiklusest elutruu pildi. Kes pole harjunud, võib saada kerge kreepsu, kui eeldab, et tal on peateel eesõigus. Süsinikdioksiidi emissiooni kontrollseadmed autode tehnoülevaatuspunktides on ammu tuumareaktorite varuosadena käiku läinud. Kui sõidukist kummalegi poole tikukarbi jagu ruumi jääb, siis sinna prakku pressib end auto või motikas.

Kõige tüütumad on tee ääres peatuvad ametlikud ja piraattaksod, mis signaalitades kundesid kutsuvad. Need suudavad kõige magusama koha peal rattale ette keerata. Kui suvatsed takistusest kõnnitee poolt mööduda, võib see lõppeda kiirsisenemisega salongi, kust parasjagu väljub keegi klientidest. Eelmisest reisist mäletan tõsist pingutust, et tulla sellistes situatsioonides toime. Nüüd on rõõm tõdeda, et võtan ootamatuid liiklusolukordi parasjagu külma kõhuga. Liiga uljaks ei tohi minna, kuid edasijõudmiseks tuleb olla viisakalt järjekindel.

Harvad ei ole juhud, mil meie pärast pannakse seisma liiklus, sest bussijuhil on ilmtingimata vaja teada saada, kust me pärit oleme. „Stralvaania, naiss kantri, ai häv meni frends theer! Welcome to Iran!“ Kui jutud räägitud, pääseb liiklusvool taas paisu tagant minema. Kaasliiklejad sellise jama peale suurt ei pahanda, annavad paar törtsu signaali, kuid ei mingeid kätega vehkimisi ega mossis nägusid.

Teheran on tõesti suur linn ja ainuüksi sealt välja pääsemine võttis tubli poolteist tundi. Lõpuks jõudsime samale maanteele, mida mööda olime lennujaamast tulnud. Jälle samad plakatid, aga seekord teiselt poolt vaadatuna, ikka sama tank sõjaväeosa ees ja samad suured plekist kokku keevitatud käed, mis pidid justkui millelegi manitsema (sellest sõnumist me täpselt aru ei saanudki).

Lennujaamast tulles olime korraks läbi põiganud ühe suure mošeekompleksi eest. Nüüd olime varustatud teadmisega, et see on ajatolla Khomeini (täiesti ainulaadne ja kordumatu nimi siinmail) uus keskus, kus ta isegi puhkavat oma igavest und. Härra soov olevat olnud, et kompleksist saaks lihtrahva koht, mistõttu laiuvadki selle ümber lennuväljasuurused parklad ja kilomeetripikkused laste mänguväljakud. Minaretid on 91 meetri kõrgused, sümboliseerimaks Khomeini vanust surres, ja kõik teavad siinmail hästi, et tema ideed ei sure kunagi. Tajutav erinevus tõeliselt vanade mošeede ja uusrajatiste vahel on hoolivus, millega asjad on tehtud. Uus kompleks võib olla küll suurem ja võimsam, kuid läbi kumab „ehituslik optimeerimine“ ning kiirustamine. Selleks, et hoone saaks hea, peab seda pärandama põlvest põlve, siluma siit ja kulutama sealt, laskma hingel sisse tulla, mitte tegema asju näitamiseks. Aga mis ma vigisen, parem teen ise enne midagi ja siis targutan.

Kui soovite armastatud usujuhi memoriaalkompleksi külastada lennukiga, siis palun, maandumiseks ruumi jagub. Julge suurelt mõelda!

Mošee juures läks meil omavahel ägedaks seisukohtade selgitamiseks religiooni teemadel. Käisin eemal pildistamas ja jõudsin vestlusringi tagasi hetkel, mil Wend hingepõhjast pahvatas: „Ma pole kunagi öelnud, et kristlus on mingi kuradi halleluuja! Üks pask puha!“ Kontekstist väljarebituna tundub see labidaga lajatamisena, kuid tegelikult arenes teema hoopis usu sisulise ja vormilise järgimise üksikasjade ümber.

Uhhuduurlased Suure Juhi aupaistes kümblemas

Esimesena oli toss väljas Hannese rattal

Kultuurikogemusest pahviks löödud Mart vajas pisut aega toibumiseks

Halastamatult tiksus kell hilist pärastlõunat ja me pidime kiirustama, et sobivasse ööbimiskohta välja jõuda. Päeval päikese käes on küll soe, ent niipea kui päike loojub, läheb neetult jahedaks.

Esimesed 60 kilomeetrit olid läinud päris hoogsalt, kuid nüüd rõõmustas meid korralik tõusunurk. Ma olen varemgi kogenud, et naljakas silmapete ei võimalda ratta seljas aru saada, kui järsult tegelikult tee mäkke tõuseb. Tundub, nagu sõidaksid laugel maal, kuid väntamine läheb aina raskemaks. Kirud mõttes kogu maailma, vaatad, kas rehvid pole tühjaks läinud (Hannes tegi muide lõhkumise otsa lahti kohe esimesel päeval), ja piilud silmanurgast, mis käiguga keegi sõidab. Alles siis, kui seisma jääd ja tagasi vaatad, saad aru, et oled Munamäe otsa sõitnud.

Teistpidi tundub orgu laskudes sellele järgnev tõus eemalt vaadates alati järsem, kui see tegelikult on. Paari päevaga harjub ära ja muutuvad olud siis enam ei üllata.

Et paarile meist oli see esimene tõsisem rattapäev pärast eelmise reisi lõppu, siis maalisid lõpmatuna tunduv tõus ja saabuv pimedus mulle ette süngevõitu pildi huntide poolt puhtaks lakutud kondihunnikutest Hawaii Expressi rattavrakkide kõrval. Siinkohal aga õpetussõna rahvasportlastele: iga kuradi tõus saab ükskord otsa ja sellele järgneb valgustatud, 15 kilomeetri pikkune langus, mis on täpselt niisuguse nurga all, et kannatab, jalad sirged, 50-kilomeetrise tunnikiirusega mäest alla kruiisida, vile suul, teadmisega, et ees ootab mõnus teeäärne puhkeala söögikohtade ning muu vajalikuga.

Vahepeal saime sedavõrd hea mineku sisse, et politseiauto sõitis vilkuritega mööda ja pidas meid kinni. Loomulikult olid ka selle kiirtee alguses seisnud suured sildid, mis teatasid, et jalgratturid, traktorid ja muud pudulojused hoidku end siit eemale. Kuriteoepisood lõppes siiski vaid manitsusega ettevaatlikkusele ja tervitustega Iraani saabumise puhul. Oli juba süsipimedaks läinud, kui mulle meenus jalgratta tagatuli kotipõhjas. Installeerisin selle ekspanderiga pakiraami külge ja jäin vabatahtlikult punaseks laternaks rivi lõppu.

Päeva sihtpunkti saabudes, milleks oligi maanteeäärne puhkeala bensiinijaamade, sööklate ja muu teelolija jaoks vajalikuga, tekkis meil siiski mure, kus ööbida. Hotell paraku kompleksi ei kuulunud ja me lootsime kohaliku mošee peale. Sestap palusimegi meid söögimajas tervitanud noorhärral uurida, kas saame end pühakojas kerra tõmmata. Peagi saabus vastus, et saab küll! Vaat seda ma nimetan Allahi armuks! Huvitav, kui kuus karvast iraanlast paluksid keset ööd Pühavaimu kiriku ukse taga öömaja, kui suur lootus neil oleks ulualust saada?

Õhtusöök möödus õdusas vestlusringis, kus sai tõdetud, et ühiskassa sulab nagu kevadine lumi; et reisi ajakava on olemas, kuid sellest kinnipidamine küsitav; et Jeemeni viisad on ok ja et Wend on üsnagi närvis, sest filmimine telesaate tarvis ei taha kuidagi edeneda.

Mõne aja pärast lagunes seltskond laiali ja ma jäin arvutiga klõbistama. Mošeevõlur tuli minuga juttu ajama ning uuris püüdlikult, mida kirjutan. Siin riigis pole väljastpoolt saabunud ajakirjanikud teretulnud, kuid arvuti taga pikka teksti kirjutades paistsin ma just sellisena. Ütlesin, et pean süütut päevaraamatut koduste jaoks.

Kiirelt kerkis üles ka usu teema. Hannes oli meid õnneks enne briifinud, et tuleb julgelt tunnistada end kristlaseks – see on igati aktsepteeritav ega tekita lisaküsimusi. Kristus on islami prohveteid ja tegelikult on nii judaismis, islamis kui ka kristluses palju ühist. Kõige rumalam olevat öelda, et oled ateist ega usu millessegi. Siinmail ei mõisteta sellist hoiakut – näid arrogantne. Paremal juhul tembeldatakse sind uskmatuks koeraks. Kehvemal juhul tekib tüütult palju lisaküsimusi, millele ka ise ei oska vastata. Konservatiivsemates piirkondades võib uskmatus tekitada komplikatsioone suhtluses kohalikega. Seega, ole kristlane, sa kuradi vahhabiit, nagu ütleb meie reisi uus vandeväljend!

Mošeesse jõudes leidsin eest viis norskavat kaaslast. Õues, ratast lukku pannes, sai kontrollitud ka naabrivalve toimivus. Olime pisut mures, kuhu sõiduriistad panna, kuni me ise viibime pühakojas. Sinna sisse rattaid ei lubatud ja ega meie vähene, kuid siiski olemasolev taktitunne poleks seda lasknud teha nii ehk naa. Seega olid rattad ilusti mošee ees laternaposti küljes lukus. Hakates enda oma teiste külge kinnitama, tegin pisut kolinat, mille peale kargas välja mošeevalvur, muhe vunts, ja uuris, kes siin toimetab. Nähes, et tegemist on veel ühe kuu pealt kukkunud murjaniga, kes ka soovib minna magama, viipas ta sõbralikult käega ja näitas rahvusvaheliselt mõistetava žestiga, et I’ll be watching You and Your bikes! Krõbistasin ka natuke magamiskotiga ning keerasin unele, peaga Meka poole.

Islamic Hotel

Kui lennujaamas mošees magasime, peksti palve ajaks kõik üles. Et olla head külalised, küsisime seekord, kuidas peame käituma. Öeldi, et ärgu me lasku end palvetajatest segada, neil on oma jutt Jumalaga ajada, meil oma uni põõnata. Sellegipoolest oli läbi poolune pisut ebamugav tunne, kui uksest vooris sisse aina uusi palvetajaid, kes ilmselge imestusega silmitsesid nende pühakotta kolinud santlaagrit. Minu palve oma Jumalale oli seekord lühike: „Tee nii, et keegi palve ajal ei peeretaks!“