Читать книгу Ehh, uhhuduur! Ratastel Teheranist Addis Abebasse - Hannes Hanso - Страница 12

Qom-Kashan, esmaspäev, 3. jaanuar

Kristjan

Sõime hommikust hotelli katusel, kust avanes suurepärane vaade mošeekompleksile. Meie toast paistis sama, kuid tolmuste akende ja kõva tänavalärmi tõttu ei saanud me sealt miljoni dollari vaadet nautida.

Juba hakkas toit ühekülgseks kiskuma. Wend nägi küll vaeva, kuid isegi tema kulinaarsetele oskustele tulid piirid ette. Mida seninägematut mitmendat päeva järjest munast, leivast, juustust ja tomatitest ikka välja võluda? Loomulikult pistsime kõik nahka ega kurtnud, sest ees ootas sada kilomeetrit teed Kashani.

Iseenesest ei olnud seda palju, kuid siin mõõdetakse vahemaid linna piirist linna piirini, seega tuli sisse- ja väljasõidud alati Tambovi konstandiga korrutada. Reisi alguse füüsiline vormgi oli ebaühtlane ja ka ootamatustega tuli arvestada.

Mõnikümmend kilomeetrit linnast välja jõudnud, tuli Taniilil meelde Hannese käest küsida, kas mitte täna ei ole see päev, mil on vaja anda Vikerraadiole intervjuu. Küsimusele vastuse väljamõtlemine võttis kilomeetrikese aega ja telefoni sisselülitamiseks peatusime oliiviõli tehase ees. Aparaati koti põhjast üles leida oli keeruline protsess, kuid lõpuks tuli see soki- ja raamatuhunniku vahelt välja.

Hakkasime juba ära sõitma, kui tehase uksest astus välja noormees, kes viipas meid sisse. Keelebarjäär oli Emajõe laiune, kuid saime aru, et meile soovitakse pakkuda kohvi ja anda oliive maitsta. Me ei saanud ometi ära öelda! Veetsimegi järgmised pool tundi mõnuledes ning pererahva pakutut kiites.

Wend soovis osta kaasa ühe pudeli väärisoliiviõli, kuid see ei õnnestunud. Pudel tuli vastu võtta kingitusena. Väga hea, nüüd oli meil vähemalt ketiõli olemas. Wend lubas kaitsta oma vara nagu Stalingradi. Küll me kangutame selle talt välja, kui häda käes.

Kõne Eestist saabus peagi. Jätsime Hannese mullahunniku taha maailma parandama ja liikusime ise taamal paistnud bensiinijaama poole. Kas keskvalitsus tahab või mitte, aga läänelik toitumiskatastroof oli siin juured sügavale ajanud. Maanteel pakuti söögiks burksi ohtra ketšupi ja majoneesiga ning kurgust alla loputamiseks kulus purk Pepsit. Lootus end kahekuulise reisiga rannavormi saada tuhmus päev-päevalt. Ainuke positiivne joon burksidieedi juures oli, et kõht püsis ühes tükis. Lootsin, et kulinaarsed elamused ootavad veel ees.

Keelele on kippumas hulk ebatsensuurseid sõnu

Minu rattavormist nii palju, et selle päeva esimesed poolsada kilomeetrit olid päris kurnavad. Kasuks ei tulnud ka see, et pidin ette võtma oma esimese rehviparanduse. Ajal, mil teised puhkasid, susserdasin mina heebli ja pumbaga.

Kontrollisin rehvi sisekülge korralikult, et sinna ei jääks midagi teravat sisse, aga kaheksa kilomeetri pärast oli rehv jälle tühi. Proovisin lihtsalt õhku juurde pumbata lootuses, et ehk enne sai vähe.

Mõne aja pärast ilmnes, et sel päeval tuleb ka teist korda kõik kotid maha laadida, ratas tagurpidi keerata ning rehv vahetada. Käisin kirurgi täpsusega iga sentimeetri rehvi siseküljest üle ja avastasingi juuspeene traadijupikuradi, mis oli pahanduse tekitanud. Probleem leidis lahenduse, kuid raiskas meie aega tubli tunni. Ajakadu oli kurjast, kui teadsime, et ees seisab hulk maad sõitu ja päike hakkab juba halastamatu kiirusega loojuma.

Liivo ürdiveskit filmimas

Rehvijama polnud veel lõppenud. Olime parasjagu üht keskmiselt magusat tõusu võtmas, kui märkasime, et Liivo ja Wend peatuvad meist pool kilomeetrit tagapool. Üle nii pika vahemaa ei saanud hüüda ka, mis juhtus. Mart, kellel oli särakat kõige rohkem, võttis Taniililt tööriistad ja väntas tagasi. Mis seal ikka, jälle rehvivahetus. Sel korral oli käsi määrimas Wend. Tundus, et olime Kummijumala millegagi välja vihastanud.

Planeerimata peatused lõid sõidurütmi paigast. Õnneks oli Kashani sissesõit mõnusalt allamäge ja hoog kasvas rohkem kui 50 kilomeetrini tunnis. Hea preemia pika päeva lõpuks.

Laskumisel kihutasime mööda kahest jalgratturist, kellega saime oru põhjas kokku meie kiiruskatseid filminud Liivot järele oodates. Tuli välja, et tegemist oli pikalt USAs elanud iraanlase Mohammadi ja tema naisega. Jutt läks kohalikele oludele ja härra teatas, et kogu senine hiilgus on riigis kadunud ning asjad on parasjagu perses. Me ei kiirustanud tagant kiitma, sest teadsime, et poliitilistel teemadel vestlustesse laskumisega tuli olla ettevaatlik, kuna viibime riigis, kus Suur Vend ei maga.

Samas pakkus Mo, nagu ta end palus kutsuda, ennast meile teejuhiks leidmaks hotelli, mille olime Lonely Planetist välja valinud. ÕK, meile sobis, näidaku!

Eks sai grupijuhti ju nöögitudki selle va läikiva kannu ostmise pärast, kuid tegelikult nautisime selles tehtud teed nii mõnelgi õhtul. Tark otsus!

Mingil hetkel tundus mulle, et olime justkui ringi tegemas, aga kohale me jõudsime. Kokkulepe jäi, et helistame talle, kui kavatseme Kashani kauemaks jääda, ja selleks tarbeks kirjutas ta üles oma telefoninumbri. (Minu pastakas jäi sest ajast kadunuks, ilmselt sõid selle ära kas Hannes või Mo.)

Hotelli kõrval asus kuulus Kashani turg, tüüpiline võlvitud laega idamaine käikude labürint. Õhtusel ajal liikus seal rahvast vähem ja osa poode oli juba kinni, kuid paras virvarr ikkagi.

Kui vaadata mööda teleturu kaubast ja odavast plastmassist, võis leida huvitavaid urkaid. Üks selline oli ka hiiglaslik maitseainete veski, kus vana kombe kohaselt suure veskikiviga jahvatati hõrke pulbreid. Et tuult ja voolavat vett polnud energiaallikaks võtta, siis ajasid vanasti veskikivi ringi kaamelid. Nüüdseks olid küürseljad lastud puhkama ja töö tegi autorattaga ühendatud väike elektrimootor. Kogu mehhaaniline loogika oli aga endine.

Hannes ostis kuldse veekeedukannu. Tundus, et tegemist oli selle reisi mõttetuima ostuga, kuna kann ei olnud sugugi väikeste killast, kuid etteruttavalt võib öelda, et tundsime hiljem kõik rõõmu siin sündinud uue tutvuse üle.