Читать книгу Ehh, uhhuduur! Ratastel Teheranist Addis Abebasse - Hannes Hanso - Страница 4

Tallinn-Teheran, kolmapäev, 29. detsember

Kristjan

Öösel oli lund juurde tulnud. Toomas Luhats oli mõned päevad varem meilt Eesti Televisiooni eetris küsinud, mis on meie kõige suurem hirm. Mina kartsin kõige rohkem, et me ei saa 29. detsembril Tallinnast minema. Detsember oli olnud erakordselt lumerohke. Kui ma olen midagi nii pikalt oodanud, siis ei tahaks, et lend jääks ära lumetormi tõttu või ma murraksin teel lennujaama jala.

Kui me Hannesega lennujaama jõudsime, käis vilgas sebimine. Rattad oli Hawaii Express kastidesse pakkinud, kuid pidime need lahti tegema, et sokutada kõikvõimalikku kraami rataste vahele. Pakkimine oli tõhus ning Hannes, Mart, Wend ja Taniil läksid lennuki peale, kaks kätt taskus. Julge samm, kuna nad ei saanud olla kuigi veendunud, et kõik lennuki kõhtu läinu kohtub meiega ka Teheranis.

Taniil oli kaitseväelise korralikkusega kohale mobiliseerinud kogu koduse Metsala pataljoni. Liivot saatis lennuväljal poeg Ruudi koos vanaisaga, Hannest lapsed ning mind Monika, tütar Maarja ja tema sõber Jürgen. Wend ning Wenna vend olid oma lahkumismusid kodus kätte saanud ja nägid rõõsad välja. Wend jagas laiali kuueaastase poja Mattise joonistatud kaitserobotid. Iga mees sai oma.

Meid ootas mitme ümberistumisega lend marsruudil Tallinn-Kopenhaagen-Ankara-Teheran. Esialgu teadsime, et peame Kopenhaagenis pagasi uuesti välja võtma. Nüüd kuulsime oma rõõmuks, et kogu kola saadetakse otse sihtpunkti. See andis meile vabaduse võtta kohe pärast turvakontrolli esimene karastusjook.

Hannesel oli kolmapäev, mis tähendas, et tema vaatas mõru näoga pealt meie vahuste vuntsidega rõõmupidu. Ta oli enesedistsipliini korras seadnud reegli, et mõned päevad nädalas peab maks puhkama. Alguses kulus karskusele vaid kolmapäev, nüüd oli veel lisandunud teisipäev ja peale selle esmaspäev või neljapäev. Kahte viimast võis omavahel vahetada sõltuvalt olukorrast ja nädalavahetuse raskusest. Aga kolm päeva nädalas olid kindlasti karsked. Etteruttavalt olgu öeldud, et Hannese tore tava tekitas reisiseltskonnas vastandlikke arusaamu hetkeolukorra väärtustest ja vajadusest seda nautida või tungivast tarvidusest edasi liikuda.

Hoidke alt, kõik kurjad vaimud, Kaitserobot tuleb!

Kõik järgnevaks kaheks kuuks vajalik on olemas: head sõbrad, head rattad ja 5 kg isiklikke asju

Olime lugenud üht Iraani reisiblogi, kus oli kirjeldatud paari inglase seiklusi samal marsruudil, mis meid ees ootas. Et seal mainiti ka vestlusi kohaliku salapolitseiga, siis pidime olema valmistunud rääkima kõik sama juttu. Reis võiks kiskuda pikemaks, kui Iraani võimud saaksid teada, et meie rühma kuuluvad Kaitseliidu pressišeff, tuntud teleajakirjanik ning Euroopa Komisjoni diplomaat (küll värskelt erru läinuna). Sestap kõigile teadmiseks, et Taniil oli edaspidi Aegviidu kooli tööõpetuse õpetaja, Wend sama kooli jalgpallitreener ning Hannes sotsiaalnõunik Heateo Sihtasutuses. Ülejäänutel polnud oma identiteediga probleeme. Mida kurja suudavad korda saata ehtne ülikooli lektor, Heateo Sihtasutuse tegelik tippametnik ja kohvikupidaja? Kordasime legendi uuesti üle − pidime seda teadma une pealt.

Hannese kolmapäev tõi välja tema loomuse pehmema poole, mis väljendus kahanenud uljuses, ja me ei venitanudki lennuki peale minekut viimase kutsungini. Paar tooni vaiksemalt oleksime võinud lennukis võtta, kuid eks meeleolu olnud laes. Ikkagi kolm ja pool aastat eelmise reisi lõpust juba möödas.

Kopenhaagenis tegime check-in’i vaid oma rümpadele ning ülejäänud neli tundi lennuväljal lendasid kaardimängu saatel. Liivo tõdes, et midagi pole muutunud. Sporditulemuste austajatele olgu öeldud, et esimese mängu võitis Hannes.

Karastusjookide, käärinud viinamarjamahla, põletatud suhkruroonektari ja päikeseloojangu komplekt lennuväljal tekitas härda meeleolu. Asjale pani kupli peale Mardi samas soetatud helivõimendussüsteem, mis muutis tema iPodi kollektiivseks riistvaraks. Idamaist lärmakust tuli enne keskkonda sisenemist harjutada. Mõned lähemad laudkonnad vist ei pidanud Pink Floydist ega Led Zeppelinist lugu, sest mõne aja pärast jäi meie ümber tühjaks. Aga võib-olla nad kiirustasid lennukile.

Hannes lubas, et Turkish Airline on ehteuroopalik lennufirma, kus saab kõike. Ei saanud! Väike plasku (vist oli viski) oli meil õnneks varuks ja kohv koos koorepulbriga võimaldas teha Baileyse-sarnast kodukootud jooki. Kolmetunnine lend sujus kiirelt.

Ankara lennujaamas takistas üks mundris härrasmees tavapärast transiittsoonis kulgemist − nagu hea karjane üritas ta kõiki Teherani lennukile minejaid ühte punti koondada. Hiline õhtutund ning reisijate hajameelne isepäisus ei teinud ta ülesannet lihtsamaks.

Olukord muutus närviliseks, sest olime arvestanud paari klaasi karastusjoogi manustamisega enne islamivabariiki suundumist. Hannes vahtis närviliselt kella – ta lootis, et neljapäev jõuab kätte enne, kui siseneme lennukisse.

Liigne viivitus sõi väärtuslikke minuteid halastamatult. Pidime läbima turvakontrolli isegi kaks korda. Esimesel korral piirdus käik lihtmenetlusega, teisel korral tuli saapad jalast võtta. Hoiatasin ette, et hommikust saadik umbsetes jalanõudes viibinud sokipaari eksponeerimine ei pruugi teha head õrnale osoonikihile, kuid ametnikud jäid endale kindlaks.

Jõudnud teisele poole kontrolljoont, peilisime kiirelt välja viimase avatud kohviku, kus Mart tellis kõigile (peale Liivo ja Hannese) suured karastusjoogid.

Puhveti laua taga asusime rühmatööle nagu hästi kokku jooksutatud mälumängumeeskond: kaalusime eri meetodeid, kuidas uue päeva hakul Hannese meeleolu meie omaga kiiresti samale lainele viia olukorras, kus häädust ei saa enam hankida. Ühe variandina kaalusime vereülekannet. Wennale meenusid Juha Vuorineni „Joomahullu päevaraamatust“ mõned tõhusad meetodid, kuid mul läks neid kuuldes süda pahaks.

Hannes ei jätnud end juhuse hoolde. Ta ilmus tax-free-poest välja minipudelisse villitud tuntud jahimehejoogiga − preemia kannatuste eest, mille ta oli lõppenud päeval sunnitud üle elama.

Juba registreeris Teherani lennule värvikas seltskond kohalikku rahvast, nende seas ka šarmantne neiu pearätiga. Kahel eelmisel lennul olin mina istunud keskmisel kohal. Tihedamini lendajad teavad, et see on kõige kehvem koht. Viimasel otsal sain aknaaluse koha ja Wend vahekäigu-äärse. Ennustasime, kes meie vahele istuma satub. Pakkusin, et Liivo, kes tuleb ja hakkab nina kirtsutama. Tuligi Liivo ja hakkaski nina kirtsutama.

Paar rida jäi lennukis tühjaks ning juba õhkutõusmise ajal istus Liivo privaatreas, nautides vaadet Ankara ööle.

Šarmantne pearätiga neiu meie taga vaatas üsnagi ebamoslemlikult meile julgelt silma ja tundis ilmselgelt huvi pisut sagritud matkariietes seltskonna vastu. Pidasin targemaks hoiduda vestlusse laskumast, sest neiu kõrval ja mujalgi lennukis istus hulk mornima näoga seltsimehi, keda võinuks pidada New Yorgi septembrirünnaku mõne elluviija lähisugulasteks.