Читать книгу Ehh, uhhuduur! Ratastel Teheranist Addis Abebasse - Hannes Hanso - Страница 5

Teheran, neljapäev, 30. detsember

Kristjan

Lennuk maandus Teheranis kella kolme paiku öösel. Passikontrollis olid eraldi read kohalikele ja välismaalastele, ridade suhe 4:1 kohalike kasuks. Me jätsime end ainsas välismaalastele mõeldud sabas viimasteks. Peale meie oli seal veel peotäis Türgi töölisi. Hannes arutles, et oleks justkui loogilisem Iraanist Türgis tööl käia, kuna seal on papp parem. Samas, Iraanis asub palju Türgi ettevõtteid, kes võivad ka vabalt oma tööjõudu kasutada.

Hiline öötund oli muutnud ametniku tõredaks, kuigi püüdsin südamliku näo ette manada. Ütlesin talle tervituseks as salamu alaykum, kuid tõmmu tegelane ei vaevunud pilkugi tõstma, vastamisest rääkimata. Ta skaneeris dokumendid, meie andmed vurisesid julgeoleku andmebaasi ja tempel raksatas passi – ei mingit tervituskõnet.

Rattad Tallinnas lennuki peale igatahes pandi…

Järgmiseks rippus õhus küsimus: kus on meie pagas ja kuidas me kogu kila-kolaga tollist läbi pääseme? Hannes oli pildistanud, kuidas papist rattakastid läksid Tallinnas lennukile. Korra nägime kolme rattakasti ka Ankaras maha laaditavat, kuid rohkem meil nende saatusest aimu ei olnud. Kuna Ankara ja Teherani lennu vahel tuli ümberistumiseks teha lühike paus, siis kartsin, et kraami ümberlaadimisel võis tekkida probleeme. Pagasisaalis aga tervitasid meid kuus kasti ja kõik seljakotid, mis olid kaksteist tundi varem meist Tallinnas lahkunud. Kastid olid mõne nurga pealt muljutud ja rebida saanud, kuid püsisid ühes tükis ning midagi ei olnud avatud.

Pressisime kastid pagasi valgustamiseks mõeldud masinatesse, kuhu need mahtusid millimeetrise täpsusega. Olime valmis, et saame laotada kogu kola paarikümnel ruutmeetril laiali, kuid imekombel ei tundnudki keegi huvi meie pagasi vastu. Lepiti selgitusega, et tegemist on jalgratastega. Nüüd kuulsime ära ka Welcome to Iran! ja juba seisime teisel pool kontrollposte Teherani ajatolla Khomeini nimelise lennujaama peasaalis. Kohe vastas paistis lillemüügi kiosk ja mul oli sedavõrd helge tuju, et tahtsin osta Liivole ilusa buketi! Õnneks polnud raha veel vahetatud. Mida edasi teha? Kellaaeg oli kas liiga hiline või hoopis liiga varajane – linna seiklema minek tundus tüütuna. Taksosid küll leidus ja võinuks saada mõne kabedamagi, kuhu rattad sisse toppida, aga sellisel ajal oleks linnast raske öömaja leida.

Nüüd saime esimest korda tunda Allahi lahkust ja leidsime jumaliku öömaja lennujaama palvemaja meestesektsioonis. Valitsesid spartalikud tingimused, kuid see oli mõnusamaid kohti, kus ma olen reisidel maganud. Küljealuseks pehme vaip ja tuba soe – mida veel tahta! Ruumi oli end unele seadnud palju mehi. Koha juurde kuuluv soki- ja higihais ega taustahelid ei seganud grammigi.

Meid äratas mõnevõrra ootamatult ja julmalt hommikul kella viiene palvetund. Valgust keerati kõvasti juurde ja kõik peksti üles. Korralikud inimesed asetasid arvatavasti Meka kandist toodud mullast kokku pressitud medaljonid enda ette põrandale. Igaühel oli oma jutt Jumalaga rääkida.

Eeldada võiks, et siinmail pole nii palju seljahädasid nagu meie kandis. Mõne põhjalikuma tegelase jaoks seisnes pool tundi kestnud palvus reipas püsti-kükkikummargile võimlemises. Isegi vanad mehed olid vilkad ega paistnud, et keegi oleks seljast kinni haaranud ja teinud nägu liigesegeeli reklaamist.

Palvetamise teisel etapil võttis imaam juhtimise enda peale ja luges eespalvust, juhuks kui mõni oluline küsimus suhtluses Allahiga jäi puudutamata. Üldiselt on rituaal ikkagi palvetaja ning Jumala vaheline dialoog. Palvetunni lõppedes jäime uuesti unele ja ärkasime alles pärast kella üheksat hommikul.

Lennukis märgatud šarmantne pearätikuga tütarlaps piidles meid Teherani lennujaamaski ja sattus juhuslikult mitmel korral meie liikumistrajektoorile. Viimast korda nägime teda õues värsket õhku hingamas, kus ta proovis meiega suhelda. Paraku olid tema inglise ja meie farsi keele oskused sedavõrd nadid, et saime vaid teada, et ta nimi on Barbeš ja ta elab Teheranis. Ülejäänud vestlus käis, nagu Kurt Vonnegut on öelnud, stepptantsu ja peeretuste abil. Hügieeniprotseduuride tarvis avanesid lennujaamas suurepärased võimalused: olid isegi jalapesu kohad. Muidugi olid need eelkõige mõeldud palverituaalide jaoks, sest Allahi jutule minnes peavad nägu, käed, jalad ja ka intiimsemad kehapiirkonnad olema kasitud.

Meie hommikusöök koosnes ohtrast saiast ja airanist, mis on kohalik hapupiimajook – meie uus lemmik. Puukisime kõhud mehiselt täis, sest meid ootas tähtis ülesanne: seada rattad sõidukorda.

Inventaril on komme kahe reisi vahel kaduma minna. Mõnel juhul võib süüdistada rotte, aga seda ei tea kuratki, mitmel jalal need käivad. Meie Teherani jõudnud varustus oli nagu ebausklikul pruudil pulmas – seal oli midagi vana ja midagi uut (mis omavahel kokku ei klappinud). Pooled meist olid saanud uued rattakotid uhke Uhhuduuri-kirjaga, teised kasutasid vanu, eelmise reisi kotte. Enne väljalendu läks kiireks nagu alati ja vaid tänu Koti-Eriku ennastsalgavale tööle olid meil olemas uute kottide kõik jupid. Kokkulappimisega pidime ise hakkama saama.

Taniil sattus minu rattakottide meisterdamisega sedavõrd tuhinasse, et nüüd oli mul neis neli lisaauku. Palavatesse piirkondadesse jõudes tuleb ekstra tuulutusvõimalus kasuks, sest nii mõnigi medikament mu kotis vajab kontrollitud temperatuuri.

Veel olid ratastel uued pakiraamid, millele vanad kotiklambrid ei sobinud. Avasime Wennaga väikese sepikoja. Lennujaama ees käis parajasti kõva ehitustöö ja maas vedeles ehituspraht: selle sees leidus sobiv 8-mm polt ja kõvasti traati, millega meie, nõukogude ajal sündinud inimesed, oskame korda saata imesid.

Ideaalmõõdus kastid, mahtusid täpselt nii turvakontrollimasinasse kui ka prügiautosse

Haamri laenasime kohalikelt ehitusmeestelt, kes vaatasid meie tööd huviga pealt. Selle päeva betoonivalu norm jäi neil ilmselgelt täitmata.

Mart lasi taustaks mussi ja töö kulges kõrgendatud meeleolus. Viis tundi hiljem olime valmis. Esialgne probleem, kuhu utiliseerida rattakastid, lahenes võluväel, kui kohale sõitis prügiauto ja heitis need rõõmuga koormasse. Kõik tundus minevat supersujuvalt. Mõne fatalisti võiks asjade lobe käik ärevaks teha, sest meie esiisadki juba teadsid, et pill tuleb pika ilu peale. Kamoon rahvas, tundke rõõmu, kui asjad lähevad hästi, ja olge tänulikud! Rõõm sünnitab uut rõõmu!

Ilusad, uued ja läikivad ratsud said valmis – oli aeg teele asuda. Liivo filmis üles esimesed meetrid liikumist, sest nii mõnegi jaoks meist oli see esimene kord uute kereliikmetega tutvust teha. Järgmise paari kuu jooksul oleme nendega viie punkti kaudu tihedas kontaktis: käed lenksul, jalad pedaalidel ja kõige kriitilisem osa sadulal.

Lennujaamast Teherani olla väidetavalt 35 kilomeetrit, mis autoga liikuma harjunud inimeste jaoks tundub tühine vahemaa. Kuid eelmisest reisist oli möödas kolm ja pool aastat ning liigesed jõuavad minna rooste. Reisieelseid trennikilomeetreid oli kamba peale läbitud tubli kümme. Ees ootav teekond tundus soojenduseks paras.

Mida lähemale Teheranile, seda karmimaks läks liiklus. Kiirteel, mis tänu laiale ohutusribale olnuks väntamiseks tore koht, olid jalgrattad keelatud. Suured hoiatusmärgidki püsti. Uhhuduuriga käis aga vastavalt vajadusele kaasas teatav nägemisnõrkus ning me põrutasime uljalt edasi.

Päike siras 30. detsembri kohta mõnusalt soojalt ja ilm meenutas mai algust Eestis. Temperatuur võis olla kaheteistkümne kraadi ringis. Maastik Teherani ümber oli tasane ja seega saime hoida kiirust 25−30 kilomeetrit tunnis.

Meil polnud kasutada head kaarti, seega hakkasime varsti pärast lennujaama kohalike käest suunda uurima. Erinevalt Indias kogetust suutsid iraanlased enam-vähem mõistetavalt teed juhatada ega suunanud meid otse taevasse. Sellegipoolest nõudis nende kehakeelest arusaamine teatavat fantaasiat.

Vestluse juurde käis alati küsimus: kantri, kantri?1 Kui ütled Estonia, siis tavaliselt noogutatakse kõiketeadvalt: aa, Espanja, ja lepitakse sellega. Kui nad ise meie päritolumaad pakuvad, nimetavad nad esimeseks reeglina Saksamaad. Üks noorhärra viskas isegi natsitervituse ja karjus: „Heil Hitler!“ Lootsime paari tunniga linna jõuda, aga varsti sai kahest tunnist neli. Olime Teheranis, kuid meil puudus igasugune ettekujutus oma täpsemast asukohast. Pimedaks kiskus järsult, ja nii kui päike looja läks, kukkus temperatuur kiiresti. Sattusime magusa tipptunni peale (mis kestab siin vist tegelikult ööpäev läbi) ja meil polnud süvenevast külmast suurt lugu. Ellujäämiseks tuli tähelepanu pöörata hoopis sellele, et mõni mootorratas, takso, buss ega lörisev ja tahmav veoauto sinust üle ei sõidaks. Väntasime linnasisesel kiirteel, mis tähendas, et liikusime nelja- kuni viierealisel asfaltväljakul koos kõikide sõidukitega. Ohutusriba oli ära kadunud ning keerulisematel sõidusuundade ühinemistel avastasime end keset liiklusmöllu. Autod möödusid meist paremalt ja vasakult lõppematu voorina kiirusel 80 kuni 100 km/h. Pimenes, kuid kõikidel sõidukitel tuled ei põlenud − see pakkus paaril korral ekstreemseid elamusi. Tundsime end nagu suslikud põgeneva pühvlikarja jalus, ainult et meil polnud urgu, kuhu peitu pugeda. Kaitseingel oli siiski meiega, kesklinna pool sagenesid ummikud ning sõidukite kiirus vähenes. Lonely Planeti kaart on sedavõrd suures mõõtkavas, et meie sihtpunkt oli 20 miljoni elanikuga linnas küünemusta suurune. Me pidime jõudma sinna, kus eelmise reisi lõpetasime, ehk ajatolla Khomeini väljakule. Eeldasime, et see koht peab olema kõigile kohalike teada. Ilmnes aga, et suure juhi nime kandvaid väljakuid leidub selles linnas paarkümmend!

Otsustasime kiirteelt lahkuda ja pöörata väiksematele tänavatele. Linnas liigeldes tuleb arvestada kohalike nüanssidega: a) ülekäigurada autojuhte ei sega – nad ei tee sellest väljagi; b) hoovist väljasõitjad on peateel; c) ühesuunaline tänav ei ole ühesuunaline; d) kõik jäävad ellu ja jõuavad soovitud sihtkohta, kui nad hoolsalt ringi vaatavad ja panevad tähele teisi liiklejaid. See viimane reegel tasuks ka Eestis juurutada.

Omandasime kohaliku liikluseeskirja tegevuse käigus ja kulgesime nagu Browni osakesed kuhugi. Kuhu täpselt, selles me kindlad polnud.

Ühel pimedal tänavanurgal haigutas kõnni- ja sõidutee vahel meetrilaiune määramatu sügavusega auk, mis oleks Wennal äärepealt vigastuste poolest käe valgeks teinud. Ta märkas seda viimasel hetkel ja sai kümme sentimeetrit enne auku sukeldumist pidama. Asfaldi peale jäi maha pikk must kummijutt ja mehe otsaeest kukkus bollywoodliku aeglusega külm higitilk. Tegime uue katse teed küsida. Noormees, kelle poole pöördusime, helistas oma emale ja küsis juhiseid – emad ikka teavad, ja nii ka sel korral. Meile oli mitut puhku kinnitatud, et otsitava väljakuni on äärmisel juhul kaks kilomeetrit. Enamasti saime kolme kilomeetri pärast enam-vähem samad juhtnöörid. Sel korral tundus juhatus konkreetsem ja, ennäe imet, meie ees kõrguski väidetav välisministeeriumi hoone ning selle kõrval eelmise reisi ametlik lõpp-punkt ehk platsi keskne ausammas. Kellele või millele pühendatud, seda ei tea ma siiani. Ajatollat ennast see otseselt ei ülista, või kui, siis mingi suure teo kaudu. Eelmise reisi lõpus olime ööbinud ühes väljakuäärses hotellis. Läksime Wennaga huvi pärast sinnasamasse hinda uurima. 64 dollarit kuue mehe eest tundus pisut kallis. Hotell oli sama – vaibad luitunud ja söögisaal endiselt kõle. Rõõmuga tõdesime, et sittagi pole muutunud. Liivol polnud selles hotellis viibimisest sooje mälestusi, olevat liiga steriilne ja vaksali moodi.

Kolm Õde Teherani moodi

Otsustasime liikuda edasi, et otsida hostelit nimega Mashad, mis pidi näo kohta maksma väidetavalt neli dollarit öö. Koht oli isegi meie kaardil olemas.

Viie minuti pärast seisimegi tagasihoidliku klaasukse ees. Hannes ja mina läksime, täis võitlusvaimu, hääd hinda välja kauplema. Inflatsioon on ka siin oma tööd teinud ja pidime leppima seitsme dollariga öö eest. Ega me ei eeldanudki, et kahe aasta tagune info meie reisijuhis peab lõpuni paika.

Need, kes on harjunud vaid meie kultuuriruumi hotellidega, peaks asutust Kopli kuuenda liini kasarmuks. Meile sobis see aga suurepäraselt. Vennad Varesed said omaette toa, teised laiutasid tänava poole avaneva aknaga neljases dormis.

„Kus siin süüa saab?“

Aknatagune La Manche’i 24-tunni-ralli ei vaikinud hetkekski, varieerusid ainult sõidukid. Kõige lärmakamad ehk väikesed mootorrattad lasti rajale hommikul kella 5 ja 7 vahel. Vedasime oma rattad teisele korrusele numbritubade uste taha, laadisime kompsud tuppa ja siirdusime sööma. Edasise õhtu märksõnad olid rahulolev mõmin kohaliku toidu kiituseks ja Une-Mati nuiahoop pähe. Lahkumisnädal oli olnud nii mõnelegi meist tormiline ja väsib isegi uhhuduurlane.

Wend

Paberil kiri koju

Teherani jõudsime üllatavalt ladusalt – ei olnud aasale pääsenud vasikate kepsutamist lennujaamade tollivabas tsoonis ega liinilennukite alkoholivarude hävitamist. Eks see ole segu teele asumise meeleolust, täiskasvanumaks saamisest ja pisiasjast, et lennukis, millega Teherani lendasime, alkoholi tasuta ei serveeritud, isegi ei müüdud.

Ometi olime kell kolm öösel Teherani jõudes väsinud. Mitte plötud joodud joogist, vaid vanamoodsalt väsinud. Ei viitsinud isegi rõõmustada, kui nägime rattaid ja seljakotte mööda pagasilinti meie poole rullumas. Probleemideta läbisime passi- ja tollikontrolli ning olimegi reisi alguspunktis.

Islami riigi kiituseks olgu öeldud, et öistele reisijatele, kes peatuvad olude sunnil lennujaamas, on ööpäev läbi avatud palveruum, mis on kaetud pehme vaibaga ning kus kõik väsinud teelised võivad seina ääres külje maha panna ja silma looja lasta. (Praegu tuli meelde, et oma matkamadratsi olen ka maha unustanud, pagan! Fotoaparaadi ka!)

Rattad andsime pagasiruumi hoiule. Vahetasime raha ja jõime airani. Pagasiruumi otsides tuli meile lahkesti abi pakkuma ilus noor kohalik neiu. Vestlus piirdus käemärkide vahetamisega. Me jätsime, õigemini Mart jättis talle nii kustumatu mulje, et tüdruk tuli joostes tagasi ja andis Mardile paberi oma nime ning telefoninumbriga. Kehakeeles ütles ta: „Helista, kui Teherani jõuad!“ Ma küll ei kujuta ette, kuidas võiks välja näha telefonitsi kehakeeles suhtlemine. Mart oli igatahes meelitatud ja kohmetunud ja langes meie aasimise objektiks. Tema kallal nokkimine jätkus hommikul söögilauaski.

Enne aga turgutasime närbunud kehasid kosutava uinakuga Allahi pilgu all. Nina harjus kümnete ja kümnete meeste sokihaisuga ning vimm polnud pikk pärast kella viiese hommikupalvusega kaasnenud äratust – tegu oli siiski komfortse lesilaga.

Pärast hommikusööki hullasime lennujaamaesisel ehitusplatsil ratastega kolm või neli tundi. Teheran pidi jääma lennujaamast umbes 35 kilomeetri kaugusele ja enne kella kahte startides olime õndsas veendumuses, et loetud tundide pärast istume ajatolla Khomeini väljakul, täissöönud ja rahulolevad.

Õhtul kell kuus ekslesime veel linnas, olles läbinud 60 kilomeetrit. Alles pilkases pimeduses pärast kella seitset leidsime selle õnnetu väljaku ja hotelli. Hind seitse dollarit näost tekitas Hanneses küll tahtmise veel ringi vaadata, kuid tema kaubamärgina tuntud tähenärimine summutati eos. Kell on 20.57 ja ma olen veel ainsana ärkvel.