Читать книгу Ehh, uhhuduur! Ratastel Teheranist Addis Abebasse - Hannes Hanso - Страница 15

Esfahan, kolmapäev, 6. jaanuar

Kristjan

Üle hulga aja koitis hommik, mil ei pidanud pakkima rattaid ega asuma varakult teele. Mõrvarlikke, eelmisest õhtust johmas peaga kella viieseid ärkamisi sel reisil oodata pole. Need võivad tulla reisi lõpu poole, kui selleks vajalikud tingimused on täidetud. Etioopias näiteks, kus on kristlased ja parasjagu palav. Kristlastel on pisut teine arusaam karastusjookide olulisusest inimese igapäevaelus ja palavuse vastu aitab liikumine varastel hommikutundidel – nii tekib varase ärkamise ja hapra enesetunde kokteil.

Täna oli aga muretu, polnud kohustuslikku klotsiprogrammi ega olnud tegelikult keegi mõelnud, mis me Pärsia Pärliga peale hakkame. Liivo unistas õdusatest teemajadest, kus tundide kaupa hea raamatuga kurameerida, Mart soovis omapäi hulkuda ja Hannes päevikut kirjutada. Ametiühingurakuke (Wend, Taniil ja mina) seisis hea selle eest, et liiga palju energiat ei kulutataks, tehtagu mida tahes.

Hommikule lisas pisut värvi ka vahejuhtum samas hotellis peatunud jaapanlasega, kelle dušikomplekt oli ühisest pesuruumist minema kõndinud. Koos hotelliteenistujaga tube läbi kammides jõuti ka meieni. Tegime nii ausad näod pähe kui saime ja ütlesime, et pole võtnud, raiu või tükkideks! Iga tükk karjub veel järele, et pole võtnud! Kamikaze seda ei uskunud, sest tema vaimusilmis istus üks meist, švamm kõrvas, ja teisel rätik peas, ning kõigil tuli suust suuri seebimulle. Aga ausõna, ei võtnud!

Ühe näpunäite siinmail reisijatele peab andma: kui soovite leida head hommikusöögi kohta, siis peate seda otsima enne kella kümmet. Vastasel juhul on restoranid-kohvikud kinni. Meil ei jäänudki muud üle kui osta poest juustu, mett ja viigimarju ning seista kohalikega truisti leivasabas.

Pagari juures kerkis tainas vaikselt üle poti ääre, poti alt aga kukkusid välja õige suurusega plönnid. Kui plönn tunnistati sobilikuks, käis see rullide vahelt läbi ja lame leib liikus pöördahju suurele plaadile. Selle aja peale oli leib küpsenud, kui plönn läks ühelt poolt sisse ja tuli teiselt poolt välja.

Leivategu

Särgiärikas, taamal Eesti jalgpallikoondise iraanlasest fänn

Esinduslikem hommikusöögisaal sellel reisil, Šahh Abbas Suure väljak

Naised sabas krabasid kuumi leibu ja viskasid need kõrval asunud traatvõrgule jahtuma, et poekotid üles ei sulaks. Kes võttis kümme, kes rohkem. Meie soovisime kuus.

Hommikusöögilaua katsime Šahhi väljakul kiviplaadile ja kohalike tüdrukute kihistamise saatel lasime kraamil hea maitsta. Tore oleks olnud seda teha nagu vanasti, mil šahh ise rõdult seiramas. Oleksime palunud audientsile ja rääkinud talle kaugest maast, mis on maailma kõige ilusam. Wend oleks muidugi olnud eestkõneleja. Kui keegi rääkis natuke rohkem inglise keelt kui hello mister, vat joor kantri, siis Wend selgitas alati lahkelt, et see on Estonia, the most beautiful country in the world!. Kuulajale jäigi alatiseks meelde, et Strolboonia on tõesti ilus koht ja seal elavad särasilmsed hiiglased.

Šahhi polnud näha. See-eest oli kiirelt kohal särgikaupmees, kes kutsus meid jõuliselt oma poodi. Särgid tundusid huvitavad. Seda enam, et puhas pesu hakkas kiirvudinal otsa saama. Sellegipoolest ei tohi end odavalt kätte anda.

Esimese ropsuga pakuti tükihinnaks vist sada tuhat (umbes kümme dollarit). Sõime rahulikult edasi ega pööranud onule rohkem tähelepanu. Väike mäng närvidel töötas alati. Tuligi mees mõne aja pärast tagasi ja pakkus juba vähem. Kui palju, ei mäleta, aga Hannes leppis temaga lõpuks 40 000 riaali ehk 2,5 euro peale kokku. Mees ajas ka mingit koguse juttu, aga me ei kinnitanud tema mõtet. Keelebarjäär oli küll pisut kitsam kui Emajõgi, sest nagu ise teame, paneb ärivajadus Tallinna vanalinnas ka umbkeelse vene mutikese soravat soome keelt rääkima. Sama siin, kuid ladusast vestlusest oli asi kaugel. Hommikusöögi lõpetanud, liikusime vaatama mehe särgipoodi.

Tuli välja, et see koosnes paarist pappkastist teiste turumüüjate lettide all. Kastidest tulid välja mitmesuguse värvitooni ja disainiga T-särgid, mõned tikitud, teised trükitud. Üks asi oli meeldimine, teine küsimus oli, kas leidub õiget numbrit. Õnneks käis siin vist teisigi hiiglasi, sest lõpuks olime Wenna ja Hannesega valinud välja sobivad. Ühtäkki tõusis hind 50 000 riaali peale tükk, põhjenduseks kallim disain ja oodatust väiksem kogus. Tänan, onu, äri jääb ära! Kõige paremini töötav kauplemisnõks on ärajalutamise trikk ja see mõikas ka sel korral. Nüüd olid meil särgid 40 000 riaali tükk.

Mart soovis endiselt omapäi kõndida, kuid me olime nagu kährikud tal sabas. Lõpuks leppis ta saatusega ja liikus meiega kaasa teemaja otsinguile. Kellelgi pidi ju täna vedama. Las selleks olla siis Liivo.

Miljonist jagus tavaliselt kamba peale neljaks söögikorraks

Kohtasime üht ratturit, kes löödud olemisega istus nimetule märtrile pühendatud väljaku ääres. Tegemist oli sakslasega, ilmselt siis Dietrichiga, kes oli mingil salajasel moel jäänud passist ilma ja nüüd mõtles, mida eluga edasi teha.

Ta rääkis segase legendi passi andmisest kellelegi lennujaamas, mis tundus raskesti mõistetav. Kui me teda uuesti hotellis nägime, siis tuli välja, et ta oli andnud passi teiste sakslaste, ilmselt siis Gudruni ja Fritzu kätte, et need selle kodumaale toimetaksid. Dietrich pidi seal asuvate saatkondade kaudu saama endale kas India või Pakistani viisa. Millegipärast oli protsess takerdunud ja nii oligi mees siin ilma dokumentideta.

Wenna teleseriaali rõõmuks arendasin ma paranoia teooriat: Dietrich on salapolitsei ettesöödetud agent, kes ratturite solidaarsuse abil hajutas meie valvsust ja pani meid paljastama tegelikke, Iraani julgeolekut õõnestavaid plaane. Aga meie ei läinud agendi liimile. Ega me eile sündinud ole!

Väheseid lahtiolevaid teemaju asus jõeäärse hotelli ülakorrusel. Vaimusilmas ette kujutatud mõnusast vanast kõrvaltänavast oli asi kaugel – 1980ndate lõpu sisekujundus, peeglid, vakstu ning röövlipealiku kehtestatud hinnakiri. Pressisime endale paar kannu teed sisse ja liikusime edasi. Kusagil peab ju ka mõnus olema. Hannes leidis siiski, et ka siin on mõnus, ja jäi meist maha kirjutama päevikut. Õnneks oli röövlipealik unustanud toolikulutushinna kehtestada ja seega sobis koht mõtluseks hästi, kuna seal polnud palju külastajaid.

Sillaalune pärl. Teadmine, et kaamerad sind filmivad, ei seganud

Värskelt tüssata saanud Mart. Tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt!

Mart ning ülejäänud kährikud siirdusid jõe äärde. Vana silla all kaarte vahel märkasime laudu ja nende taga mõnusalt teed joovaid inimesi. Milline oaas! Tee hind oli normaalne ja supp hea, jõekene vulises, päike paistis, mida sa hing veel osanuks soovida!

Mart sai lausa kurjaks ja sarjas kohalikku võimu, mis on sellised asutused kui patupesad ära keelanud, et noored ei satuks üksteisele liiga lähedale. Imestasimegi, kuis see koht kõigile nähtavalt sai eksisteerida. Ju oli omanikuks keegi „omadest“.

Üle silla jalutades sattusime ajas justkui paarkümmend aastat tagasi, kui Balti jaamas käis kõva sõrmkübaramäng. Siin kasutati küll kolme mängukaarti, kuid skeem oli sama. Lasti justkui võõral, kes oli tegelikult kamba liige, paar korda võita, ja siis tõmmati mängu keegi kõrvalseisja, kes igal juhul kaotas. Mart, kes oli kindel tüssata saamises, ei suutnud kiusatusele vastu panna. 100 000 riaali ehk kuus eurot, mis ta kaotas, oli tõenäoliselt adrenaliinilaksu väärt. Üks vanamees küll koputas omale oimukohta ja näitas Mardi poole, kuid ta ju ei teadnud, et alati pole võit peamine.

Sõrmkübaramäng tõmbab ligi rahvahulki

Kapsailu pargikujunduses

Silla teises otsas lasime Mardil lõpuks oma teed minna. Jõe kallas tundus olevat populaarne ajaveetmise koht ja silma jäid mõnedki kallistavad paarikesed. Ehk liigagi julgelt kallistavad, arvestades ametlikku hoiakut kiindumuse avaliku ülesnäitamise suhtes.

Jõeäärse promenaadi kujundamisel oli olnud ametis potipõllundusmaniakist maastikuarhitekt: mitmes kohas võis näha lilleklumpe, mille kujundamisel oli kasutatud käharaid erivärvilisi kapsapäid.

Meie jalutuskäik kulges siksakina – üht silda pidi üle jõe ja teist mööda tagasi. Järjekordselt poolkuiva jõesängi ületades sattusime sillale, mille keskel ilutses šahhi jaoks ehitatud paviljon. Suurelt rõdult sai ta jälgida vee peal käinud elu. Näis, et šahhi eksistents seisneski vaatamises, kuidas elu temast mööda läks. Hirmus igav võis olla, või mine sa tea, ehk oleme hoopis meie igavad inimesed, kellele on kogu aeg vaja kulisside vahetust, et meeli erksana hoida.

Sillakaarte alt kostis kaeblikku laulu. Esimese hooga ei saanud arugi, kas tegemist oli mees- või naishäältega. Kui üks oma osa lõpetas, võttis teine järje üle. Leidsime rühma noormehi, kes hingestatult lugu lõõritasid. Sõnadest ei saanud aru, kuid lauljate näod andsid mõista, et tegemist ei olnud lõbusa ega ropu vemmalvärsiga. Paar korda käis läbi ka nimi Esfahan, millest võis oletada, et lauldakse Pärsia Pärli langenud hiilgusest.

„Peaksime olema kusagil siin…“

Keelatud võistulaulmine sillakaarte all

Liivo filmis etteastet. See tegi lauljad esialgu pisut vaoshoitumaks ja kellegi kõrvalseisja kommentaarist võis aru saada, et ega laulmine võimudele hästi ei meeldi. „Poliis, trabel juu, nõu mai frend.“ Viisijuppidesse hakkas segunema valesid noote ja hääled läksid kähedaks. Etteaste oli lõppenud, lahkudes tänasime kutte.

Kuskil pidid asuma ka kuulsad kõikuvad minaretid, mille eripäraks oli, nagu nimigi ütleb, ehituslik ebastabiilsus. Turismiinfopunktis nähtud video demonstreeris seda fenomeni ahvatlevalt. Täpsemal uurimisel selgus, et minarettide külastamise populaarsuse kasvades oli kõikumine ohtlikuks muutunud ning objekt suletud.

Vesipiibumajade sulgemise üks argument olevat olnud, et suits rikkus arhitektuuripärandit. Huvitav, miks võis igal pool suitsetada tavasigarette ega peetud millekski ka autode heitgaasist läppunud õhku?

Väheseid veel toimivaid vesipiibuurkaid. Ideaalne koht riigipöörde sepitsemiseks

Päeval valmis kirjutatud kaardid lipsasid tolmusesse postkasti tänavanurgal. Saab näha, kui kaua ja kas need üldse jõuavad Eestisse.

Mart saabus hotelli teadmisega, et kohalikust jõest saab püüda tuurakala või vähemalt hiidlestasid. Sellisele järeldusele oli ta jõudnud kalamehi jälgides, hinnates ka püügiks kasutatud konksude ning sööda suurust. Kala väljatõmbamist tal ei õnnestunud näha, kuid õngemeeste pühendunud olekust ja pingsast ootusärevusest võis ülesande tõsiduse kohta saada selge pildi. Kel on vaja suuri kalu, tulgu Esfahani.

Hannes oli käinud kohalikus rattapoes kaupa tegemas ja naasis seksika sadulaga. Senine oli talle perse peale käinud, kuid uus nägi hurmav välja. Pisut kadedakski tegi. Tema vana sadul jäi siiski kotti ootele, kui uuel peaksid ilmnema salavead. Kui mitte, siis saab selle ehk kasudega maha ärida või muul vajalikul moel tarvitada. Jäi loota, et tegu pole hiidlase varese looga, et Hannes hoiab ja hoiab ning Addis Abebas viskab minema, öeldes: „Äi läind tarvis!“

Wend ja Taniil tegid sääred ja jätsid toa seinale lakoonilise teate: „Piidarid, oleme kell 19 hommikusöögiplatsil.“ Keegi kunagi kurjustas, et meil oli internetis kodulehel kirjas „Aloissa, piidarid!“. Teadmiseks, et nii öeldaksegi heade semude kohta! Seega, piidarid, läheme looga edasi.

Õhtuses programmis oli kohalik restoran ja vesipiibu-urgas. Esimene neist osutus kiretuks riisi ja kebabi kohaks, kuid teine oli see-eest külastamist väärt. Nagu ennist öeldud, polnud õdusaid kohakesi liiga palju alles jäänud. Seda enam oli vaja mõne kohaliku turupässi käest uurida, kus nad ise käivad aega surnuks löömas. Nii juhtusimegi turu taganurgas põiktänaval asunud keldrisse. Kui keegi on kunagi käinud Virtsu Mutionu kõrtsis, siis ta võib koha suurust ja lae kõrgust ette kujutada.

Aja jooksul oli sinna kokku kogutud hunnik kõikvõimalikku träni ja kohvik võinuks vabalt toimida ka antiigikauplusena. Kümned ja kümned seinakellad, püramiidide viisi vanu raadioid, mõõgad, püssid, vanad pildid, lauahõbedat ja mida kõike veel. Tore rotipesa. Tundsin omanikuga hingesugulust, sest minagi ei raatsi asju ära visata. Eriti kui vidinal on lugu rääkida.

Saal oli jagatud kaheks. Eespool istusid ainult mehed, kardinaga eraldatud tagumises saalis olid paarikesed või suuremad segaseltskonnad. Sinnapoole pildistada ei tohtinud. Tõenäoliselt külastajate privaatsuse ja turvalisuse huvides.

Tundus arusaamatu, kuidas naised sisse saavad, sest seltskonnad justkui vahetusid, kuid meist ei läinud keegi mööda. Pärast tuli välja, et taga oli eraldi uks naistele. Sõstrasilmad tundsid end üsnagi vabalt ja rätikudki püsisid kuklas vaid tahtejõuga. Näis, et ajatollade kehtestatud karm kord jättis noored külmaks.

Meie laua kohal seinal rippus pilt, mis tuli tuttav ette: nooremapoolne mees istus kassaaparaadi kõrval ja popsutas vesipiipu. Lahkudes viisime otsad kokku. Sama noormees, küll nelikümmend aastat hiljem, istus ikkagi sealsamas kassaaparaadi taga ja popsis vesipiipu. Kadestamisväärne järjepidevus. Kui paljud restoranid või pubid Eestis saavad kiidelda sellise ajalooga? Valli baar vast ainukesena. Mäletan varajasest koolipõlvest seal söödud viinereid kartulisalatiga. Interjöör oli sama mis praeguselgi ajal.

Vesipiibu kõrvale sai ka otsustatud, et Shirazi sõidame aja kokkuhoiu mõttes bussiga.

Liivo

Minu ootused Esfahani suhtes olid kõrged. Kõik reisiraamatud kirjeldasid seda Iraani ilusaima linnana, kus veel tänaselgi päeval võib osa saada muistsest Pärsia kultuurist. Olime otsustanud Esfahanis veeta paar päeva.

Lootsin, et selle ajaga suudan leida sobiva meeleseisundi nautimaks värvikirevat Iraani ajalugu ja tänapäeva. Tavaliselt piisab mõnest tunnist hea raamatu seltsis kusagil tänavakohvikus, et loetud teksti ning möödalibiseva tänavamelu koostoimel tekiks minu sees vajalik tonaalsus. Olime reisil juba kümme päeva, kuid mul polnud siiani selliseks gurmaanluseks sobivat keskkonda ega ka aega leidunud. Ülerahvastatud, heitgaasidest küllastatud, ilmetuid betoonehitisi täis topitud Teheran ei inspireerinud piisavalt ning tee peale jäänud linnades peatusime liiga põgusalt. Kõik lootused olid Esfahani peal.

Kui maanteel vändates nägin silmapiiril paistmas Pärsia Pärliks kutsutud linna, puges hinge kartus, et ka seekord ei õnnestu paljukiidetud pärsialikkusega tutvust teha.

Linn, millele me õhtuhämaruses 25-kilomeetrise tunnikiirusega lähenesime, paistis koosnevat tööstusobjektidest. Esfahani siluetist turritas välja tohutu hulk korstnaid, mis paiskasid hallikat tossu linna kohal hõljuvasse sudupilve. Olin lugenud, et 2500 aastat tagasi asutatud Esfahan on tänapäeval 1,6-miljonilise rahvaarvuga suuruselt kolmas linn Iraanis ning et 1960. aastatel ehitati siia Nõukogude Liidu abiga riigi esimene metallurgiatehas.

Linna ilu kogesime järgmisel hommikul, kui otsisime kohta kaasaostetud tuunikala, kreemjuustu, datlite, mee ja leiva nautimiseks. Hommikusöögiks vajaliku päikesepaiste ning madala kivipingi leidsime UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvalt Imaami väljakult.

Väljak oli tohutu suur. Eriti kui arvestada, et Iraani linnad on traditsiooniliselt väga tihedalt täis ehitatud ning avalikkusele ligipääsetav avaram ruum piirdub mošeede ja karavanseraide siseõuedega.

Ootasin vist midagi veelgi mastaapsemat, sest kõikides giidiraamatutes rõhutati, kuidas Esfahani linnasüdant moodustav plats on pea kaks korda suurem kui Punane väljak Moskvas. Arvatavasti tundub väljak väiksemana seetõttu, et selle keskosas rohetavad suured muruplatsid ning kõrgub mitu rida puid.

Väljak sai oma praeguse nime muidugi alles pärast 1979. aasta islamirevolutsiooni. Varem kutsuti seda kas lihtsalt Šahhi väljakuks või poeetilisemalt Maailma Mustriks (Nagsh-e Jahan), rõhutades niiviisi selle suurust ja ilu.

Väljaku rajas Safaviidi dünastia eredaim esindaja šahh Abbas I, kes kolis 16. sajandi lõpus oma riigi pealinna Esfahani. Ta asus linna jõuliselt uuendama ning peagi valmiski riigi esindusväljak koos seda ääristava kahekorruselise kaarkäiguga, mis seob väljaku eri külgedel paiknevad kaks mošeed, šahhi palee ning basaari väravahoone katkematuks ansambliks.

Pärast einestamist üritasime tutvuda linna vaatamisväärsustega. Kuid juba väljaku lõunaküljel Imaami mošee sini-valge kahliga kaetud portaali uudistades selgus, et meil kõigil on erinev arusaam sellest, mida Esfahanis peale hakata.

Esialgne klotsivaatamise tuhin asendus T-särke ja postkaarte pakkuvate müügimeeste õhutusel ostupalavikuga. Sai selgeks, et täies koosseisus me linnas kaua ringi liikuda ei suuda. Vältimaks seda, et lahkume Iraani kaunimast linnast ilma videomaterjalita, otsustasime teha kiire filmimistuuri kuulsate Esfahani sildade juures. Seejärel asusime igaüks omal käel linna nautima.

Mind tõmbas tagasi Šahhi väljaku ja sellega külgneva basaari juurde. Lootsin just seal saada Esfahani linna ning selle ajalooga emotsionaalse sideme. Selleks aga tuli leida õige liikumis-, vaatlemis- ja lugemisrütm, mis saabus küll alles viimasel Esfahanis viibimise päeval.

Oli moslemite puhkepäev reede ja linn peaaegu välja surnud. Jalutasin piki tühja basaari Imaami väljaku poole, saatjaks omaenda sammude kaja. Kahe kilomeetri pikkune võlvitud kaubatänav ühendab Esfahani vanalinna, kus asuvad kümnendast sajandist pärit Reede mošee ja vana peaväljak, Safaviidide-aegse „uue linnaga“.

Imelik oli kõndida luitunud seintega inimtühjal basaaril, mida äripäeviti täidavad inimesed, värvid, hääled ja lõhnad.

Jõudsin keiserliku basaari väravahooneni Šahhi väljaku põhjaküljel. Jäin uudistama mosaiikide ja seinamaalingutega kaunistatud kõrget ehitist. Mu kõrvale ilmus tagasihoidliku olemisega keskealine mees. Ta ütles, et töötab basaaril vaibakaupmehena, kuid puhkepäeval on pood kinni ja ta tuli siia üksnes seepärast, et ei osanud kodus midagi peale hakata. Pärisin talt natuke siinsete hoonete kohta. Ta näis olevat Esfahani ajalooga hästi kursis. Tema jutust ja olekust õhkus igatsust aja järele, mil väljak ei kandnud veel Imaami nime. Oleksin tahtnud temaga pikemalt vestelda, kuid pidin kiirustama, et enne sulgemist kuninglikku paleed külastada.

Võimas islamiarhitektuuri näide, mošee värav Šahh Abbas Suure väljaku ääres

Šahhi väljaku lääneküljel asuvat Ali Qapu paleed nimetatakse Iraani esimeseks kõrghooneks – 17. sajandi alguses valminud kuuekordne palee on 48 meetrit kõrge. Ali Qapu tähendab türgi keeles Kõrget Väravat ja sellenimeline palee oli Istanbulis juba olemas. Esfahani ehitatud palee oli oma Türgi nimekaimust märksa suurem ja rikkalikumalt kaunistatud. Šahh Abbas olevat tahtnud selle sammuga näidata koha kätte Otomani valitsejatele, kes olid tol ajal Safaviidide kõige suuremad vaenlased.

Kui ma jõudsin paleesse, oli piletikassa juba suletud. Taipasin palee raudvõre taga vahti pidanud sõdurilt küsida, kas oleks võimalik sisse pääseda. Sõdur teatas, et muuseum on küll kinni, kuid ühe dollari eest võib ta mind väravast sisse lasta.

Väärt käsitöö

Palee esimene korrus kõrgete ühtlaselt kollaseks värvitud seintega ei jätnud erilist muljet. Suur osa šahhi palee seinu katnud uhkest viimistlusest hävitati islamirevolutsioonile järgnenud päevadel.

Ronisin mööda värviliste kahhelkividega kaunistatud keerdtreppi kolmandale korrusele ja astusin avarale verandale. Siit avanes vaade tervele Šahhi väljakule.

Et muuseumi sulgemist polnud karta, siis võtsin kotist eelmisel päeval ostetud Esfahani reisijuhi. See Iraanis välja antud 250 lehekülje paksune ning ohtrate illustratsioonide ja skeemidega varustatud raamat oli kummutanud minu eelarvamuse seda tüüpi infoallikate suhtes.

Nõjatusin ühele kaheksateistkümnest sihvakast puusambast, mis hoidsid üleval veranda katust, ja asusin lugema. Selgus, et Šahhi väljak sai oma praeguse väljanägemise Iraani viimase šahhi dünastia ajal. Enne Pahlavi soost valitsejate (1925−1979) tellitud muruplatside ja basseini rajamist olevat väljak olnud palju lihtsam.

Safaviidide ajastul liikus siin alati palju inimesi. Päevasel ajal hõivasid väljaku rändkaupmehed, kes pakkusid kaupa maha laotatud tekkidelt, kord nädalas kogunesid siia oma tooteid müüma ümbruskonna talupojad, peale selle leidus siin alati jutuvestjaid, akrobaate ja žonglööre. Basaari sissekäigu juures paiknesid kohvimajad, milles mullad pidasid kohvijoojatele ja suitsetajatele loenguid ajaloost, luulest ning seadusest.

Silla sisse minek

Õhtuti väljak tühjendati, et korraldada siin polovõistlusi ja suurejoonelisi näitemänge. Väljaku keskel kõrgus mast, mida kasutati vibulaskmistreeningutel märklauana, hiljem asendati see tulbaga, mille juures toimetati avalikke hukkamisi. Väljakul paiknesid ka prostituutide telgid.

Vahepeal oli läinud päris hämaraks. Väljakut palistavad hooned ning linnasiluetis esile tungivad minaretid olid oskuslikult välja valgustatud.

Nõjatusin veranda piirdele ja silmitsesin jalge ees laiuvat väljakut. Oli näha vaid üksikuid inimesi. Kujutlusvõime sai loetust inspiratsiooni ning manas väljakule Safaviidide-aegse melu. Siis kostis samast kõrvalt šahhi mošee minarettidest kutse õhtusele palvusele. Šiiitlikele lauludele omane nukravõitu toon resoneeris melanhooliaga minus ja korraga mõistsin, et olen sarnast meeleolu varem juba kogenud. Kohtades, kus on avarust, kõdulõhna ning nostalgiat möödunud aegade järele. Istanbulis, Veneetsias, Peterburis, Delhis.