Читать книгу Ehh, uhhuduur! Ratastel Teheranist Addis Abebasse - Hannes Hanso - Страница 16

Esfahan, reede, 7. jaanuar

Kristjan

Eelmise hommiku söögiprobleemi ennetamiseks lahkusid Liivo ja Taniil ning Wend ja tema brasiillasest toanaaber kokkulepitud söögikohta juba varavalges. Lubatud oli midagi kohalikku ja turgutavat. Selleks oli halim – Taniili kirjelduse põhjal midagi kaerakile sarnast, Wenna sõnutsi täielik pask! See olla üks kulinaarsetest kogemustest, mida ta oleks soovinud oma elus vahele jätta.

Leerid jagunesidki kaheks: Taniil ja Liivo, kes sõid kausid tühjaks, ning Wend toakaaslasega, kes suutsid sisse pressida vaid paar lusikatäit. Hannes pahurdas, et teda üles ei aetud ja hiiliti hommikuhämaruses luurajate kombel välja. Mul oli ükskõik, olin kunagi kogemata tapeediliimi söönud, võisin ette kujutada, mis oli halim. Wenna kirjelduse põhjal tundus täitsa sarnane.

Hommikul saime kogeda Iraani e-teenuste taset: meile organiseeriti neti teel väiksemagi vaevata õhtuks bussipiletid. Kahjuks oli Lux Bus välja müüdud, seega pidime leppima tavaklassiga. Hind 80 000 riaali näost. Karta võis, et rataste eest peame bussijuhile teist sama palju peale maksma. Lisatasu eest keegi kviitungit loomulikult ei anna ja tuludeklaratsioonis bussijuht seda ei kajasta. Eelarvesse tuli aga sellised summad sisse arvestada.

Ärasõit oli nüüd kindel ja Pärsia Pärliga hüvasti jätmiseks jäi aega kella poole üheteistkümneni õhtul. Ööbussi eelis oli, et hoiame kokku hotelliraha, kuid arvestada tuli ebamugava vähkremisega kitsal istmel.

Kuna Hannes ei olnud meiega eelmisel päeval käinud sillaaluses teemajas ja ülejäänutel oli kange kihk sinna tagasi minna, siis seadsimegi sammud taas tuttavale teele. Mart irdus mõne aja pärast, et teha kohalikele salapolitseinikele meie grupi jälgimine keerulisemaks. Las sebivad!

Teemajas viibis rahvast murdu, sest oli reede – islamiusulistele sama mis meile pühapäev. Päike paistis ja oli mõnus varakevadine tunne. Pikalt me seda nautida ei saanud, sest õige pea prantsatas meie kõrvale jutukas Mohammad, ajakirjanik värskelt keelustatud ajalehest. Seega töötu. Juttu jätkus härral eri teemadel ja suitsu kiskus ta ka mehe moodi. Saime teada, et meie tore kohvik oli avatud vaid tänu sellele, et omanikul olid üleval salakaamerad, mis filmisid külastajaid. Seega olime pildil. Kammisime tukad seitlisse ja manasime pähe süütud näod. Ikkagi televisioon ju!

Veel teatas Mohammad, et ega seda riigikorda ole siin kauaks. Iraani rahvastiku keskmine vanus on kolmekümne ringis ja noored usurežiimist suurt ei hooli. Meie tema entusiastlikku juttu takka kiitma ei kippunud ja hoidsime neutraalset tooni.

Pereteemadel rääkides suutis ta panna paraja pirni, mille peale oleks olnud põhjust ta sealsamas koos tooliga vette lükata, aga eks sellest räägib asjasse puutuv isik ise, kui soovib. Taktitunnet tüübile ei olnud liiga palju jagunud.

Lõpetuseks küsis härra, mis võiksid Eestis maksta kasutatud läpakad, ja nuias Liivolt meiliaadressi. Ta lubas saata ühe teksti, mille kirjutaja hukati kuus kuud pärast teksti avaldamist. Seejärel tegi ta minekut. Eks jääme ootama lugemist.

Silla peal käis ikka petumäng ja Hannes, kes jäi seda pulli pildistama, sai kergelt kurjustada. Ega mustkunstnikki taha, et teda selja tagant pildistatakse. Kõik oli puha ametisaladus. Äkki tahab Hannes teises silla otsas avada konkureeriva kontori!

Sõrmkübaramängu turvapealik pahurdamas pildistamise pärast. Närvid läbi, jah?

Wenna armeenia juurtega prantslasest toanaaber oli eelmisel ööl hotelli jõudnud kell 3 ja nokast olla tal tulnud kenakeste paha haisu. Vana kalendri järgi olid jõulud ning armeenlased on teadagi kristlik rahvas, kel oma head ja vead. Võtsime suuna armeenlaste kvartalile ja, pannes käe südamele – lunastust me otsima ei läinud.

Leidsime väljasurnud linnaosa, millele andsid värvi vaid mõned maitsetud jõuluvanadega kaunistatud poeaknad ja muu ilge nänn, mis meilgi poolest novembrist tänavapilti reostab. Kas kusagil on kokku lepitud, et jõuludega peab kaasas käima rõve kitš?

Iraanis, minarettide ja mullade laulu vahele oli jõule siiski huvitav näha. Tänavate tühjuse võis kirjutada Jeesuslapse terviseks võetud toostide järelmõju kraesse.

Wenna info kohaselt pidi siin hulgaliselt leiduma mõnusaid väikeseid kohvikuid, kus on ka wifi-ühendus. Ühe sellise leidsime. Sisenedes sattusime kolmest naisest ja kahest mehest koosnevasse välismaalaste seltskonda, kelle me üsna pea identifitseerisime lõunanaabritena. Eks ka sealtpoolt hakkas kiirelt kostma Igaunijajuttu ja varsti tervitasidki naabervabariiklased üksteist neutraalsel pinnal.

Leppisime kokku, et meie Lembitu oli ikkagi kõvem mees kui nende Kaupo ja Kalevipoeg oleks Lacplesisele iga kandi pealt ära teinud. Meie kohtumispaik oli küll ebaharilik, kuid teemad jäid siiski samaks. Kohvik oleks võinud asuda ka Riia vanalinnas, kui välja jätta farsikeelne menüü.

Pärast lõunanaabrite lahkumist alustasime maadlust küberneetikaga. Uhhuduuri koduleht oli pikka aega täiendamata, sestap soovisime laadida üles mõned pildid. Ülesanne osutus oodatust keerulisemaks, sest meil kõigil oli IT-alal teatavasti noorte kolmas järk, kui vana ALMAVÜ kvalifikatsioonistandardit kasutada. Mitmetunnise pusimise ja vaidluse saatel saime üles esimesed pildid. Liivo vangutas pead ja lahkus teadmata suunas – tal polnud meile enam midagi öelda.

Kui hämarduma hakkas, seadsime ka meie end minekule. Olime leppinud kokku kohtumise Šahhi väljakul, et teha lahkumise õhtusöök.

Aega nappis ja me tahtsime võtta takso. Takso hinna turu-uuringute tegemiseks läksime intervjueerima tee peale jääva hotelli personali. Seal pakkus üks kuli, et viskab meid ise 40 000 riaali eest ära. Mees võttis kummide vingudes paigalt ja kohaliku väikeauto Saipa Saba aknad said uhhuduurlaste hingeõhust uduseks.

Vaipu leidub igasse ruumi ja igale maitsele. Kui tahate, võite end siia sisse kas või rulli keerata nagu moosiga pannkook. Konkurents on kõva ning seda kõvemad on ka müügimehed

Seni olime kogenud kohalikku liiklust jalgratta seljas istudes, nüüd avanes hoopis uus pilt. Juht lasi esmalt törtsu õhuvärskendajat salongi ja pani muusika peale. Kõik puha lääne lood, üks sulnim kui teine. Isegi Whitney Houston sai loa etteasteks.

Kummid vilisesid endiselt ja vedrud käisid koorma all raks ja raks vastu teed. Juht tegi pööraseid möödasõite ning põikles jalakäijate ja muude kaasliiklejate vahel paremale ning vasakule. Autost tundus kogu kulgemine märksa jubedam, kui seni olime arvanud. Juht ise oli ka tiitli Road Idiot of the Year 2011 üks nominentidest. Iraan olevat väidetavalt suurima liiklusohvrite arvuga riik maailmas.

Seekord jäime terveks (vaimse tervise pöördumatut kahju ei oska hinnata) ning jõudsime kokkulepitud ajaks väljakule. Šahhi polnud palkonil ikka näha ja siirdusime hoopis kaema, kuidas Liivo vaibamüüjat narris. Küll lasi ta endale ette laotada suuremaid ja väiksemaid vaipu, kuulas ja katsus. Uuris hindu ning koju saatmise võimalusi. Vaene müüja seletas püüdlikult, kuidas teha vahet käsitsi ja masinal kootud vaibal. Esimesel olevat muster ka teisel pool nähtav ja vaipa kannatab kokku kägrutada. Masinaga kootud vaip on aga kõva ja tagant liimiga. Targemaks küll saime, kuid äritehing jäi tegemata. Meeter korda kaks vaip oleks maksnud umbes 250 dollarit, mis Eesti hindadega võrreldes polegi teab mis kõrge hind, kuid säästurežiim seadis kulutustele piirid.

Esfahaniga hüvastijätuks oli Mart välja peilinud peene ja kohalikus mõistes lakooniliselt sisustatud restorani, kus seintel olid vaid mõned peegelmosaiigid ja rahvusromantilised ornamendid. Paar „Kolme vägilase“ pilti sattus ka sekka, kuid see oli köömes. Sissekäigu juures seisid kaks ülimõõtmetes hõbedast anumat – üks karikas ja üks kann. Kui poleks olnud Trooja hobust, oleks Odysseus saanud oma sõjaväe smuugeldada linna ka nendes.

Taniil kiirustas restoranist tagasi hotelli, kus teda ootas ees rehvivahetus, sest hommikul oli ta leidnud oma Rima õnnetult kiiva vajununa.

Teised tulid lonkides järele. Tuttav jaapanlane läks mööda ja ilmselt siunas meid sisimas seebisööjateks.

Kell oli sealmaal, et tuli hüpata rataste selga ja asuda teele bussijaama poole. Esfahani bussijaam nägi välja oluliselt parem kui Tallinna sõsarasutus, kuigi seal valitses tavapärane idamaine mäsu.

Jaamakorraldajaid, ametlikke ja isehakanud abimehi oli palju ning Hannes päris tüdines meie pileti näitamisest. „T…ra, ehk tahavad passi ja naise pilti ka näha!“

Lõpuks tuvastasime bussi, millega pidime Shirazi poole sõitma. Keegi jaama tegelinskitest tuli appi jalgrataste eest makstavat hinda kokku leppima. Kõva klaarimise peale sai algsest sajast tuhandest riaalist 70 000 ratta kohta, mis tegi meie pileti lõplikuks hinnaks 150 000 riaali nägu. Mis siis ikka, tuli leppida. Bussijuht tahtis ju ka naisele midagi ilusat osta.

Palusime end enne Shirazi saabumist panna maha Persepolise teeristis. Linna jääb sealt 50−80 kilomeetrit. Nii tundus logistiliselt kõige mõistlikum, sest Persepolis oli koht, kus tahtsime kindlasti ära käia.

Plaan tehtud, käkerdasime end kitsukestesse pingivahedesse, kes kuidas sai, ja proovisime magada. Kaalusin ka võimalust end lihtsalt visata vahekäiku põrandale sirakile, kuid kleepuv linoleum ei tundunud kuigi ahvatlev. Jätkasin vapralt võitlust surnud jäsemete ja kangeks kippuva kaelaga. Tundus, nagu poleks õieti sõba silmale saanudki, kui bussis läksid tuled põlema ja kätte oli jõudnud mingi suurem asustatud punkt. Küsisin unesegaselt ühelt iraanlaselt, mis kohaga on tegu, ja sain vastuseks, et lõpp-peatus Shiraz! Bussikulid olid unustanud meid üles ajada, pagan! Peksin ka teised üles. Üldine arvamus oli, et teen nende kulul halba nalja.