Читать книгу Ehh, uhhuduur! Ratastel Teheranist Addis Abebasse - Hannes Hanso - Страница 7

Taniil

Uhhuduur on kolmanda retke alguses, selle lõpuks peaks meil olema rattasadulas läbitud umbkaudu kümme tuhat kilomeetrit teid või teeks nimetatavaid lõike. Et saatuse (ja üldse mitte minu enda) tahtel olen seltskonna mehaanik, siis katsun allpool kirjeldada meie ning meie ratsude suhet.

Hannes

Kõige südamlikum suhe oma rattasse (õigemini ratastesse, sest igal reisil on tal olnud uus ratas) on grupijuhil Hannesel. Siinkohal ärgu palun arvatagu, et Hannes on rattapede velofiili tähenduses. Pigem on Hannes meie seast see, kes tunneb ennast jalgratta seljas kõige paremini. Tema nimel on kõik Uhhuduuri kiirus-, hüppe- ja muud rekordid. Samuti on ta ainus meie seast, kes on seni läbi saanud kukkumis(t)eta. Hannes ja ratas on üks. Selle nimel ei pea Hannes reisi alguses paljuks ratta juveliirset kalibreerimist, et millimeetri täpsusega panna paika sadula kõrgus ja kaugus ja teised pisiasjad. Ka on Hannes esimene, kes tõstab kisa, kui kett näikse kippuvat kuivama. Oma ratast hooldab ja putitab Hannes alati ise. Õnneks ei pea ta seda tihti tegema, sest rattad paistavad ka teda hoidvat.

Kristjan

Kui Kristjani ja tema ratta suhet katsuda iseloomustada meditsiiniliste terminitega, siis sobib selleks diagnoos nimega hüpohondria. Kristjanil on kohe reisi algusest peale tunne (just nimelt tunne, mitte teadmine), et rattal on midagi viga või midagi peaks parandama. Nii ta hakkabki ratast kohe pärast selle kättesaamist parendama. Alguses teeb see meile kõigile nalja. Hiljem läheb nii nagu hüpohondrikutel tihtipeale ikka – inimene jääbki mingisse tõppe ja Kristjanil hakkabki ratas jukerdama. Nii veedab ta umbes reisi keskpaigast alates kõik väiksemad vahepeatused oma ratast putitades.

Wend

Wenna ratas kannab alati kõlavaid nimesid. Kui rattaga midagi juhtub, teatab Wend sellest kohe mehaanikule, lootes, et see kõrvaldab vea. Mõnikord, kui tegemist pole pakilise veaga või mehaanik on laisk, võib ta vigase pruudiga päevi sõita. Lõpuks võib koguni juhtuda, et Wend ei lubagi enam ratast parandada. Ta armastab ratast just sellisena, nagu see on.

Liivo

Liivol on alati oma ratta suhtes nõudmised – porilauad ja korralik rattajalg on asjad, milleta Liivo keeldub matkale minemast. Isegi hoolimata teadmisest, et porilaudade tõttu peab ta oma pikkadele ja peenikestele koibadele kõvasti rohkem tööd andma. Liivo ratta porilauad on kogu reisi vältel aasimise ajend, juhul kui paremat viisi sõpra narrida ei tule meelde. Kui sajab vihma, on Liivol muidugi võimalus tagasi teha. Viimase reisi ajal avanes tal selline võimalus ühel korral.

Mart

Mardi jaoks on ratas töövahend. Ta ei piina seda, samas ka ei kiindu temasse. Ratas on sõiduvahend. Seni on Mardi ja ratta suhe olnud mõlemapoolselt viisakas ehk tema ratas on keskmiselt kõige paremas korras ega ole teda kordagi tõsiselt alt vedanud.